Seekordseks nädalavahetusel ja maipühadel vaatamiseks valik pilte
seinamaalingutest ja muust pilkupüüdvast, millega linna ilmet on
kujundatud ja tahetud ilusamaks, vahel ka pidulikumaks teha.
Õismäe Õ-tähtede autor on Andreas Luigas. Enamik fotosid ongi Väike-Õismäelt, aga esindatud on ka Mustamäe, Tondi ja Lilleküla.
Kui uskuda Eesti Ajaloomuuseumi eilset teadet, siis on just neil minutitel, mil seda blogipostitust kirjutan, lõppemas tänane Raeapteegi ja Ajaloomuuseumi Suurgildi hoone põnev publikuprogramm „Raeapteeker Burcharti kiusatus“. Need, kes täna osaleda ei saanud, võivad osta pileti kordusele 15. mail.
See eilne teade tuletas mulle meelde, et ka mina olen andnud kübemekese Burcharti perekonna ja huviala uurimisse. 1999. a kirjutasin pikema loo Õhtulehele: „Elage hästi ja mõtelge minule!“. Seda oli väga põnev teha ja ka tulemusega jäin rahule. Pean seda üheks oma parematest lehelugudest. Küll mul oli hea meel, kui ka kunstiajaloolane Jüri Kuuskemaa seda oma raadiosaates kiitis. 2008. a panin selle loo oma isikulugude raamatu „Eestimaa ilu“ avalooks. Las see olla nüüdsest ka blogis, sest mõlemast ilmumisest on möödas juba palju aastaid. Pealegi on seoses Raeapteegi suurjuubeliga see minevikust tulevikule kirjutatud tekst taas ajakohane.
* * *
„ELAGE HÄSTI JA MÕTELGE MINULE!“
“Märtsikuu viimasel päeval, 1827. aastal pärast Kristuse sündi.
Tervist ja õnnistust Teile, minu armas järeltulija!
Käi üha rõõmsalt läbi sellest elust
Et poleks norus lustlik meel
Nii arm ja sõprus ümbritsemas
Kõik kiirustavad päevateel.
Kogu olemine on kui peegel, millesse on langenud helge tuleviku kahkjas valgus.
Ning aeg kisub meid oma kiireil tiivul kaasa.
Kuhu? – Igavikku. Seal on tema kauge eesmärk.
Selle sooviga, armas järeltulija, alati teie
Herrmann Moritz Burchart,
16 aastat vana,
Härra meditsiinidoktor
Jochann Burchart 8nda teine poeg,
Tallinna (Reval) Keiserliku Gümnaasiumi secunda õpilane;
Ning tunnen kutsumust kord arstina anda inimkonna tervise ja heaolu nimel oma panus.
Minu vanem vend Jochann Burchart (18 aastat vana)
On vastavalt oma tulevasele tegevusalale härra Schöleri apteegis Viljandis (Fellin) õpilaseks ning peab paariks aastaks minema Keiserlikku Tartu (Dorpat) Ülikooli, et seal oma õpingud lõpule viia.
Mul on veel õde Marie Burchart (13aastane) ning noorem vend Woldemar Burchart (7aastane), kes hakkas eelmisel kuul lugema õppima.
Alljärgnev värss minu lemmikraamatust Publius Virgilius Maro`st võib teile samuti südamesse minna:
Läbi mitmesuguste sündmuste, läbi nii paljude juhtumuste suundume lõppeesmärgi poole.
Olge tugevad ja hoidke iseend paremateks aegadeks.
Tervis ja õnnistus kaitsku Teid.
Elage hästi ja mõtelge minule!”
(Saksakeelsest originaalist tõlkinud Tallinna Linnaarhiivi teadur Tiina Kala)
See kiri oli kinni korgitud ja kirjalakiga suletud rohelisest klaasist pudelis, mille tänavu juuni algul leidis Raeapteeki renoveeriv töömees Hannes Schneider esimese korruse hoovipoolse seina krohvi alt. Pudeli avasid Tallinna muinsuskaitseameti juhataja Liisa Pakosta ja linnaarhiivi juhataja Urmas Oolup. Paberit nad aga kätte ei saanud. Alles Scankristalli viimistleja Mati Raudleht eemaldas pudeli põhjaosa ja kiri saadi kätte. Sõnum osutus vanemaks, kui osati loota. 13. juunil teatati kirja leidmisest ametlikult.
