"S.N.U.F.F."

Leidsin veel mullu novembris tehtud väljakirjutused Viktor Pelevini utoopiaromaanist "S.N.U.F.F.", mida kavatsesin blogisse panna, kuid millegipärast jäi see tegemata. 1962. a sündinud Pelevini kohta on öeldud, et ta on praeguse vene kirjanduse üks vastuolulisemaid kirjanikke, kirjutades põlvkonnast, kes kasvas üles ideaalideta maailmas, kuid ometi neid ideaale otsib.

Ma ei saa öelda, et tema postapokalüptilise maailma kirjeldus mulle meeldinuks. Tehnoloogiliselt mahajäänud slaavikeelse vaese Urkaina kohal on ingliskeelsete elanikega jõukas lendav linn Big Byz. Elanikele korraldatakse meelelahutuseks "sõdu", mida filmitakse ja näidatakse mõlemas riigis. Üks filmijaid on nii sõjaväe kui ka meedia jaoks töötav kaugjuhitava drooni piloot, üpris küüniline isik. Küüniliseks võib nimetada kogu raamatut, milles aga leidub palju huvitavaid mõttekäike seoses sellega, et autori arvates on reaalsus infotehnoloogiate summa.

"Me elame visuaalses ühiskonnas ja ekraanimulina mõtteline sisu tagab kõigest ühe viieteistkümnendiku selle üldisest efektist. Ülejäänu annab pilt."

"Iga ajastu mõtleb välja oma eufemismid. Muistsetel aegadel nimetati õnnetuba väljakäiguks, siis klosetiks, siis kullakambriks, tualettruumiks, vannitoaks ja veel kuidagi – ja iga selline sõna imbus aegapidi sedavõrd läbi peldikulõhnadest, et tahtis väljavahetamist."

"Orkide revolutsioone valmistatakse täpselt samuti nagu hamburgereid, kui see välja arvata, et pasaosakesi orkide pealuudes ei pane liikuma mitte elektromagnetväli."

"Smart free speech /---/ on kunst, mida valdavad täiuslikult kõik üleilmses vaimuparaadis osalejad."

"Meie, inimesed, oleme lihtsalt viirustest rikutud ja halvasti kirjutatud programmide sasipuntrad."

"Journalist – tuletis kirikuinglise sõnast „päevane” (diurnal, journal). Varas, kes varastab päeval, erinevalt nokturnalistist, öisest vargast. Ammustel aegadel nimetati niiviisi infosommeljeesid ja kirikuinglise keeles on sõnal journalist endiselt infoäriga seotud konnotatsioone. Seepärast oli journalistide kaitsmine pikka aega tsirkusesõdade alustamise ettekäändeks."

"S.N.U.F.F." ilmus mullu kirjastuselt Varrak, tõlkijaks Maiga Varik, kes selle keerulise tööga on suurepäraselt hakkama saanud. Praeguse seisuga on "S.N.U.F.F." Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali 2014. a aastaauhinna nominentide hulgas kategoorias ilukirjanduslik tõlge võõrkeelest eesti keelde.

65 aastat tagasi: kaugenemine Põhjanaelast

Tädi kirjutas, et jaanuari lõpus oli tal omamoodi juubel - sai täis 65 aastat elu Austraalias.

Kunagi ammu saatis ta meile selle laeva pildi, mis ta Austraaliasse viis. See oli aurik "Dundalk Bay", Irish Bay Lines. 1949. a postkaart oli meene pikalt teekonnalt Austraaliasse, kui ma ei eksi, siis marsruudilt Hamburg-Melbourne. Laev mahutanud u 900 (?) reisijat, põhiliselt Ida-Euroopa päritoluga sõjapõgenikke. Nende hulgas oli väga palju ka eestlasi Saksamaalt ümberasunute laagritest.

