Film, mis vallutas meie hinged kohe

1964. aastal valmis Jacques Demy film "Cherbourgi vihmavarjud", mis sai kohe kogu maailmas ülipopulaarseks. Kauni armastusloo peaosades olid Catherine Deneuve, kelle sarnased kõik tüdrukud siis olla tahtsid, ja Nino Castelnuovo.

Aga üle kõige oli selle filmi muusika Michel Legrand´ilt.

Siin siis kurb lahkumisstseen, filmi tunnusmeloodiaks saanud lauluga, mida meie põlvkond tänini laulda või vähemasti ümiseda oskab: "Käsikäes ja sõrmed külmast kanged, nõnda elu kord lahku meid viis..."

Ja siin filmi lõpp. Ootamatu taaskohtumine. Kõik, mis kunagi olnud, on kaugeks jäänud. Kummalgi on nüüd oma elu. Aga see meloodia heliseb ikka hinges...

Minu mandala

Mandala:

"India usundeis (hinduismis, džainismis, tantrismis) kindlate reeglite järgi joonistatud ringikujuline või hulknurkne skeem või pilt, mida kasutatakse mediteerimisobjektina. Tavaliselt kujutab mandala mikrokosmose ja makrokosmose ühtsust ning nende jõudude eri tasandite sümboolseid vastavusi. Ta võib olla nii lihtne kosmogoonilist protsessi sümboliseeriv geomeetriline kujund kui ka keeruline mütoloogiliste olendite, vägede, aja- ja ruumistruktuuride, värvuste jms vastastikuseid tähendussuhteid kujutav pilt."
Gunnar Aarma raamatust "Mida paljud ei tea. Müstika ja maagia".

Kena värviring, mis mu tunnuspildiks on, ei ole mandala, vaid ühe väikese poisi katsetus ajast, mil ta alles õppis tundma, mida kõike saab teha viltpliiatsite, sirkli ja joonlauaga. Et see mandalat meenutab, tuleneb ehk sellest, et kuskil inimeste sügavamas olemuses on mingite mõjutustena säilinud geomeeetriliste sümbolite tähendus, mida igapäevaelus meelde ei tuletata. Ega me ju ei tea, mis ühe väikemehe peas toimub, miks ta just need või teised värvid valib, kui oma kujutlusest tegelikkusse kena pildikese loob.

Mandala makrokosmost ja mikrokosmost sellel värviringil ehk pole, aga minu jaoks on see läbi aastate olnud mu oma Päike, mis rõõmu toob ja jõudu annab. Ei loe, et värvid aastate jooksul natuke tuhmunud on.

Müstika ja maagia seegi :)

Tulekul vahvad pildid Saksamaalt

Siinsel pildil on üks kunstnik Piret Mildebergi tehtud lustakatest hampelmannidest, mille kodu on nüüd Eesti Lastekirjanduse Keskuse pööningul Tallinnas Pikk t 73. Kasutan seda lõbusat nägu, et juhtida tähelepanu ühele uudisele, mille kuulsin, kogudes artikli jaoks materjale.

Nimelt räägiti mulle, et selle maja Illustratsioonigaleriis praegu avatud eesti illustraatorite pildinäituse vahetab üsna varsti esimese välisnäitusena välja 17. märtsist kuni märtsi lõpuni avatud Saksa illustraatorite näitus, mida kureerib Goethe Instituut. Korraldajad palusid teada anda, et see rändnäitus on väljas ainult kaks nädalat, aga seda võiksid kindlasti tulla vaatama kõik need, kes peavad lugu kõrge tasemega illustratsioonikunstist.

Teadupärast pälvivad maailma parimad lasteraamatukunstnikud IBBY (International Board on Books for Young People) Hans Christian Anderseni illustratsioonipreemia. Tuleval näitusel on väljas koguni kahe premeeritu tööd: Klaus Ensikat sai preemia 1996. aastal, Wolf Erlbruch aga 2006. aastal. Kui Eestis on lasteraamatupildid enamasti realistlikku laadi, siis sakslaste puhul on tegemist rohkem kunstnikunägemusega, n-ö suure kunstiga. Reaalsest erinevat kunsti võtavad aga lapsed vägagi kergesti vastu.

Lastekirjanduse keskuses on vaadata veel palju muud: Edgar Valteri illustratsioonipärand, kunstiliselt kujundatud taburetid, põnevad raamatutegelased-nukud, kirevad aknaluugid Jüri Mildebergilt, noodsamad hampelmannid Piret Mildebergilt ja nii edasi.

Artikkel sellest, et Lastekirjanduse keskuses on nii palju vaatamist (ÕpL 7.03.2008)