Joel Levy „Lahendamata mõistatused. Veidrad müsteeriumid, mis on segadusse ajanud targemadki pead“

Joel Levy
„Lahendamata mõistatused.
Veidrad müsteeriumid, mis on segadusse ajanud targemadki pead“
Tõlkinud Peeter Villmann.
Kirjastus Varrak, 2019.

Selle igas mõttes kaaluka raamatu puhul on tegemist mitte niivõrd sujuvalt voolava põnevusjuttude pajatamisega, kuivõrd teatmeteoste ja leksikonide tüüpi väljaandega. Maailma ajaloo lahendamata mõistatused on esitatud hästi süstematiseeritult, jagades need järgmistesse alajaotustesse: „Salapärased kohad“, „Seletamatud sündmused“, „Kummalised vaatlused“ ja „Mõistatuslikud esemed“.

Kujunduslikult on iga alajaotus oma põhivärviga, mis raamatu kaunilt kirevaks teeb. Rohke pildimaterjal annab teabelisa. Kaanepilt vabamüürlaste sümboolikast tuntud atribuutikaga võib mõne lugeja ehk eemale tõugata (teisi jällegi rohkem lugema meelitades), kuid mulle kaanekujundus meeldib.

Meie kandi vanematele inimestele on näiteks Tunguusi meteoriit ja Merevaigutuba juba nõukogude ajast teada sündmus ja koht, millest varemgi palju loetud, kuid Levy on nende kohta kirja pannud uusi fakte. Nooremate jaoks leidub raamatus palju tundmatut ja kohati ootamatutki teavet. Levy ise ütleb sissejuhatuses, et tema lugudes „fakt kohtub väljamõeldisega, loomulik üleloomulikuga ning tavapärane pealtnäha veidraga“.

Ajaloost teadaolevate müstiliste juhtumiste kirjapanekul varitseb alati oht, et nii mõnigi nende lugude aspekt võib olla liiga äraleierdatud, kõigile teadaolev ja sageli üleräägitud. Levy on seda varasemalt teadaolevat ulatuslikult täiendanud uusimate ajaloo- ja kultuuriuuringute tulemustega.

Sisututvustus raamatu tagakaanelt.

Faktirohkus iseloomustab raamatut tervikuna ja pakub ühtlasi lugejatele võimalust üht või teist teemat ka ise uurida: mõne faktijupi nagu lõngaotsakese kaudu kogu mõistatusekera kerima hakata. Internetist saab ju kõikidele neile teemadele, mida Levy käsitleb, rohket lisa otsida.

Kui paar eelnimetatud lahendamata mõistatust mulle vanad tuttavad olid ja nii mõnestki muust loost olin samuti varem kuulnud või lugenud, siis on raamatus ka neid, millest ma varem midagi ei teadnud või millest väga vähe teadsin. Näiteks paelus mind tamam shud’i juhtum Austraalias, mille arusaamatu pärsiakeelse sõnumi lahendus tõenäoliselt viib mõne spioonilooni, aga võib-olla jääb ka igaveseks saladuseks. Alati on põnev lugeda inimeste salapärastest kadumistest või väljailmumistest. Rohkesti ainestikku salapäraks pakuvad ka kõikvõimalikud vanad ehitised ning esemed.

„Lahendamata mõistatused“ on raamat, mida on hea lugeda jupiti, võttes ette ühe või teise teema või alajaotuse ning jättes endale lugemispauside ajal võimaluse loetu üle mõtiskleda. Järjestikku lugemiseks on raamat liiga teaberohke,  mõjudes seepärast ehk mõnele lugejale väsitavalt. Kuid see on hea väsimus: Levy on oma lood kirja pannud ajaloosõbra kirega ja teadusliku tõepärasusega niimoodi, et tekib tahtmine raamatu juurde ikka ja jälle tagasi pöörduda.

Eesti keeles on Joel Levy käsitlusi veidratest fenomenidest, vandenõuteooriatest, relvadest ja muust ilmunud varemgi ja lugejad on neid hästi vastu võtnud.

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

Jonas Jonasson „Saja ühe aastane, kes mõtles, et ta mõtleb liiga palju“

Jonas Jonasson
„Saja ühe aastane, kes mõtles, et ta mõtleb liiga palju“
Rootsi keelest tõlkinud Kadri Papp.
Kujundanud Anne Pikkov.
Kirjastus Varrak, 2019.

