Ruth Rendell „Silmale ilus vaadata“

Ruth Rendell
„Silmale ilus vaadata“
Inglise keelest tõlkinud Sirje Keevallik.
Kujundanud Piia Stranberg.
Kirjastus Eesti Raamat, 2022.

Õigupoolest peaks sellest raamatust kirjutama mõni Ruth Rendelli loomingu arvukatest fännidest. Tean, et Eestiski on palju neid, kes tema teoseid koguvad ja kellel nii riiulil kui ka loetud on kõik tema eesti keelde tõlgitud raamatud, lisaks veel palju algkeeles.

Mina olin varem lugenud ainult „Mirabilia“ sarjas ilmunud õhemapoolset (u 140 lk) „Mõni luiskab, mõni sureb“, mis on üks Rendelli paljudest peainspektor Wexfordi lugudest, ja lootsin, et ka „Silmale ilus vaadata“ on midagi taolist.

Kuid ei. „Silmale ilus vaadata“ on palju mahukam (312 lk) ja räägib krimiloo läbi mitme põlvkonna. See on väga hoolikalt kokku klapitatud tegevustikuga ja läbi mõeldud pikkade kirjeldustega kriminaalromaan.

Kirjeldamine näib olevat Rendelli meelistegevus. Ta kirjeldab kõike: peeni ornamente mööbliesemetel, puhtaks küüritud tubade õhustikku, daamikleitide õhulisust ja värvigammat, ehtekive ja majadel looklevaid ronitaimi, autode detaile ja pealispinna kriimustusi, tegelaste hingetõmbeid, elu- ja surmahetki, suguseltside käekäiku...

Kirjeldustes peituvad niihästi selle krimka põnevus kui ka kohatine venivus. Oleksin eelistanud kiiretempolisemat jutustamisviisi. Aga Rendell räägib oma tegelastest, nende keskkonnast ja elustiilist pigem liiga palju kui liiga vähe.

Sümpaatseid inimesi on teoses vähe. Õigupoolest on neist suurem osa vähemalt alguses, esmapilgul sümpaatsed, kuid siis hakkavad moonduma: avalduvad petlikkus,  maniakaalsus, foobiad, allutamistahe, omandikirg, vägivald, halvad kavatsused mõrvadeni välja. Kummalisel kombel on romaanis segunenud iluiha ja tohutu tuimus, soov teisi vangistada ja allutada kuni soovini saada kõige ilusamat ja paremat siin maailmas.

Raamatututvustusest tagakaanel: „„Silmale ilus vaadata“ jutustab kolme saatuse poolt kokku viidud inimese loo, hoides lugejat pikalt teadmatuses, kuidas nad omavahel seotud on.
Teddy kasvab perekonnas, kes temast ei hooli. Temast sirgub eraklik noormees, kel puudub empaatiavõime. Teddyst saab andekas puusepp, kes naudib ilusate asjade valmistamist, vastandudes nii ümbritsevale inetusele.
Ema mõrvast vapustatud Francine’ist kasvab kaunis noor naine, kes peab taluma kasuema üha enam kinnisideeks muutuvat liigset kaitset.
Harriet on juba lapsepõlvest kasutanud oma välimust edasijõudmiseks ja leiab end armastuseta abielust rikka vanema mehega. Ta kasutab aega, kui abikaasa kodust eemal viibib, suhete loomiseks meistrimeestega, keda ta juhutöödele värbab.
Kui need kolm lugu lõpuks põimuvad, on tulemus painav ja unustamatu.“

Krimikuningannaks tituleeritud  Ruth Rendell (1930-2015) on öelnud: „Põnevus on minu rida. Arvan, et suudan inimesi panna lehte pöörama. Nad tahavad teada, mis edasi saab. Seega seda ma neile pakungi.“

Tänan kirjastust Eesti Raamat raamatu eest.

1530.

Seintelt ja müüridelt – 33. Slava Ukraini!

Astangult:

Tondilt:

Liivalt:

Pääskülast:

Külalisesineja moblafotod, aprill ja mai 2022.

