22/11/2021

Vaatamisi: novembris jäid silma...

Novembris olen filme, sarju ja saateid vähe vaadanud. Raamatuid see-eest olen sel kuul rohkem lugenud ja eks valitsebki omamoodi kord või korrapäratus, et kui loen rohkem, siis vaatan vähem ja vastupidi.

TV2s (ja Jupiteris) näidatud neljast toidukuu dokist vaatasin kolme ja neist olen kirjutanud siin.

„Tema nimi oli Grace Kelly“
(„Her Name was Grace Kelly“; Prantsusmaa, 2020). Monaco vürstikoja heakskiidul tehtud dokk, milles näidati seni avalikkuseni jõudmata kaadreid filmitähest vürstinna elust. Ilma intriigita, lihtsalt kui naist ja ema.

Sarjadest olen vaadanud ainult kaht krimkat. „Midsomeri mõrvade“ 22. hooaeg pikemat käsitelu ei vaja, sest selle osad on juba aastakümneid üsna ühetaolisel tasemel: parasjagu põnevust ja vähe hingekriipivust. Sel hooajal on antud rohkem mänguruumi Barnaby komando teistele liikmetele ja tema naisele, mis muudab asja natuke segasemaks, sest ka nemad pole äparduste eest kaitstud.

„Nuuskijat“ („Нюхач“; Ukraina) hakkasin vaatama, et näha, kes on ja kuidas mängib Tallinnast pärit näitleja Kirill Käro, kes Venemaal just „Nuuskijaga“ väga populaarseks sai. Esimese hooaja järel mõtlesin, et oli jah vägagi põnev, aga mul sai kuritegude vaatamisest villand. Pidasin pausi ja vaatan siiski vähehaaval edasi, sest teadupärast toimub 3. ja vist ka 4. hooajal hulk tegevust Tallinnas, mistõttu olen uudishimulik. Käro on ülima haistmisvõimega eksperdina omapärane ja üpris veenev, vähemalt teise hooaja keskpaigani. Rohkem ei ole ma veel jõudnud vaadata.

Saadetest vaatan igal nädalalõpul ETV+ telemängu „Mis? Kus? Millal?“  („Что? Где? Когда?“) teist hooaega. Eelmisel aastal hakkas see mulle meeldima, tänavu jätkan. Tuleb tunnistada et Eesti noored intelligentsed venelased on asjalikud ja targad. Saatejuhil, sel rangel häälel on aga minu jaoks liiga ilmselt kaptenite ja võistkondade hulgas oma sümpaatiad ja antipaatiad – viimaste kallal võtab ta päris karmilt.
Filmiposter internetist.

19/11/2021

16/11/2021

Antti Tuomainen „Jänesefaktor“



Antti Tuomainen
„Jänesefaktor“

Tõlkinud Mihkel Mõisnik.
Kirjastus Varrak, 2021.

Ilmselt on viga mu huumorimeeles, sest Antti Tuomaise „Jänesefaktor“ („Jäniskerroin“, Otava, 2020) ei tundunud mulle naljakana. Ometi valisin raamatu Varraku pakkumistest lugemiseks just seetõttu, et 2019. a tituleeris The Times Tuomaise Euroopa naljakaimaks kirjanikuks ja teda saadab maailmas suur lugejamenu.
 
Minu jaoks on selle krimka väärtuseks omapärane peategelane, seltsimatuse pärast kindlustusseltsist kinga saanud kindlustusmatemaatik Henri Koskinen. Täpne matemaatiline mõtte- ja meelelaad on talle lausa vaimustavalt abiks nii riskianalüüsi tegemisel kui ka kõiksugustest sekeldustest terve nahaga pääsemisel. Matemaatikuna on ta kirglik, arvutab välja oma tegevuse kõik riskid, nende ärahoidmise viisid ja võimalused. Matemaatika on talle ka kättemaksu- ja kaitsevahend.

Tagakaane raamatututvustusest.
Matemaatika on muutnud ta täpseks väljaütlemistes ja eesmärkide taotlemises. Ootamatult päranduseks saadud seikluspark pakub talle palju lahendamist nõudvaid ülesandeid, mille täitmisel ta muu hulgas ikka ja jälle peab selgitama, mille poolest seikluspark lõbustuspargist erineb.

Veel on Henri Koskinen suur filosoofia austaja. Tema elus on koguni kaks Schopenhauerit – üks neist suur mõtleja, teine aga las jääb teile teadmatuks, kuni te raamatu lugemiseni jõuate.

Mingil hetkel siseneb tema ellu ka Laura, kellega kaasnevad niihästi suur südamevalu kui ka enneolematu rõõm. Veel on selles teoses hulk kummalisi tegelasi nii seikluspargi töötajate kui ka rahanäljas kurikaelte hulgas.

„Matemaatika teeb maa peal imesid, ma tean seda. Aga mingil põhjusel on mul keeruline mõelda, et see kõik oleks selle tulemus. Ma ei tea, miks. Võib-olla ütlevad mulle üldine elukogemus ja kümned tuhanded tehtud arvutused, et matemaatiline ärkamine on lõpuks vaid väheste privileeg.“

Kahtlemata paneb „Jänesefaktor“ paljusid lugejaid triloogia kaht järgmist osa ootama. Soome ajakirjanduses on kirjutatud ka sellest, et Hollywood on omandanud õiguse teha „Jänesefaktori“ alusel film, milles peaosa mängiks Steve Carrell.

Eestikeelse väljaande kaanepilti ei pea ma õnnestunuks. See ei oleks mind lugema kutsunud. Soomekeelse esmatrüki kaanepilt on küll tunduvalt lakoonilisem, kuid sisuga haakuvalt täpsem ja jätab rohkem mõtlemisruumi.

Pealkirja „Jäniskerroin“ oleksin pigem tõlkinud „Jänesetegur“. Sõnaraamatud pakuvad ka muid võimalusi, kuid arvatavasti on tõlkijale eeskujuks olnud ingliskeelse tõlke pealkiri „The Rabbit Factor“.

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.