172 aastat tagasi kirjutatud kirjas räägib gümnaasiumi eelviimase klassi õpilane Moritz endast vaid veidi. Aga milliseks kujunes Moritzi elu ja mis mõjutas teda järeltulijatele sellist kirja kirjutama?
Burchartid
Niisiis, 5. juulil 1811 ( mõnedel andmetel 1810) sündis Johann (VIII) Burcharti teine poeg, kes oma nime ise kirjutab mõneti eripäraselt: Herrmann Moritz Burchart.
Ta sündis suure suguvõsa järglasena väga lugupeetud vanemate perre. Nad elasid Tallinna (tollal Revali) Raeapteegi majas. Raeapteek oli tollal juba kujunenud Burchartite perekonna apteegiks.
Burchartite juured viivad kuhugi Ungari, Transilvaania või Horvaatia aladele. 1580. aastal oli Tallinna tulnud apteekrisell, Ungari aadlike järeltulija Johann Burchart Bélavary de Sykava, kes 1582. aastal sai Raeapteegi valitsejaks.
1557. aastal aadlikuks saanud suguvõsa kirjutas oma nime juba tol ajal mitut moodi. Vapilt on lugeda Belavari Scycava. Ka hilisemate Burchartite nimede kirjapildid on paljudel juhtudel erinevad. Kohati on näiteks Johannist saanud Jochann või hoopis Johannes. Burchart esineb ka Burchardi või Burchardtina.
Burchartite vapil, mida igaüks saab Pikal tänaval Eesti Ajaloomuuseumi alalises väljapanekus näha, on kujutatud greif ja liilia. Vappi ümbritseb ehis. Greif oli antiikaja mütoloogiline loom kotka peaga ja tiivulise lõvi kehaga. Tema tähendus on aegades muutunud, kuid kindlasti sümboliseeris ta tarkust. Liilia on truuduse ja puhtuse sümbol.
Raeapteegi ajalugu jääb kuni 20. sajandi alguseni seotuks selle perekonnaga. Iga järgnev Burchart, kes asus juhtima apteeki, kandis Johanni nime. Ilmselt pärandati apteegi juhtimine pere vanimale pojale.
1689. aastal ostis Johann IV Burchart lagunema kippuvad apteegihooned raelt 600 riigitaalri eest päriselt endale.
1812. aasta kohta (Moritz oli siis tilluke) väidab ajalugu, et Tallinnas avati linna kolmas eraapteek – Ernst Bienerti Uus ehk Roheline apteek Kuninga tänavas. Kõik kolm apteeki olid südalinnas üksteise lähedal. Bienertid rikastusid kiiremini kui Raeapteegi Burchartid või Väikese apteegi Fickid.
Johann VIII nõrkus
Moritzi isa meditsiinidoktor Johann VIII Burchart sündis 22. märtsil 1776 ja suri 18. märtsil 1838. 18. detsembril 1802 abiellus ta Tallinnas tegutsenud arsti tütre Marie Elisabet Bluhmiga, kes kinkis talle neli last. Moritzi ema oli sündinud Tallinnas 30. novembril 1783 ja elas kuni 28. jaanuarini 1860.
Isa oli mitmekülgne mees, kes Tallinna kultuuripilti palju uut suutis tuua ja keda mõnigi kaasaegne võis tema harrastuste pärast kiiksuga meheks pidada. Ajalukku on Johann VIII läinud Raeapteegi pidajana, antikvaari ja koduloolasena.
Ema pidi ilmselt väga kannatlik, kuid piisavalt haritud ja oma aja kohta tark naine olema. Iga naine poleks arvatavasti suutnud koos elada mehega, kes rajas Eestis esimese eramuuseumi.
