Kirjade säilimisest ja säilitamisest

 Olin just kirjutanud eelneva blogipostituse kirjalikest tekstidest ja kaduvikust, kui sain juhtumisi ühe listi kaudu kaks teadet kirjade säilimisest ja säilitamisest.

Kirjad on mulle alati südamelähedane teema olnud ja ma olen elus neid ise palju kirjutanud ning ka rohkesti kirju saanud. Esimestena tulevad meelde lapsepõlve kirjasõbrad, eriti Malle J ja Lea R  (kas olete veel kuskil alles?), aga ka väikesed Saksa- ja Tšehhimaa tüdrukud, pikapatsiline Valja kuskilt Venemaa avarustest ja paljud teised, kes mulle kirjutasid, kui mingi mu looke Sädemes või mujal ilmunud oli.

Hiljem tulid armastuskirjad, siis igasugused muud, põhiliselt sugulastelt ja sõpradelt lähedalt ja kaugelt saadud kirjad. Sajad noorte kirjad Nooruse rubriiki „Ma teile kirjutan“, mida ma ligi kümme aastat toimetasin ja millest olen veidi rohkem kirjutanud ka oma raamatus „Nooruse lugu“.

Praegu saan kirju oluliselt vähem, muidugi on need nüüd e-kirjad ja ka sellistena üsna harvad. Aga mitmesuguseid seiku seoses kirjadega tuleb mulle ikka ja jälle meelde.

Sestap meeldib mulle ka listi kaudu tulnud teade, et Eesti Kultuurilooline Arhiiv ja Ühendus Eesti Elulood kuulutavad välja kogumisvõistluse „Kirjad minu elus“. Kirjavahetusi ja mälestusi kirjavahetustest oodatakse arhiivi 1. detsembrini 2021.

„Kuna paberile kirjutatud kirjad on praeguseks ajalukku kadunud nähtus, kutsume üles saatma Eesti Kultuuriloolisse Arhiivi nii kirjavahetusi kui ka mälestusi ja mõtisklusi sellest, mida on tähendanud kirjade vahetamine,“ selgitab selles teates Ühenduse Eesti Elulood esinaine Maarja Hollo. Kogu teate teksti ühes vajalike kontaktidega saavad huvilised lugeda siit.

Muu hulgas soovitatakse mälestuste ja mõtiskluste kirjutajatel oma tekstides käsitleda järgmisi teemasid:
Kuidas kirjavahetus alguse sai, kui sage see oli ja kui kaua see kestis?
Kas suhtlus kirjade adressaadiga kulges põhiliselt kirjade kaudu või hõlmas ka tavasuhtlust?
Milline oli kirjade vahetamise ja tavasuhtluse suhe?
Mis kirjavahetuse juures teid köitis?
Mis olid kirjavahetuse põhiteemad ja kuidas te neid arendasite?

Teine listikiri tõi minuni teate, et homme, 30. oktoobril toimub Kirjanike Maja musta laega saalis Raimond Kaugveri kirju sisaldava raamatu „Kirjad Sigridile. Sõjatandrilt ja vangilaagrist 1944–1949“ (Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, 2020) esitlus. Raamatu on koostanud Eneken Laanes ning kommentaaridega varustanud Krista Mits ja Ülle Kurs. Raamatu kujundas Tiiu Pirsko.

Lõiguke sellest teatest:
„Enam kui 800-leheküljeline põhjalike kommentaaridega raamat sisaldab Kaugveri 270 armastuskirja oma tulevasele naisele Sigrid Kurvisele. Kirjad annavad ülevaate Kaugveri käekäigust soomepoisi ja nõukogude vangilaagri asukana, kuid on ennekõike kirjutatud selleks, et laagrit unustada. Oma esimese kirja saadab Kaugver kõigest 18-aastasena, kuid nii selles kui ka järgmistes pole ta loobunud vaimse maailmavallutuse ambitsioonidest, puistates varrukast tsitaate maailmakultuuri varamust ja meenutades säärasena Jaan Krossi romaani Wikmani poisse. Kaugveri kirjadekorpus on erakordne tunnistus vabamõtlemise ja retoorilise ambitsioonikuse püsimajäämisest isegi stalinistliku vangilaagri armetutes tingimustes. Seda iseloomustab inimhinge skalpellipeenuseni detailne eritlus, eeskätt arutlused selle üle, kuidas laagris vaimselt ja moraalselt ellu jääda.“

