Vaatamisi: looduserahu ja filmipinget

Viimase aja põhiliseks vaatamiseks on minu jaoks kujunenud köitvad Looduskalendri pesakaamerad, kus linnupojad järjest suuremaks kasvavad. Olen neist siin blogis ka varem kirjutanud, aga neis toimuvad kogu aeg suured muutused.

Kakukesed lendasid pesast välja, merikotka lapsekesed said eile rõngad ja nende hirmunud emme pöördus täna ka juba nende juurde tagasi, hiireviu kaks poega peavad vahepeal tõelisi duelle ning must-toonekure pojad on ka hästi armsa olemisega, kuigi üks jääb teistest arengus kõvasti maha. Tihasepesast aga vaatab tihtipeale vastu hulk ammuli nokki.

Muudeks vaatamisteks pole eriti aega olnudki - piirdun vaid väheste telesarjadega, millest mõni võib-olla blogilugejatel ammu nähtud.

Need kaks lühisarja, mida ETVst vaatan, on oma inglaslikkuses üsna sarnased, kuigi ühe tegevus toimub sõja ajal ja teise oma rahupäevade haiglas.

Tsiteerin sarjatutvustusi:

""Veripunane väli" (The Crimson Field, Inglise 2014) räägib Esimese maailmasõja rindemeedikutest, nende lootustest, hirmudest, võitudest ja tragöödiatest. Prantsusmaa ranniku välihaiglas ravivad arstid, õed ja vabatahtlikud mehi, kelle keha ja hing on kaevikutes viga saanud. Haigla on piir lahinguvälja ja kodurinde, kuid ka vanade reeglite, hierarhia, klassieelarvamuste ning uue mõttelaadi vahel."

Sarja režissöör David Evans on lavastanud ka populaarse "Downton Abbey". Paar näitlejatki, näiteks rindearsti mängiv Kevin Doyle, on sellest sarjast tuttavad.  Siinsel pildil aga on vabatahtlik Kitty, keda mängib Oona Chaplin.

Kaks osa on mul veel vaadata jäänud, lõppu ette ei tea, sestap elan sündmustikule kaasa.

""Hingetu"  (Breathless, Inglise 2013) haigladraama keskendub rühmale günekoloogidele ja õdedele, kes töötavad Londonis 1960. aastate algul, seksuaalrevolutsiooni eelõhtul. See oli aeg, mil Suurbritannia oli uhke oma kaasaegse tervishoiusüsteemi üle, kuid samas olid abordid keelatud (salaja tehti neid siiski) ja äsja turule tulnud rasedusvastaseid tablette võis välja kirjutada ainult abielunaistele ning tihti vaid meeste loal."

<<< Peategelaseks on kirurg Otto Powell, keda mängib Jack Davenport, kellel vist läheb sarja lõpus halvasti. Aga ei tea ka, sest siingi on mul veel kaks osa vaatamata.

"Kaardimaja" näitamises on ETV2s nüüd vist pikem vaheaeg, sest üks hooaeg sai just otsa. Täna  aga alustasin "Sünge juhtumi" (True Detective, USA 2014) vaatamist. See pidavat hirmuäratava tegevustikuga kvaliteetsari olema, aga mul soovitati seda vaadata, sest selle õuduse kompenseerivat täielikult peaosaliste näitlejameisterlikkus.

Esimeses osas oli tegemist rituaalmõrva ohvri leidmisega ja kahe detektiiviga. Martin Harti osas on kahekordne Oscari nominent Woody Harrelson ning Rustin Cohle'i osas Oscari võitja Matthew McConaughey. 

Sinu lehtede vari...

2008

Eile jätsin hea kaaslasega hüvasti. Olime umbkaudu 30 aastat kõrvuti olnud, ta kasvas mu silme all suureks, liigagi suureks, kuni väsis.

Alguses kasvas ta väikeses lillepotis mu töökabineti aknal - poeg oli sinna mõned sidruni või apelsini või mandariini või kreebu seemned torganud. Hiljem, kui ta juba elujõulisem oli,  sai suurema poti ja kasvukohtki muutus - tõin ta koju.

2009

Siis tuli ta lausa ämbrisuurusesse potti kasvama panna ja puu, mitte enam puuke, sirgus laeni. Oleks edasigi kasvanud, aga lagi takistas ja potti ei mahtunud piisavalt toitu. Aga ta oli väga vastupidav ja vähenõudlik. Tema all oli tore istuda. Kui veel telekat vaatasin, vaatasime saateid koos, raamatulugemiselgi oli see päikest armastav puu hea kaaslane.