Seda võib ka oletada, et Johann VIII oli naljameelega. 1802. aastal rajatud kultuuriloolisele ja eksootilise etnograafia kollektsioonile pani ta nimeks “Mon Faible” (prantsuse keeles “Minu nõrkus”)
1824. aastal sai see antikviteetide ja rariteetide kabinetina apteegi hoones püsikoha. Praegu on “Mon Faible” Eesti Ajaloomuuseumi vanim kollektsioon. Seda on põhjalikult uurinud ja kirjeldanud ajaloomuuseumi peavarahoidja Eve Peets. Tema ja koguhoidja Ulve Räppi abiga saime selle kogu huvitavamaid esemeid näha, kirjeldada ja pildistada.
1825. aastal alustas Johann VIII oma kogu ajaloo kirjutamist, adresseerides selle tulevastele põlvedele. Kindlasti räägiti kogu säilitamisest ja järeltulijatele jätmisest palju pere söögilaua ääres. Nii naine kui vanemad lapsed said jälgida selle pidevat suurenemist. Ehk küll oli alles kirja panemata Juhan Liivi kuulus lause “Kes minevikku ei mäleta, see elab tulevikuta,” elati selles peres just selle tõe järgi.
Armsad asjad
1822. aastal oli kogus 150 huvitavat eset, kümme aastat hiljem juba ligi pooltuhat. Tasub nimetada mõnd asja, mis Moritzit mõjutada võisid, mida ta on käes hoidnud ja imetlenud.
15 aastat seisis kodus puldilaekas kogu ajend - kunstipäraselt marmoreeritud lihavõttemuna, mille Johann VIII oli saanud kingituseks ja mida vaadates ta alati rõõmustas. Kui muna purunes, oli kõigil sellest südamest kahju.
1802. aastal sai Johann VIII Kamenets-Podolskis kindral Rosenbergilt kingiks Hiina päritoluga “sõpruspiibu”. See on alles tänini. Kindlasti rääkis isa Moritzile selle piibu lugu.
Pole teada, kas Moritz tohtis juua nootidega fajansskruusist, mis on tehtud Viinis ja on tallinlaste maalikunstnik Gustav Hippiuse ja August Hageni “Musta Härja” võõrastemajas veedetud väga lõbusa õhtu tulemus. Tänini on alles Hageni kruus, sest Hippiuse oma läks varsti katki.
Moritzi ema võis kasutada kõrget valgest klaasist daamide õlleklaasi. Selle tõi Stettini Küttideklubi daamidelt Burchartile kingituseks laevakapten Ivan Butenjev.
Sama kapten tõi Burchartile ka muinas-Egiptuse haruldusi. Millise erksa vaimuga poisi kujutlusvõimet ei kõditaks teadmine, et tema kodus on ehtsad muumia käsi ja käelaba, balsameerimisel siseelundite hoidmiseks kasutatud kanoop, Osirise kujud vaaraomütsi ja maoga ja muud põnevat? Praegu on need esemed ajaloomuuseumi keldrites.
Kummut jäi kitsaks
Kui Moritz oli kaheaastane, tuli isal väikese laegastega kummuti (millel olid kullaga punasest safianist alusel sõnad “Mon Faible”) asemele osta klaaskapp. Seitse aastat hiljem omandas ta esimese klaaslaua (meie mõistes vitriini).
1824. aastal otsustas Johann VIII pööningukorrusele ehitada spetsiaalse toa kollektsiooni jaoks. Tehti ka suured klaaskapid. Oktoobris paigutas antikvaar lisaks rariteetidele sinna mineraalide kollektsiooni, oma perekonnafondi aastatest 1580-1800 ja palju muud.
Siia tõi Burchart ka kivitahvlid Kristuse ristimise ja ülestõusmise stseenidega (arvatavasti dominiiklaste kloostrist), samuti kaks sammast.
Lisaks esemetele on säilinud Burcharti kataloogid, kommentaarid ja legendid asjade kohta, kust nähtub, et tema kogus oli jooginõusid, laua-, kohvi- ja teeriistu, peakatteid ja riietusesemeid mitmetelt rahvastelt, relvi, majapidamistarbeid, kunstitöid, münte.