Raimond Kaugver oli paljude jaoks oluline ja armastatud menukirjanik. Minu isa tundis teda nii soomepoisi-ajast kui ka töö kaudu Tallinna Trammitrustis. Sestap lugesin lapsena põnevusega tema üldse mitte lastele mõeldud „Keskpäevavalgust“, millest olen kirjutanud oma teises blogis, ja hiljem ka elulooromaani „Nelikümmend küünalt“. Tore, et tema kirjad säilinud on ja nüüd ka raamatuna ilmunud. Kindlasti tahavad paljud neid lugeda.

Kaduvik on klõpsu kaugusel

1852. aasta 24. veebruari ööl põletas hullunud Gogol oma romaani „Surnud hinged“ teise osa käsikirja. Ta väitis, et nii käskis tal toimida vanakurat. Pärast seda keeldus ta söögist, jäi tõvevoodisse ja suri üheksa päeva hiljem. Gogoli käsikirja põletamist on kujutanud paljud kunstnikud, neist tuntuim on Ilja Repini maal (1909): 

1860. aasta septembris põletas Charles Dickens oma kodumaja ees lõkketules kahekümne aasta jooksul kogunenud kirjad, märkmed, päevaraamatud ja muu – ühtekokku umbes 10 000 lehekülge. Hiljem meenutas ta seda ilusa päevana ja põletamise lõpus tasahilju sadama hakanud vihma pidas märgiks, et see tegu pälvis taevaste heakskiidu.

Meie Juhan Liivi eluloost on teada, et 1893. aastal vallandus tema vaimuhaigus ja järgmise aasta alguses põletas Liiv meeltesegaduses oma käsikirju.

Emotsionaalselt kirjeldab käsikirja põletamist üks kõigile tuntud teos:
„Võtsin lauasahtlist välja romaani rasked masinakirjaeksemplarid ja mustandivihikud ning hakkasin neid põletama. Seda on hirmus raske teha, sest täiskirjutatud paber ei taha kuidagi põleda. Küüsi murdes kiskusin ma vihikuid lõhki, toppisin neid püsti puude vahele, segasin lehti roobiga. Aeg-ajalt sai tuhk tulest jagu ja lämmatas leegi, kuid ma võitlesin temaga ja romaan, mis küll visa vastupanu osutas, oli siiski hukkumas. Tuttavad sõnad vilksatasid mu silmade ees, kollane värv neelas valget, kerkides lehti pidi üles, kuid isegi sel kollasel olid sõnad ikka veel loetavad. Nad kadusid alles siis, kui paber tõmbus mustaks ja ma nad roobiga halastamatult segi tagusin.“
(Mihhail Bulgakov „Meister ja Margarita“, Eesti Raamat, 1968, tlk M. Varik ja J. Ojamaa.)

Vähem on teada, et mitte ainult Bulgakovi Meister ei põletanud käsikirju, vaid 1930. aastal tegi seda „Meistri ja Margaritaga“ Bulgakov ise. Aga kui tema Meistrile tagastas käsikirja saatanlik Woland, väites, et käsikirjad ei põle, siis Bulgakov pidi oma käsikirja ise taastama ja selleks kulus hulk aega.

Need on ainult mõned näited. Mitmesugused käsikirjade, kirjade ja päevikute põletamised on omakorda andnud tundeküllast ainest uutele kirjarahva põlvkondadele. Aga enam vist mitte, sest nüüd ei ole põletamist enam tarviski.

Arvutist saab tekstid ja muu silmapilguga kustutada. Või elektri kadumisega.

Üürike ja põgus on see meie kultuur.

Kaduvik on klõpsu kaugusel.

34. Pärnu filmifestivali filmid saatusekeerdudest ja inimõigustest

Minu muljeid sel nädalal (19.-24. okt) ETV2s näidatavatest 34. Pärnu rahvusvahelise dokumentaal- ja antropoloogiafilmide festivali dokfilmidest, mille hulgast hääletatakse rahva lemmik.  Festivali teemaks on inimõigused.

