26/08/2021

Vaatamisi: augustis on silma jäänud...

Filmid:

„Kolm värvi. Sinine" („Trois couleurs: Bleu"; Šveits, Poola, Prantsusmaa, 1993).
Esimene film Poola režissööri Krzysztof Kieslowski (1941-1996) Prantsuse lipu värvidest inspireeritud triloogiast, mis kuulub filmikunsti klassikasse, kuid mul seni vaatamata oli. Filmi idee on vabadus. Mõtisklev nukkerhelge lugu leinast, armastusest ja eelkõige muusikast, mis peategelasel Juliel (Juliette Binoche) aitab taas hakata elama ja tagasi pöörduda inimeste juurde, kes temast hoolivad. Zbigniew Preisneri väga hea muusika, eriti imeilus koorilaul filmi lõpus. Olivier' osas Benoit Régent, kes suri varsti pärast filmi valmimist kõigest 41aastasena.

„Kolm värvi. Valge“ („Trois couleurs: Blanc“; Šveits, Prantsusmaa, Poola, 1994).
Kieslowski triloogia teine film. Lahutuse ja naise kiuslikkuse tõttu kaotab Pariisis elav poolakast juuksur Karol (Zbigniew Zamachowski) kõik, mis tal on. Poolas annab saatus talle võimaluse uuesti rikastuda ja naisele kätte maksta. Kitsikusega maadleva mehikese lugu muundub filmi kestel lausa kelmiromaaniks ja annab iselaadse tõlgenduse mõistele „võrdsus“. Hoogsam kui triloogia esimene film.

Triloogia kaht esimest filmi vaadates hakkas mulle silma üks neid ühendav motiiv. Mõtiskleva peategelase taustal viskas esimeses filmis prahikonteinerisse suure vaevaga tühja pudeli vana köökus mutt, teises tegi sedasama kühmus vanamees. Nüüd ootan huviga, kas sarnane motiiv ka kolmandas filmis kordub.

„Kolm värvi. Punane“ („Trois couleurs: Rouge“; Šveits, Prantsusmaa, Poola, 1994).
Krzysztof Kieslowski triloogia viimane film, mis ühtlasi jäi tema viimaseks filmiks üldse. Kui ma oleksin teadnud, et selles mängib üht kolmest peaosast Jean-Louis Trintignant, siis oleksin seda juba ammu vaadanud, sest tema esitused olen püüdnud võimaluste piires ära näha. „Punases“ on ta endine kohtunik, kes pensionärina on avalikus elust tagasi tõmbunud, kuid kuulab pealt oma naabrite telefonikõnesid, et inimesi paremini mõista. Väidetavalt on filmi ideeks Prantsuse revolutsiooni kolmas juhtmõte vendlus, kuid tegelikult on see film rohkem ligimesearmastusest ja armastusest üldse. Vana kohtuniku kõrval on peategelasteks noor modell Valentine (Irene Jacob) ja neiu vastasmajas elav juuratudeng Auguste.

Film on väga mitmekihiline, lähtudes inimeste olemasolu traagikast, mõttest ja vajadusest. Palju on sümboleid, sidemeid kahe eelmise osaga. Ka vaevaline köökus pudelipanija prahikonteineri juures on kolmandas filmis taas olemas, kuid seekord peategelane ei jälgi teda, vaid läheb talle appi. Kolmanda filmi lõpus näeb viivuks ka kahe esimese filmi tegelasi – pääsenutena. Niisuguseid motiive on veel palju. Kui elu aega annab, siis tahaksin kogu triloogiat veel vähemalt korra uuesti vaadata just selle sümboolikast ja kordusmotiividest lähtudes.

Erilisel kohal kogu triloogias on muusika ja värvikasutus. Raske on öelda, missugune kolmest filmist meeldis mulle kõige rohkem, „Sinine“ ja „Punane“ on minu arvates üsna üheväärselt erakordselt head filmid.

Nn heatujufilmikuu jooksul ETV2-s näidatud Põhjamaade filmidest vaatasin:
„Seltskonnamängud“ („Seurapeli“; Soome, 2020).
„Gurmeeklubi“ („Madklubben“; Taani, 2020).
„Tordikindral“ („Tårtgeneralen“; Rootsi, 2018).
Neist filmidest kirjutasin selles postituses.

„Astelpajusuvi“ („Облепиховое лето“; Vene, 2018, rež Viktor Alfjorov). Jättis hea mulje, millest kirjutasin eraldi postituses.

„Prantsuse paar“ („Un homme à la hauteur“; Prantsusmaa, 2016, rež Laurent Tirard).
Jupiteris nimetatakse seda lõbusaks ja stiilseks komöödiaks ootamatult puhkenud kirest kahe erineva välimusega inimese vahel. Arhitekt Alexandre (Jean Dujardin) ja kena advokaat Diane (Virginia Efira) lepivad telefoni teel kokku kohtumise. Diane'i ootab sõna otseses mõttes väike üllatus...
Ilmselt oli mul selle filmi vaatamiseks sobiv meeleolu, igatahes mulle meeldis. Hiljem uurisin internetist hulk aega, kuidas seda nii nutikalt trikitades filmitud oli. Jean Dujardin, üks praegusaja kuulsamaid Prantsuse näitlejaid, oli oma osas lausa väga hea, kogu muu seltskond ja filmi mõte samuti. Natuke on see film tavamõtlemisest, oma printsi lootusest ja, mis kõige olulisem, väärikusest.

Sarjad:

„Saatuse sõrm“ („Dead Lucky“; Austraalia, 2017).
Üsna keskpärane 4osaline krimipõnevik, mille peategelane on inspektor Grace Gibbs, kelle paarimehe kurjategija tappis. Tapja jälitamisel saab Grace appi algaja uurija Charlie Fungi, kes peab just teda sõbra surma eest vastutavaks. Oluline koht sarjas on välistudengitel ja teistel politseinikel. Grace'i osas on päris meeldivalt mängiv Rachel Griffiths.

„Minu geniaalne sõbranna“ („L'amica geniale“; Itaalia, 2018-2020).
Selle paljukiidetud sarja vaatamist lükkasin tükk aega edasi. Olen Elena Ferrantelt lugenud üht raamatut („Üksilduse päevad”), mis mulle nii tülgastava mulje jättis, et otsustasin tema teoseid enam mitte lugeda. Nii olen täiesti teadlikult jätnud lugemata ka tema kuulsad Napoli romaanid. Kaks hooaega kestev sari on masendav, peategelased on välisest kenadusest hoolimata loomu poolest üsna ebameeldivad. Huvitav on aga Itaalia, eriti Napoli kirju-mirju elu-olu kujutamine rohkete kõrvaltegelaste kaudu, hõlmates nii perede argipäeva kui ka ühiskonna vastuolusid.

Kõiki vaatasin Jupiterist, kus osa neist on veel ka praegu näha.

ETV teatas, millised telesaated on kavas sellest sügisest. Muu hulgas mainiti välismaiseid sarju. Minu jaoks oli rõõmusõnum „Grantchesteri“ jätkumine, sest see sari meeldib mulle väga. Olen sellest kirjutanud varem siin.

Jupiterist saab juba ka tervikuna vaadata „Äraostmatute“ kuuendat hooaega, milles peaks lahenduma salapärase H mõistatus.

Filmiplakatid internetist.

2 comments:

  1. Sinine ja Valge olid nii mõjuvõimsad filmid, et saadavad mind mitu päeva-ööd. Eriti Sinise muusika. Nüüd jään Punast ootama.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Mu meelest oli "Punane" ka väga hea, nii et ootamine ja vaatamine tasus end igati ära.

      Delete