2010

Jõuluajal oli mu kodupuul piduaeg. Siis sai teda ehitud ja kindlasti oli ta ka oma meelest väga ilus. Jõulupuuna teenis ta meie peret ligi paarkümmend aastat - nii on tema tõttu vähemalt kakskümmend kuuske jäänud metsa alles.

2013

Vist sai talle saatuslikuks see, et tal lae vastu kooldunud ladva maha lõikasin. See tegi ta kurvaks. Ka mujalt oli oksi aeg-ajalt kärpida vaja. Vanadusega tulid lehtede kuivamine ja kolletamine, ühel aastal olin ka kaua kodust eemal ja selle ajaga kuivas mitu oksa.

Õitsema ega viljuma ei hakanud ta kunagi, aga oli muidu armas. Hoidis mind lehtede varjus. Selle puu sõprus oli truu sõprus. Palju ustavam kui mõne inimese oma...

Nüüd on järel veel vaid paar oksa lillevaasis ja mälestus.

Milan Kundera „Tühisuse pidu“

Milan Kundera
„Tühisuse pidu“
Prantsuse keelest tõlkinud Triinu Tamm.
Kirjastus Varrak, 2016.

„Kuid La Francki väljasirutatud nimetissõrmele maandunud suleke otsustas järsku ümber ja libises tasahilju tuulest kantuna kaugesse linna, mille nimi oli Tallinn ja mille Tornide väljakul seisis aastakümneid suure pissija monument.“

Ei, seda lauset Milan Kundera seni viimases romaanis „Tühisuse pidu“ (La fête de l'insignifiance; 2014) ei ole, aga kui küllalt õbluke raamat läbi sai, tabasin end mõttelt, et umbes taolise lausega võiks alata selle kaheksas osa, kui see kunagi kirjutataks.

Üldse tekitas Kundera romaan palju pentsikuid mõtteid, aga kuidas teisiti saakski. Näiteks kirjutab ta, et kõik nabad on ühesugused. Noh ega ei ole ikka! Isegi kõigi kenade neidude nabad ei ole sarnased, kõnelemata mõnest vuntsi- või habemekandjast. Naba võib olla uue ajastu erootiline sümbol, nagu raamatus väidetakse, aga igamehe naba pole seda küll kohe kindlasti mitte, isegi siis, kui sellele enesekeskse nabavaatlusega lähenetakse. Ja kuna ma selle ühesugususega ei nõustu, ei nõustu ma ka päriselt kõigega, mida Kundera kirjutab, kuigi tema vaba vaimu vohamist on kena jälgida.

Kundera peategelaste sõprusnelik meenutas mulle kolme musketäri ja nende gaskoonlasest sõpra, aga see on täielikult minu meelevaldne mulje. Kui välja arvata see, et põrandale jäi pärast ebaõnnestunud haaramiskatset kallihinnalise armanjaki loik, siis otsest sarnasust Dumas' tegelastega pole. Armanjakki jõid ju nemadki. Aga palju nende vimkalisest prantslaslikust iseloomust on Kundera raamatus ometigi.

Mis aga eespool mainitud suuresse pissijasse puutub, siis seda ajaloolist anekdootlikku vahepala lugege parem raamatust ise, saate nauditava elamuse.

„Tühisuse peo“ tutvustus ütleb, et „romaan jätkab Milan Kundera mängulist jutustamistraditsiooni ning lahkab vaimukalt inimsuhteid ja meie praegust ajastut...“ Nii on, aga  romaanist ilmneb ka eaka autori elutark muie selle maailma toimimise ja toimingute üle.

Sest, nagu ütleb raamatu üks tegelasi: „Inimesed saavad elu jooksul kokku, lobisevad, arutlevad, tülitsevad ega saa aru, et nad pöörduvad üksteise poole kaugelt, igaüks omast vaatetornist, mis asuvad aja eri punktides.“

Omamoodi pentsik juhtum „Tühisuse peo“ eestindust lugedes oli mu jaoks ka see, kui ühe peatüki alguses lugesin kahe peategelase kohtumisest „Luxembourg'i ajas“. Senimaani oli ikka aiast juttu olnud. Aga et Kundera selles kõhnukeses raamatus arutleb palju aja eri punktide üle, siis juurdlesin siinkohal hulk aega, kas see „aja“ sõna on kirjaniku järjekordne omapärane pöörang või lihtsalt väike tõlkeaps, mis aja mängulisusest pajatavasse groteskiküllasesse teksti, jah, tõepoolest isegi sobis.

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

* Kundera esimesest eesti keelde tõlgitud raamatust, jutukogust „Naljakad armastuslood“ (1965), olen kirjutanud oma noorpõlves loetud raamatute meenutusblogis siin.