„Varjulilled“ (Shadow Flowers; Lõuna-Korea, 2019, rež Yi Seung-jun).

Põhja-Korea naine Ryun-hee Kim, kelle saatust see propagandistlik dokk jälgib, läks 2011. aastal oma maksahaigust ravima Hiinasse. Seal osutus ravi kalliks ja vahendaja kaudu suundus Ryun-hee Kim samal aastal Lõuna-Koreasse, kus vahendaja sõnul pidid olema head rahateenimisvõimalused. Vahendaja võttis ära naise passi. Tema vanemad, abikaasa ja tütar jäid Põhja-Koreasse.

Passita naisele selgus, et Lõuna-Koreast tagasi Põhja-Koreasse saada on võimatu. Ta takerdus kahe riigi vahelistesse poliitilistesse vastuoludesse ja seadustesse ning taotles abi nii kohalikelt kui ka rahvusvahelistelt inimõigusorganisatsioonidelt. 2016. aastal üritas ta asjatult saada poliitilist varjupaika Vietnami saatkonnas, 2017. aastal nägi ta esmakordselt pärast pikka lahusolekut oma vanemaid ja tütart interneti vahendusel, kuid seda vaid viivuks.

Teised ülejooksikud Põhja-Koreast, kes Ryun-hee Kimiga samal ajal Lõuna-Koreasse tulid, on seal kohanenud ja kinnitavad talle, et ta ei pääse enam tagasi, ka siis mitte, kui on surnud. Aga naine ei rahune ja loodab edasi. Ta saab küll pärast seitsmeaastast ootust passi, kuid sellegagi kaasneb pidevalt pikenev väljasõidukeeld. Tütar on vahepeal suureks kasvanud, kuid igatseb endiselt ema järele.

Filmitutvustuses on öeldud, et praegu kannatab 10 miljonit inimest Põhja- ja Lõuna-Korea vahel lahutatud peredes.

„Geograaf ja saar“ (Le Géographe et l'île;  Prantsusmaa, 2018, rež Christine Bouteiller).

Aeglaselt ja mõtlikult kulgev film väga olulisest teemast – tuumaelektrijaama ehitamise vastasest võitlusest. Seda võitlust on Jaapani Seto mere väikesaare Iwaishima (Iwai saar) elanikud pidanud juba 1982. aastast alates. Pärast Fukushima aatomielektrijaama katastroofi loodeti, et Iwaishimale tuumaelektrijaama ei tule, aga energiafirma pole järele andnud. Iwaishima elanikud vananevad, nad loodavad küll, et mujalt Jaapanist tullakse nende toetuseks appi, aga see on üsna napp lootus.

Iwaishima saatusest on väga huvitunud selle filmi peategelane, Jaapani geograafiat ja kultuuri uuriv Lyoni ülikooli geograaf Philippe Pelletier, kes suhtub saareelanike püüdlustesse suure respektiga. Ta on saarel oma inimene ja kohalikud räägivad temaga meelsasti nii oma muredest kui ka pikaajalistest traditsioonidest ja uuenemissoovidest. Seekord (2016) on teadlane tulnud Iwaishimale iga nelja aasta järel peetavale Kanmai pidustusele, mis on pühendatud surnute mälestamisele, kogu saare mineviku, oleviku ja tuleviku seosele Jaapani jumalate ja loodusvaimude kamidega.

Pelletier' kõrval on filmis näha palju sümpaatseid jaapanlasi, eelkõige fotograaf Natsu Keiko, kes on Kanmai pidupäevi ja saare elu pildistanud ligi 30 aastat. Nad on seisukohal, et kuigi eilne õis on täna unistus, tasub seista oma kalavete, mahepõllunduse ja muude tulevikukavade eest ja loota ka noorte tagasitulekule saare üksteist abistavasse sõbralikku kogukonda, kus on umbes 400 püsielanikku, kelle arv järjest väheneb.

