Clarice Lispector
„Selected Crônicas“
Essays.
New Directions. 1996.
Selle raamatu lugemine oli mul plaanis juba möödunud aasta augustis, kohe pärast seda, kui lugesin Clarice Lispectori tundelist esikteost „Metsiku südame ligi“ (e. k Toledo kirjastus, 2016) ja sellest ning kirjanikust ka
siin blogis kirjutasin.
Siiski sain nende tekstide lugemise juurde asuda alles paar nädalat tagasi. Olen üldiselt väga kiire lugeja, aga on raamatuid, mille juures ma justkui peatun, loen märksa aeglasemalt, mõtteid, tundeid ja tajusid settida lastes ja neist jäänud muljeid selgima jättes. See on üks niisugustest raamatutest, mille lugemine on mul seetõttu veel pooleli, aga panen siia kirja esmamuljed.
„Valitud veerud“ – nii sobiks ehk tõlkida selle raamatu pealkirja „Selected Crônicas“. Tegemist on
column'idega (
crônicas) ehk autoriveergudega, mida Clarice Lispector seitsme aasta jooksul kirjutas Brasiilia juhtiva ajalehe Jornal do Brasil laupäevalehele.Täpsemini 1967. aasta augustist kuni 1973. aasta detsembrini. Lugude pikkus ja teema olid autori enda valida. Sellisena on need lood ühtaegu ajakirjaniku ja kirjaniku looming ja just niimoodi mulle huvitavad.
Mulle on alati meeldinud lugeda ajakirjanike loomingut, neid kirjanduslikke esileastumisi, milles kohtuvad tegelikkus ja väljamõeldis. Neist saab lugeda seda, mis on kirjutatud, ja mõtelda sellest, mis võib olla kirjutamata jäetud. On muidugi vaieldav, kas Lispectoris oli rohkem ajakirjaniku või kirjaniku ainest, liiatigi on ta enamiku oma lugejate jaoks eelkõige väga põnev kirjanik.
Clarice Lispectori sõnum on kohati imeline. Näiteks panen siia tema lühipala „Jah“ inglise keeles – veenduge ise, kui üritate seda maakeelde ümber panna, kui palju tõlke- ja tõlgendamisvõimalusi see pakub, tundudes ühtaegu nii tähtsusetu visandikesena kui ka üliolulise tõdemusena.
YES
I said to a friend:
— Life has always asked too much of me.
She replied:
— But don’t forget that you also ask too much of life.
That is true.
Clarice Lispector tunnistas oma autoriveergudes avameelselt oma nõrkusi ja tugevusi:
„Minu loomuses on midagi lapselikku, mis tõrgub suureks kasvamast.“
„Olen alati teadnud asju ilma teadmata, et ma neid tean.“
Ta ütles, et
soe punane värv on kampsuni hing ja sama soojade sõnadega jutustas lookese sellest, et
kord elas tüdruk, kes veetis nii palju aega kanu uurides, et hakkas aru saama nende hingedest ja ängistusest.
Niimoodi, üsna lihtsalt suutis ta oma lugejatele kirjutada väga südamlikke ja tähtsaid asju, olgu siis tegu mälestustega, kuidas ema haigus ei lasknud väikesel tüdrukul karnevalirõõme tunda või kuidas üks teine tüdruk rahuldas oma võimuihalust temalt raamatut laenata tahtnud kooliõe kallal.
Või lugu naisest, kes seisab mere ääres ja siis aeglaselt vette sammub, tundes end selle lainete ja mühina kaudu ühendatuna maailmakõiksusega, või teisest naisest, noorest ajakirjanikust, kes läheb intervjueerima prostituuti ja möönab lõpuks, et
usutlus kujunes fiaskoks, aga meil on ju kõigil oma väikesed lüüasaamised.
Valitud veerud kogus kokku ja toimetas pärast Clarice Lispectori surma tema poeg. Portugali keelest on see kenasti ka inglise keelde tõlgitud. Need mõttemeditatsioonid, visandid, mõnikord pelgalt aforismid, teinekord proosaluuletused – kõik köidavad.
Vaata ka:
veel üks looke samast raamatust minu blogis Suleke.