Moritzi läkitust lugedes võib arvata, et ta oli oma isa muuseumis suur huviline ja tundis selle üle uhkust. Just kodust võis tulla poisi võime hoomata aegade sidet ja isa eeskujust soov jätta endast mälestus järeltulijatele.
Suhtlusringkond
Lisaks Tallinna arstidele ja apteekritele – tolle aja jaoks väga kultuursetele ja edumeelsetele inimestele – suhtles Burchart tuntud kunstnike Ungern-Sternbergi, Gelhaari ja Hauga, kes tema jaoks muistiseid joonistasid. Ta pidas laialdast kirjavahetust oma korrespondentidega Tallinnas, Tartus ja Viljandis ning väljaspool Eestit. Eriti tihe oli kirjavahetus Võnnu pastori Ed. Körberiga, kellega teda sidus kogumishuvi ja kes aitas teda dešifreerida vanu tekste. Kirjavahetust pidas ta ka teadusasutustega.
Ei ole võimatu, et Burchart VIII sai väga hästi läbi Tallinna raehärradega. Kasvõi vana Raeapteegi traditsiooni järgijana, mille kohaselt suurtel pühadel viis Raeapteek raehärradele klaretti – oma ammutunnustatud jooki reinveini baasil ja paljude vürtsidega. Raehärrad saatsid sellele vastutasuks Raeapteeki kringli.
Suunamuutused
1831. aastal leidis Johann VIII, et ta võib muististe kogumise lõpetada. Innustunult hakkas ta nüüd koguma natuurprodukte, eriti kalu, kuni ka need “said otsa” ja ta pühendas end loomade pealuude kogumisele. Tema looduskogudest on mõndagi Tallinna loodusmuuseumis.
1835. aastal otsustas ta koguma hakata materjale, mis kajastasid temaaegse Tallinna ajalugu. 1836nda aastani on ta hoolega kirja pannud legende esemete kohta. Siis aga sellest loobunud. Võib-olla peret tabanud kurva kaotuse pärast?
Oma testamendis pöördub Johann VII laste ja lapselaste poole sooviga, et tema kogu säilitataks tervikuna võimalikult kaua. Järglaste huvi selle vastu hääbus. 1864. aastal palus pärijatelt kogu endale Eestimaa Provintsiaalmuuseum ja sai selle 1870. aastal. Paraku jäi pärijatele Burcharti perearhiiv ja maali- ning fotokogu, mille nad tõenäoliselt Saksamaale viisid. Tallinnas pole teadaolevalt ühegi Burcharti fotot. Jüri Kuuskemaa sõnul peab olema suur juhus, kui kuskilt mõni pilt välja tuleb.
Saatused
Tallinna muinsuskaitseameti juhataja Liisa Pakosta väidab oma pressiteates 13. juunil 1999, et meile minevikust käe sirutanud Herrmann Moritzi ja tema noorema venna ning õe edasisest käekäigust pole andmeid.
Vanem vend Jochann Burchart lõpetas Tartus õpingud ja töötas seal ülikooli apteekrina naastes 1842. aastal Tallinna. Kehva tervise tõttu ei saanud temast siiski Raeapteegi juhatajat. 1853. aastal renditi Raeapteek Piers Rudolph Lehbertile. Johcann IX Burchart läks aga Münchenisse, kus suri 1869. aastal. Burchartite pärijad müüsid Raeapteegi 1911. aastal.
Kuhu jäi Moritz?
Istume ajaloomuuseumi peavarahoidja Eve Peetsi ja dokumentide hoidja Sirje Annistiga arutamas, kas Burchart VIII kogus pole midagi Moritzi kohta. Sirje Annist on kindel, et pole. Suguvõsa meesliin suri välja umbes 1911. aastal. Burchartid olnud viletsa tervisega ja kõdurad.
Aga Moritzil oli unistus: “Tunnen kutsumust kord arstina anda inimkonna tervise ja heaolu nimel oma panus.”