Film paneb mõtlema ka meie saartest. Kas suudate kujutleda, et Kihnu või Abrukale rajatakse tuumaelektrijaam?

„Newtopia“ (Norra, 2020, rež Audun Amundsen).

Film Mentawai nutika šamaani Amon Paksa elust haaras mind kaasa, alustades tema ja filmi looja esmakohtumisest 2004. aastal, mil ta oli veel täielik eksootilise vihmametsa elanik, ning lõpetades 2019. aastaga, mil ta juba elu ja tööd Indoneesia linnades kogenuna ja mõneti pettununa džunglisse tagasi pöörduda otsustab.

Kui norralasest filmimees ja Amon Paksa sõber temalt Jakartas küsib, kas suurlinn ajab teda segadusse, vastab šamaan, et tema ei ole segaduses, hoopis linlased on. Kõige suuremat rõõmu teeb talle ootamatult avanenud võimalus osta linnaelu tõttu maha lõigatud juuste asenduseks pikajuukseline parukas, sest sellega näeb ta jälle välja nagu tema südamele armsa Mentawai inimesed.

Tagasi pöördudes on tal pangaarve, ta on kasutanud mobiiltelefoni, näinud telerit, milles korduv reklaam teda oma tühisusega hämmastab, tal on eluks vajalik paadimootor ja muud linnast ostetut. Tema poeg, kellest ta lootis oma metsaelu järglast ja pärijat, käib koolis. Tema naine Bai Paksa on ootamatult surnud ja kümnest lapsest on ellu jäänud kolm.

Amon Paksa oskab Mentawai metsades hakkama saada, elada tasakaalus keskkonnaga ja koos oma hõimukaaslastega on väga ehmunud, kui näeb, kuidas tsemenditootmine mägesid ja maad hävitab. Ta tunneb rituaale ja oskab metsataimi ravimitena kasutada. Enam ei üllatu ta tsivilisatsiooni hüvede ja raha võidukäigu üle ja ütleb, et tema ise võib ju sellega kaasa minna, aga ta süda ei saa seda teha.

„Mu kallis ema“ (My Dear Mother; Saamifilmi (SAFI), 2019, rež Paul Anders Simma.)

Filmi juhtmotiiviks on selle peategelase Daša Matrjohhina ja tema  sõbratari Aljona mõtted sellest, et jumal on valinud nad kannatama nende emade tegude eest. Nad paluvad, et jumal annaks neile andeks, et nad ei annaks oma patte edasi oma veel sündimata lastele.

Vaevu käima hakanud lapsena sattus saami tüdruk Daša lastekodusse Murmanski oblastis Kandalakšas, kus teda ja veel kuut last kasvatas lastekülas nende kasvataja Irina, keda nad kõik harjusid emaks hüüdma.

Daša isa oli vanglas, narkomaanist pärisema kaua aastaid kadunud ja politsei poolt surnuks kuulutatud. Kui Daša sai üheksaseks, helistas ema talle ootamatult, püüdis tüdrukuga sidet pidada, kirjutas talle, lubas enda juurde võtta, aga kadus siis jälle, valmistades tütrele kurbust ja meelehärmi. Ka Daša sõbrataril Aljonal ei olnud emaga vedanud: isegi siis, kui mõlemad saami päritolu tüdrukud sõidavad koos kasvatajaga oma kodukohta Lovozeros, ei tule Aljona ema temaga kohtuma. Ka Daša ei näe oma ema.

Film jälgib Daša elukäiku üheksandast eluaastast kuni neiuks sirgumiseni. Emalt on vanemlikud õigused ära võetud, isa  on küll lubanud tütre pärast vanglast vabanemist enda juurde võtta, kuid sellest ei tule midagi välja. Daša loodab, et tema kasvataja Irina ta lapsendab ja ta saab endale kodu. Kuid see ei ole kerge, sest enne peab isa selleks nõusoleku andma, pealegi on Irinal ees lastekodust pensionile minek ja ärasõit...