Pikemalt on umbes samasugusest eestlaste laevareisist 1949. a kirjutanud Austraalias elanud eesti kirjanik Peeter Lindsaar. Raamatu pealkiri on "Neptuun ilmus laevale" ja see on trükitud Sydneys 1951. a, kirjastanud Luuamees. Raamatu saatis mulle pärast mu enese Austraalia-reisi kirjaniku lesk Leonida Lindsaar. 1948. a lõpul reisis ümberasujast kirjanik Saksamaalt Hollandisse ja sealt algas 11. detsembril 1948 pikk teekond Austraaliasse Hollandi aurikul "Volendam". Reisikiri on põnev, läbi Biskaia lahe, Vahemere, Suessi kanali, Punase mere...

"Vaevu on madalal silmapiiri ligi näha Põhjanaela. Täna vist jätame temaga jumalaga. On soe. Lämmatavalt soe. Isegi merel pole värsket tuuleõhku. Sõidame otse lõunasse."

Lindsaar kirjeldab juhtumisi laeval ja teeb aeg-ajalt põikeid eesti kirjandusse: "Kalevipoeg", Tootsi-lood, sest eks läinud ju Raja Teele prototüüpki omal ajal Austraaliasse... 20. jaanuaril 1949, aasta enne mu tädi, jõudis Lindsaar koos naisega Melbourne'i., kust aga sõideti edasi Sydney'sse ja sealt omakorda Bathursti laagrise Sinimägede jalal. Algas kohanemine uue maaga, uue eluga.

Tädi on oma tollest 65 aasta tagusest teekonnast, raamatus kirjeldatust aasta hiljem, mulle väga napisõnaliselt kirjutanud ja ka mu temaga kohtumise üürikese aja jooksul Austraalias 1987. a oktoobris ei olnud aega seda jutuks võtta. Aga küllap võis see Lindsaare kirjeldatuga üsna sarnane olla. Kuni kauge ja võõras maa omaseks sai.

Kohv võiga ehk Patent rätsepmeister Kiirele

Viimasel ajal kirjutatakse palju sellest, et moes on juua kohvi võiga. Siis hakkavat kaal kolinal langema. Küll väitvat seda Los Angelese terviseeksperdid, kes soovitavad kohvile lisada supilusikatäis kookosõli ja teine supilusikatäis võid. Küll olevat see paleodieedi trendijook, mis on Austraalia kohvikutes juba ammu pakkumisel. Levinud olevat see ka LCHF toitumisel.

Lugedes neist uuskatsetustest on see kõik mulle vägagi tuttav ja kord ammu loetu põhjal tekkinud äratundmisrõõm paneb muigama, sest...

...tegelikult kirjeldas õliga kohvijoomist juba üks eesti kirjandusklassik päris kaua aega tagasi (1918. a), nii et vastava patendi võiks tagantjärele temale anda või rätsepmeister Kiire perekonnale. Mäletatavasti olid nii Jorh Aadniel kui ka tema isa ja punapäised vennad vibalikud. Eks soovi ju praegused võiga ja õliga kohvijoojad olla saledad, kõhnad, võimalikult vibalikud ja nii joovadki, vaatamata sellele, kas meeldib või ei meeldi.

Tänapäeval, mil enamik noori lugejaid, tundub mulle, otsivad teoste lühikokkuvõtteid internetist, võib-olla enam paljud ei mäleta ega tea, kuidas Venemaalt tagasi tulnud Toots rätsepmeistri perel külas käis, et kallist klassivenda üle hulga aja näha, ja mida talle siis juua pakuti.

Kirjeldus on põhjalik ja algab nii:

Ja mis nägu oli Toots seda kohvi juues:

Rohkemat saab kohvijoomisest õli ja võiga lugeda igati ontlikust raamatust: Oskar Luts "Suvi. Pildikesi noorpõlvest".
Lisatud pildid on kaadrid filmist "Suvi" (1976). Esimesel on rätsepmeistri käsi kohvi pakkumas, teisel Tootsi mängiv Aare Laanemets.