On võimalik, et ta läks Tartusse õppima. Seal võis ta kohtuda sama perioodi arstitudengi Kreutzwaldiga ja tolle suure sõbra Faehlmanniga. Võis… Miks puuduvad noore oma aja kohta erudeeritud gümnasisti jäljed Eesti või koguni maailma kultuuriloost? Miks ei jätkanud ta oma isa kogu?
Sirje Annist tõuseb äkki: “Midagi võib siiski olla.” Ta toob mulle vana raamatu. See on meditsiinidoktor Isidorus Brennsohni koostatud saksakeelne Riias 1922. aastal ilmunud biograafiline leksikon Eestimaa arstide kohta.
“Die Aerzte Estlands…” 152. leheküljelt leiame vähesed read:
“Burchart, Moritz, Johannes VIII poeg, sündinud Revalis (Tallinnas) 5. juulil 1811, stud. med. 30-36 (aastal) Dorpatis (Tartus), surnud Revalis 13. detsembril 1836.”
Moritz suri 25aastasena kaks aastat enne oma isa. Ta ei jõudnudki arstina töötada. Kui inimesed kunagi ei sureks, saaks meieni jõudnud südamliku läkituse autor tänavu 5. juulil 188aastaseks.
“Olge tugevad ja hoidke iseend paremateks aegadeks.
Tervis ja õnnistus kaitsku Teid.
Elage hästi ja mõtelge minule!”
Pildid: Ajaloomuuseumi teade juubeliüritusest ja Moritzi kiri tulevikku
Minu raamatu „Eestimaa ilu“ sisu ja ostuvõimaluse kohta saab täiendavalt lugeda siit.
Märtsi alguses kavatsesin aeg-ajalt kirjutada sellest, mida arvavad praegusest olukorrast, sõjast ja rahust need välismaa blogijad, kelle blogisid olen jälginud või mõnikord lugema juhtun. Nüüd, aprilli keskel tuleb tunnistada, et enamik blogijaid üritab ilmselt teadlikult kirjutada sõjateemadel vähe.
Teadmine, et sõda Ukrainas käib, rohkesti elusid hävitab ja mõjutab peaaegu kogu maailma, on küll blogides tagapõhjal olemas, kuid domineerib igapäevaelu: see, kuidas praegu veel saab elust rõõmu tunda, kuidas saab reisida, laste ja lähedastega koos õnnelik olla, kõik inimlik ja hea. Aga samas valutab blogijatel süda Ukraina pärast ja kuklas tiksub kogu aeg ohutunne, teadmine oma haprusest ja jõuetusest koos mõninga tahtmisega unustada, mitte pöörata tähelepanu.
Minuvanused ja vanemad blogijad kirjutavad sageli oma mälestustest kas varajasest lapsepõlvest Teise maailmasõja aastatel või esimestest sõjajärgsetest aastatest, mil otsene sõjaõudus oli küll möödas, kuid sõjahaavad vajasid veel paranemist. Ukrainas praegu toimuv tuletab neile paljut meelde. Näiteks meenutab üks 1939. aastal Inglismaal sündinud blogija Ukrainas varjendis istuvate laste fotot vaadates oma blogis „bigjohn“, kuidas temagi istus lapsena õhurünnakute ajal varjendinurgas põrandal, selg seina vastas kindlustunnet otsimas.
Läinud talvel veeti pidevalt ja pikalt Sütiste parkmetsa juurde Tallinna lund. Ikka et tänavad puhtad oleks. Laiem avalikkus sai sellest teada, kui tekkinud lumemäel 1. veebruari hommikul kummuli kukkunud ekskavaatorist veebilehtedes kirjutati.
Valgena lumekatte all võis ehk too kokkuveetud mägi kenagi olla, aga nüüd võib tumedaks tõmbunud kuhjatise kohta öelda, et Mustamäel on üks must mägi juures. Pole ka kuigi tõenäoline, et see niipea ära sulaks. Maastikukujunduslikust seisukohast ei ole vaatepilt ilus. Ka see ei ole teada, kuidas kokkuveetud lumesaast ümberkaudsele loodusele mõjub.