Filmis on palju südamlikke kaadreid Daša ja Aljona omavahelisest suhtlemisest, nende kooslaulust Lovozeros, kus nad pärast pikki aastaid kohtuvad sugulastega. Trööstituna mõjub Daša käik korterisse, mille vanaisa on surres talle pärandanud. Lovozero piirkond on majanduslikult mahajäänud, kõik on seal vilets. Tüdrukud on seal nähtust üsna ilmselt segaduses. Ka käik vanavanemate hauale on Daša jaoks segadust süvendav, sest tal on meeles nii vähesed lapsepõlvemälestused, et nendest ei moodustu mingit selget pilti. Lastekodusse sattudes oli ta liiga väike. Pealegi ei tunne ta end saamina.

Daša ei saa pärisemalt vastuseid oma küsimusele, miks ema ta tillukesena maha jättis. Aga tema elu läheb edasi, lastekodu koos armsaks saanud kaaslastega jääb selja taha, ees ootavad uus kodulinn ja õpingud...

Ühe filmi jätsin vaatamata. „Täishäälel“ (Out Loud; Iisrael, 2019, rež Tamara Mamon) on pressiteate andmetel hüperaktiivsetest koolipoistest, kes on sunnitud astuma laulukoori, mida juhendab NSV Liidust pärit range õpetaja Ella. Läbi filmi kumab juutide ja palestiinlaste erinev arusaam inimõigustest

Minu hääle sai „Newtopia“.
Eesti Rahva Auhinna pälvis „Mu kallis ema“.

Filmiplakatid internetist.

Vaata ka varasemate filmifestivalide muljeid:

33. Pärnu filmifestivali filmid inimestest ja loomadest
http://iltaka.blogspot.com/2019/06/33-parnu-filmifestivali-filmid.html
32. Pärnu filmifestivali filmid mässulisusest
https://iltaka.blogspot.com/2018/06/32-parnu-filmifestivali-filmid.html
31. Pärnu filmifestivali filmid elamise kunstist
http://iltaka.blogspot.com/2017/07/31-parnu-filmifestivali-dokfilmid.html
29. Pärnu filmifestivali kooselu-filmid
http://iltaka.blogspot.com/2015/07/parnu-29-filmifestivali-kooselu-filmid.html

Miljardärid

Tänase seisuga olen elanud ühe päeva rohkem, kui elas mu ema. Sel puhul tegelesime perekondliku matemaatikaga.

Oma isast olen ma juba hulk aega kauem elanud. Kõik me oleme ja olime miljardärid. Nimelt olen ma nüüdseks elanud üle 2,3 miljardi sekundi. Ja kui tuletada meelde filmi „Seitseteist kevadist hetke“ tunnuslaulu, siis ei tasu sekundeid alahinnata.

Elatud päevi on minu arvel üle 27 000, tunde ligi 652 000, minuteid üle 39 miljoni.

Mõned mu sugulased on miljardeid kogunud minust rohkem. Kõige kangem miljardär meie suguvõsas on mu nimekaimust tädi, kelle arvel on üle 3 miljardi... sekundeid ikka, mis te siis arvasite? Ja loodetavasti lisandub talle neid veel suur hulk, kuigi sajanda verstapostini on jäänud vaid paar aastat.

Aga päris naljakas on fakt, et kui inimene magab kolmandiku oma elust maha, siis on mu tädi maha maganud üle ühe miljardi sekundi.

Pilt internetist.

Samanta Schweblin „Kentukid“

Samanta Schweblin
„Kentukid“
Hispaania keelest tõlkinud Ruth Sepp.
Kirjastus Varrak, 2020.

Usutavasti loevad noored seda teost hoopis teistsuguste muljete ja mõtetega kui vanemad inimesed. Noortel on rohkem kogemusi kõikvõimalike elektrooniliste lemmikutega (nagu Tamagotchi, Furby), nad avavad videokaamerate ja mobiiltelefonide vahendusel meelsasti oma maailma välistele, tihti võhivõõrastele vaatajatele. Vanemaealised seevastu eelistavad sageli arvutikaamerat kinni katta, sest pelgavad, et nende tegemisi seiravad kutsumatud pilgud.