Alice Feeney „Igaühel oma tõde“

Alice Feeney
„Igaühel oma tõde“
Inglise keelest tõlkinud Kaja Riikoja.
Kujundanud Piia Stranberg.
Kirjastus Eesti Raamat, 2022.

Põneviku ingliskeelne pealkiri („His & Hers“, 2020) ütleb eestikeelsest täpsemini, et eriti olulised on sündmuste käigus kaks tegelast, mees ja naine, õigupoolest kunagised abikaasad, kes pärast lahutust kohtunud pole. Anna Andrews oli BBC lõunaste uudiste saatejuht, aga kui toimetusse tuleb tagasi naine, keda ta asendas, taandatakse Anna taas reporteriks ja saadetakse uudiseid jahtima tema kunagisse kodulinna. Sealt on leitud mõrvatud naine. Mõrva uurimist juhatab Anna eksmees Jack Harper.

Siit saab alguse sündmustik, mis põimub tagasivaadetega minevikku, uute mõrvade ja paljude ebamääraste oletuste ja kahtlustega. Alice Feeney on oma raamatus loonud keeruliste juhtumite, tunnete ja tegelaste sasipuntra, mida ta hoolikalt harutab.

Umbes raamatu keskpaigas hakkas mulle tunduma, et tean, kes osutub mõrvariks, aga siis muutus kõik taas ebaselgeks, seejärel tuli uus taipamine, aga lõpplahendus osutus siiski hoopis teistsuguseks. Sest tõepoolest on selles raamatus igaühel oma tõde. Mõni kaitseb seda, teine jälle pelgab, kolmas kahtleb, neljas ei saa millestki aru…

Sündmustiku keerdkäigud seostuvad paljude tegelaste sisekaemuste ja -vaatlustega, mis on üpris segased ja ähmased kas pidevast alkoholiuimast või muudel põhjustel. Aga ähmases olekus inimesed võivad kõikvõimalikke pahategusid korda saata ja enamasti ei mäleta, kas ja mida nad teinud on.

Valisin põneviku „Igaühel oma tõde“ kirjastuse pakkumistest lugemiseks sellepärast, et Alice Feeney töötas ligi viisteist aastat BBCs reporteri, toimetaja ja produtsendina ning ma ootasin, et krimka sündmustikus on BBC tööga seonduvat põnevust palju. See ootus ei täitunud, sest põhirõhk oli peategelaste minevikul, mis mulle kuigi suurt huvi ei pakkunud. Minu arvates võib see raamat siiski vägagi meeldida neile lugejatele, kelle lemmikuteks on psühholoogilised põnevikud.

Tekstinäiteid:
„Ajakirjandus on nagu lauamäng „Tsirkus“, kus alla viivaid teid on rohkem kui neid, mida mööda üles pääseb. Tippu jõudmiseks kulub palju aega ja üks vale liigutus võib sind algusse tagasi viia. Selle eest pole keegi kaitstud.“

„Ma arvan, et kui me saame lõpuks kätte selle, mida arvame ennast tahtvat, kaotab see oma väärtuse. See on saladus, millest keegi kunagi ei räägi, sest kui ta seda teeks, lõpetaksime me püüdmise.“

„Inimesed tegelevad liiga palju tõe väljamõtlemisega. /- - -/ Kedagi ei huvita enam tegelikkus, seda ei taha keegi meeldivaks märkida või jagada või jälgida. Ma võin sellest ju aru saada, kuid väljamõeldud elu elamine võib olla ohtlik. See, mida me ei näe, võib haiget teha. Ma arvan, et tulevikus igatsevad inimesed pigem viitteist minutit privaatsust kui viitteist minutit kuulsust.“

„Inimeste ülesleidmine on üllatavalt lihtne, kui sa tead, kuidas seda teha. Isegi nende, kes ei taha, et nad leitaks. Politsei ja ajakirjanikud kasutavad inimeste jälgede ajamiseks üpris sarnaseid vahendeid. Sind üllataks, kui lihtne see on, mitte ainult kellegi ülesleidmine, vaid ka kõige teda puudutava teadasaamine. Kõigi nende asjade, mille puhul nad tahavad, et keegi seda ei teaks.“

Tänan kirjastust Eesti Raamat raamatu eest.