Taas nädalavahetuse vaatamist - teeäär kirju kui pühademuna.
Kaks korda elus olen Aegviidus puhkamas käinud. Nädalakese 1975. ja 1976. aasta suvel. Mõlemal korral keset metsa, majas, mis ehitati 1937. a Trükitööliste Koduks. Kui me seal suvitasime, kuulus maja trükikojale Oktoober, aga ajakirjanikud said ka sinna puhkama, kui trükkalitest vabu kohti jäi.
Seal oli vahva. Söömas käisime Aegviidus ETKVL-i sööklas, kus olid hästi maitsvad road ja sõbralik teenindus. Tundide kaupa uitasime ringi ümbruskonnas, vaatasime üle kõik lähijärved (kõige lähem oli meile Nikerjärv, aga kauged ei olnud ka Vahejärv, Ahvenajärv, Urbukse, Purgatsi jt), uudistasime suurt Jänijõe konna, saime hirmu tunda kõva äikese ajal, söötsime puhkekodu jäneseid ja imetlesime sealse aia lopsakaid pojenge, käisime jaaniööl sõnajalaõit otsimas.
Teisel korral ei saanud ma küll päris nädalakest seal olla, sest puhkekodu pesemiskohas õues põõsa varjus oli nii kohutavalt palju aplaid sääski, et neil õnnestus mind allergiapaistetusse ja palavikku ajada ning me pidime Aegviidust kähku jalga laskma. Aga esimene suvi oli sääsevabam ja väga tore.
Siinsed fotod on retkelt Aegviidust Jänedale. Retkejuhtideks olid meile 1972. a ilmunud Asmu Saare õhuke brošüürike „Aegviidu-Nelijärve“ ja ajakiri Eesti Loodus (1975, nr 7) Erich Saare ja Ann Marveti kirjutisega „Looduse õpperada Aegviidust Jänedale“, mis sisaldas kõige nähtu kohta hästi põhjalikku seletust.
Alustasime Nikerjärve juurest. Õpperada oli 4,5 km pikk. Meile päris paras maa, sest pidime arvestama ka tagasitulekuga. Vaatasime oose ja salumetsi, möödusime Urbukse järvest ja jõudsime Nelijärve mäele, kus sai näha korraga nelja järve. Natuke vaatasime Nelijärve turismibaasi. Siis läksime üle Kassikulli seljaku, kus 5. kontrollpunkti juures sai põhjalikult ajakirja loetud.
Edasi tulid Jänijõgi ja Siniallikad.
Siis jõudsime Leivamäele, kus mu kaaslast eriti vaimustasid kuklased. Neid oli tõesti vist lausa miljon ja kõndides pidi üliettevaatlik olema, et neile hukatust ei põhjustaks. Sõnajalgu oli ka palju.
Lipumäelt avanes avar vaade nii Jäneda sovhoostehnikumile kui ka ümberkaudsetele põldudele. Kusagil seal kaugemal peaks olema ka Kukevere, mille kunagise mõisaga meie suguvõsal seoseid on.
Edasi läksime Kallijärve äärde. Ilm oli jahedaks tõmbunud, ujuma ei meelitanud. Vesi aga oli peegelsile. Järv sellisena imeilus.
Lõpetuseks vaatasime veidi Jäneda parki, allikjärvi koos vartidega, eemalt ka mõisahoonet ja Jäneda Sovhoostehnikumi tollal uut moodsat hoonet. Siis oligi aeg Trükitööliste Kodu poole tagasi suunduda.
Tore retk oli. Ma ei tea, kas see rada ka praegu alles ja kasutusel on või on sealkandis kõik põhjalikult muutunud. See oli ju nii ammu. Mõtetes olen selles ehedalt õnnelikus päevas korduvalt tagasi olnud.
Nädalavahetuse vaatamiseks järjekordne grafitivalik: seekord siis lubatud kassipilt, õigupoolest mitu vaadet kassile, vihane hüüdlause "COVID-19 go home!" ja muud pudipadi.