Samanta Schweblini „Kentukid“ on romaan jälgijatest ja jälgitavatest, vahtijatest ja vahitavatest, kes üksteisega on mõnikord lausa tihedas, intiimseski seoses, teinekord aga muutuvad vaenlasteks, keda tuleb kiusata ja kellest tuleb lahti saada. Esmapilgul armsalt leebed pehmed elektroonilised mänguloomad kentukid on moodsa aja ilming ja seepärast sobib nendest pajatav raamat hästi Varraku Moodsa aja sarja. 

Olulisel kohal on selles teoses kentukiga mängijate privaatsus – kui kaugele ja kui palju on vaatamine lubatud, kui pole teada, kes ja kuskohast on vaataja. Võib-olla õnnestub vaadataval vaatajaga mingisugune suhe luua, aga võib-olla pole ta suhtlemisest huvitatud, kuid naudib vaadatava igapäevaellu tungimist ja polegi igakord kuigi heade kavatsustega. Võib-olla on vaatajaks mõni pervert, aga võib-olla hoopis mõni lapsuke; võib-olla keegi, kes vaadatavat ihalema või abistama hakkab, aga võib-olla keegi, kellest otsene vaenlane kujuneb.

Raamatututvustus tagakaanelt.

Kas üksildust leevendav ja uudishimu rahuldav kentuki on ikka väärt seda, et temasse kiindutakse ja temaga harjutakse? Kas kentuki on juba meie praegusaja reaalsus või kohe-kohe saabuv müügihitt, mille tulekut peaksime kartma? Kuidas käituda?

Samanta Schweblin kirjutab omapärase lakoonilisusega ja samas põnevalt rohketest väga erinevatest keskkondadest pärit tegelastest. Tahtsin seda teost lugeda mulle huvipakkuva temaatika tõttu, milleks on järjest süvenev kõikvõimalike elektrooniliste vahendite mõju inimeste psüühikale ja ühiskonnale. Omamoodi õpetlik oli Schweblini kujutluspilt, kuidas kentuki omamise ja temaga tegelemise aja jooksul muutuvad suhted ja iseloomud, kuidas näiteks eelistatakse kentukiga (ja tema kaudu tundmatu kaugvaatlejaga) tegelemist oma igapäevaelu probleemide lahendamisele ja lähedastega olemisele, kuidas mänguloomakest eelistatakse sõpradele või kasutatakse võimalust temaga, õigupoolest tema kaudu nähtuga ja kogetuga sõprade ees uhkeldada.

Ma ei tea, kas Schweblini loodud kentukimaailm on näiteks arvutispetsialistide jaoks tehnoloogiliselt õige või tundub see neile naiivsevõitu, kuid inimeste muutumist ja harjumist kuulumisega mingisse kes teab kelle jälgitavasse võrgustikku illustreerib kirjaniku fantaasia küll. Nii avab ta oma romaaniga üsnagi ehmatava lähituleviku väljavaate, käsitledes valdkonda, mis nüüdisaja kirjanduses ja meedias üha päevakajalisemaks teemaks muutub.

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

Suur vastasseis

Hilisõhtul vaatasin hulk aega Marssi. Suures vastasseisus* on minu jaoks midagi lummavat isegi sellest hoolimata, et palja silmaga ja nõrga binokliga vähe näeb. See on justkui pidupäev, mil meenub nii palju. Kõike ma siia ei kirjuta, paar mälestust siiski.

Olen põlvkonnast, kes lapsena sai osa esimeste kosmoselendude põnevusest. Koos naabritüdrukuga vaatasime öötaevas Nõmme kohal liikuvat valgustäppi ja olime täitsa kindlad, et nägime esimest sputnikut. 

Gagarini kosmoselennu teadet kuulsin seinal rippuvast valjuhääldajast lastehaiglas arsti ukse taga oma järjekorda oodates. Mäletan, et mõtlesin siis, missugune hädapätakas ma olen – maailmas toimub nii suurepärane sündmus, et inimene lendas esmakordselt kosmosse, aga mina olen siin haige. See tekitas jonni ja tervekstahtmise õhinat.

