Harju uulitsal

Vastakaid tundeid tekitav paik Tallinna südames. Lapsepõlvest on meeles, kuidas räägiti sõjajärgsest Tallinna taastamisest, Harju tänava pargi sünnist, labidatöödest, mida selle künka moodustamisel sõjavaremete kohale pidid tegema kõik täisealised tallinlased, ka minu vanemad.

Mulle meeldis käia pargi laiadel kiviservadel, pihk isa käes, vaadata purskkaeve ja istuda kiriku lähistel karukuju seljas. Too karu oli laste hulgas väga populaarne.

Millalgi 1980-ndatel aastatel (ei viitsi täpsustada) nägin Niguliste põlemist ja tornikiivri ripakile kukkumist. Saatuse pilkena oli samal päeval Harju tänava Kesklektooriumis, umbes saja meetri kaugusel kirikust, üleliiduline ateismiteemaline konverents.

Siis ühel päeval mäletan valusat kihvatust hinges, kui nägin esimest korda väljakaevatud varemeid, Kuld Lõvi ja teiste kunagi siin seisnud majade omasid. Vanadel postkaartidel olin neid maju ju näinud, aga niimoodi, ehedate ja valusate jäänustena veel mitte kunagi. Seisin hulk aega ja lihtsalt vaatasin, mõeldes aja kulgemisest.

Enne dalai-laama külaskäiku tegid Harju uulitsa parki püstitatud telgis liivamandalat Tiibeti mungad. Kummaline õhustik, filigraanne töö - hiljem kõik tuulest viidud...

Kunagise asjaliku linnalehe Õhtuleht majandusajakirjanikuna mäletan rohkeid omandivaidlusi ja otsustamisi, kas see paik uuesti täis ehitada või pargiks jätta.
Väljakaevatud varemed rohtusid, aga koos teabetahvlitega olid turistidele ja ka meiemaalastele endile õppetunniks ja huvikohaks.

Praeguste betoonservadega terrasside loomisse suhtusin ebalevalt. Vahepealsed restoranide puitplatvormid ei sobinud varemetele minu arvates mitte sugugi. Liuvälja kohta ei oska ma midagi arvata. Kui ta on popp, ju siis on inimestel hea.

Praegu... Jäätisekohviku ehitamine on hoos. Kiriku kõrval on imepõnevate mõhnaste tüvedemustritega vanad pärnad endiselt mööduva tummad tunnistajad.

Pargi vastas asuvate majade, üks neist läinud ajalukku Tallinnfilmi hoonena, fassaadid klantsivad. Nõelasilm on tühi ja vaikne, ainult mõni harv jalutaja kasutab seda ühendusteena Harju tänavalt Niguliste poole astudes. Pole suvist melu, Lollidemäe asukad pelgavad külma ja on mujale üle kolinud, vaid paar inimest istuvad pinkidel. Linnasüdame sügis...

Fotojaht - silmad

Kaks esimest seekordse fotojahi pilti on vanad, pärit eelmise aasta reisilt ja väljas mu teises blogis. Esimese pildi silmade kohta saab lugeda siit. Teise pildi silmade ja käte kohta saab lugeda siit.

Kolmas ja neljas pilt oma silmapaaridega vist ei vaja kommentaare. Kass jäi pildile mõned päevad tagasi, tema kuri sugulane veidi varem.
Fotojahi silmapildid on siin.

Aeg enesele

Kavatsesin eile väisata Oleg Võssotski kosmiliste piltide näitust, aga olin vist kuulutusest valesti aru saanud, sest seda alles sätiti üles. Aga kunstikülastused said siiski tehtud.

Üks mitte sugugi meeldinud väikenäitus Draakoni galeriis jäi teele ette. Vanalinnas häiris väga tõsiselt silma, et Raekoja plats oli saanud autoparklaks. Ma ei teagi, kas nii on nüüd kogu aeg. Igatahes on see ülimalt ebameeldiv.

Siis tuli meelde, et Kumus ja selle "allasutustes" on tasuta külastuspäev. Mispeale läksin Adamson-Ericu muuseumis jaapanlanna näitust uurima. Kaunid pildid, hea meeleolu.
See on kunstniku ja ajaloolase haridusega professor Kokyo Hatanaka (1947) näitus "Aasia minu südames. Jaapani klassikaline maal nihonga".

Kunstnik on ise öelnud: "Piltide maalimine on mulle justkui küsimuste esitamine omaenese elu kohta. ... Kui aga mu käest küsitaks mu elutöö kohta, siis vastaksin kõhklemata, et see on Buddha ja tema õpetusega seotud legendide kujutamine."

Piltidel justkui polekski midagi erilist, aga ometi on neil sügav ja kirgastav mõju. Palju on India mõjutusi. Väga peen viimistlus võimaldab lugeda kujutatute peas isegi juuksekarvu, aga ei häiri, vaid mõjub keskenduma panevana ja haprana.

Mõned viivud veetsin Adamson-Ericu maja väikeses aiakeses, väänkasvudega müüri juures. Rahulikud kujud, kiikujat ootav kiik. Puhkehetk keset linnasekeldusi.

Siis läksin Niguliste kirikusse. Surmatants. Muud aarded. Hõbedakamber. Minu lemmik Vaene Christopher, kelle rändurikepp temast peaaegu suurem on, aga kes vaatab väga sisendava pilguga kõike toimuvat... ja nii juba mitu sajandit.

Oli aega kõike seda nautida ja enesesse võtta

.