Raamatutest oli mu suur lemmik Aleksei Tolstoi „Aeliita“, milles marsitar armus inimesse ja igatseval häälel läbi kosmoseavaruste oma Taevapoega kutsus. Muud marslased sinna sattunud inimeste vastu nii sõbralikud ei olnud, aga raamat tervikuna andis lootust, et seal kaugel on keegi. Võib-olla vaatab see keegi suure vastasseisu ajal mingi võimsa teleskoobiga otse mu toaaknast sisse ja see on talle põnev.

Teise lapsepõlves mulle meeldinud raamatu pealkiri oligi „Suur vastasseis“, autoriks Lev Kassil, ja selles vaatasid noored, kui neil oma igapäevarutu vahel aega jäi, huvi ja tulevikulootustega Marssi. Elasid üle raskeid aegu nagu sõda ja selle haavad, kuid unistasid tundmatutest kaugustest ja kõrgustest.

Tervitused kosmosele ja kosmosesse!

* Järgnev viide on loole, mis eile oli lugeda tasuta, kuid praeguseks on tehtud tasuliseks. Lingi panen siiski, sest ehk kunagi saab seda sisukat artiklit jälle vabamalt lugeda: https://leht.postimees.ee/7078326/pilk-taevasse-ootaevas-sarab-aastakumnete-vagevaim-vaade-marsile

Pildil on marslanna Aeliita T. Kullese illustratsioonil Aleksei Tolstoi jutustusele, 1958.

Vaatamisi: „Geenius ja hullumeelne“

Järelvaatamisvõimalus, mida ERR-i telekanalid ja Jupiter pakuvad, on mulle väga oluline muu hulgas ka seetõttu, et pikki filme järjest tervikuna vaadates kipun väsima, aga järelvaadates saan seda teha neid poolitades ja süvenedes mitmel päeval ja mulle sobival ajal. Eile ja täna nähtud film oli minu jaoks tõeline kingitus ja kuulub päris kindlasti oma mõju poolest minu selle aasta ekraanielamuste tippu.

Võib ju kahelda, mida huvitavat saab olla filmis sõnaraamatu tegemisest, aga „Geenius ja hullumeelne“ (The Professor and the Madman; Iirimaa, USA, Suurbritannia, 2018, rež Farhad Safinia) on erakordselt pingeline ja kirglik film. Kaks peategelast, professor James Murray (Mel Gibson) ja Yale'i ülikooli endine õppejõud, dr William Minor (Sean Penn) on mõlemad oma meeletuses ülihuvitav paar, kes tajuvad keele, sõnade ja tähenduse arengut ning seda, et iga sõna muutub oma tähenduse valgusel kauniks.

Murray alustas 19. sajandi teisel poolel Oxfordi inglise keele sõnaraamatu koostamist ja sai Minori näol endale ootamatu abilise. Aga nende mõlema kohtumiseni on veel aega, nende sügavalt komplitseeritud saatused hargnevad filmis paralleelselt, et siis jõuda nende vapustava esimese kohtumise stseenini.

Kes ikkagi on hull, kes ikkagi on geenius, missugune on geniaalsuse ja hullumeelsuse suhe, kas hull tuleks jätta ta pettekujutelmade küüsi või väärib ta ka rängema süüteo puhul andestust, võimalust teha seda, milleks tunneb endas kutsumust?

Ja kas seesama näiliselt lihtne sõnaraamatu tegemine ei ole oma olemuselt töö paljudele põlvkondadele, sest ükski keel ei jää igavesti muutumatuks?

Kas armastus toob alati kaasa vastuarmastuse ja kas igast sõprusest saab päris sõprus?

Naistegelased (Natalie Dormer ja Jennifer Ehle) on samuti omapärased ja isepäised, ühtaegu üllalt tugevad ja hapralt haavatavad. Nemadki panid mind oma saatusele kaasa elama. Üldse on selles filmis paljude tegelaste rollid, sealhulgas lapsed, väga hästi mängitud.

Õnneks ei jäänud see film mul nägemata.

* * *
Põhjalikumalt on selle filmiga seonduvast juttu Tartu Linnaraamatukogu blogis „Loe seda, mida Sa filmis ei näinud“:
https://raamatukava.wordpress.com/2020/09/10/geenius-ja-hullumeelne-laupaeval-12-septembril-kell-2220-etvs/