Kui ma veebruaris 2014 Jonas Jonassoni lustakast raamatust „Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus“ kirjutasin, siis arvasin, et Rootsis vanadekodust pagenud saja-aastane Allan Karlsson jääb veel kauaks elama, sest: „…tal on nii üksi kui ka oma kambajõmmidega õnnestunud lugejatele rahulolu, heatujulisust ja naudingut pakkuda, võttes seiklusrikkas pagemises ja elus ning 20. sajandi ajaloolistes suursündmustes elegantselt välja kõiki kurve ja käänakuid.“

Saja ühe aastasena on ta peaaegu sama vahva, kuid eelmisele raamatule iseloomulikku hoogsust ja sädelevat naljameelsust enam nii palju ei ole. Sündmustiku lokkav tohuvabohu üritab keskenduda mitmesuguste riigipeade tegemistele, mille suhtes autor aeg-ajalt lausa kriitiline on. Allanil, tema nooremal sõbral Juliusel ja nende värvikal kaaskonnal on erakordne oskus ikka ja jälle sündmuste keskpunkti sattuda.

Sisututvustus raamatu tagakaanelt.

Allan naudib sündmusi – niihästi neid, mis toimuvad tema enda osalusel, kui ka neid, mis on kuskil kaugel ja otseselt teda ei puuduta. Ta on neist eriti huvitatud sest ajast, kui sai endale tahvelarvuti, mis kõik maailmas toimuva talle otse kätte toob. Raamatu pealkirjaks võikski mu meelest olla „Saja ühe aastane, kes armastas väga oma tahvelarvutit“ või midagi muud taolist, sest oma musta tahvli suhtes tunneb Allan isegi õrnemat sümpaatiat kui kõigi eluteel kohatud inimeste suhtes.

„Esimese saja eluaasta jooksul polnud Allan kunagi arutlenud elu kaugemate perspektiivide üle. Nüüd rääkis tema uus mänguasi, et maailm on täiesti kohutav paik. Ja meenutas talle üksiti, miks ta kunagi sellele selga keerates ja üksnes oma asjadega tegeledes õigesti toimis.“

Veel on tal peale musta tahvli armastuse ka omadus esitada igasugustes olukordades kõige ebasobivamaid küsimusi. See toob kaasa palju sekeldusi, mida autor lahendama peab.

Raamat sobiks hästi kõige uuema ajaloo õpikuks, aidates igasugustel faktidel läbi huumori ja iroonia meelde jääda. Jonasson on selles teoses väga oskuslik meediasõnumite ja -pealkirjade ärakasutaja ja ümberjutustaja. On tavaks öelda, et maailm jätab naerdes hüvasti oma minevikuga – Jonassoni saja ühe aastase Allani seikluste ja sekelduste kirjeldus on üsna ilmselt selle naeru üks tore koostisosa.

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

Kuidas mu pinginaaber tahtis rongi alla minna ja kuidas raamatumüüja päevikut pidas

Tuli ära! Esimesel aprillil sain oma elu esimese „ühe“. Keegi Stefi, vist neiu, aga võib-olla ka emand, kirjutas Goodreadsis mu raamatu hindeks „ühe“ ja lisas resoluutse hinnangu: „Päris hirmus raamat, kuidas saab üldse nii igavalt kirjutada?“

Seepeale meenus mulle, kuidas umbes 63 aastat tagasi sai mu pinginaaber Tiina laulutunnis pahaselt õpetajalt hindeks „ühe“. See oli 10aastase jaoks tohutu traagika. Tiina hakkas ohjeldamatult nutma ja ähvardas rongi alla minna. Raudtee oli kooli juures ja Tiina pidi kojuminekuks üle raudtee minema. Ta kartis nii väga koju minna, sest teda kasvatas pärast vanemate surma hästi range vanem õde. Võtsime Tiina rongi alla mineku lubadust väga tõsiselt ja saatsime ning valvasime klassikaaslastega teda mitu päeva, kuni lauluõpetaja hinde „kolmeks“ parandas ja Tiina mure leevendus.

Raamatuhinnangu „üks“ mind päris nutma ei pannud, kuid kurvastas küll. Aga mis teha, nii palju kui on lugejaid, on ka arvamusi. Mina ise naljalt kellelegi „ühte“ ei paneks, sest oma negatiivset arvamust saab ka endale hoida, niikuinii ei tiivusta see kedagi.

Justkui mu nukruse leevenduseks kirjutas paar päeva tagasi üks teine inimene mulle erakirjas: „Minule ei tundunud see kuiv, võib-olla sellepärast, et toimetused on alati mu nõrkus olnud ja toimetuse elu on minu arvates kõike muud kui üksluine .“

See lause eespool lugejate ja arvamuste paljususe kohta on niihästi igaühe iseenda arusaam kui ka mitmesugustes raamatutes eri variantidena leiduv tõdemus. Viimati kohtusin sellega Shaun Bythelli raamatus „The Diary of a Bookseller“ (2017). See on Šotimaa Wigtowni linna antikvariaadiomaniku päevik, tõsieluline aastaring veebruarist veebruarini tema vanaraamatupoes.

Bythell juhatab oma päevikus iga kuu sisse tsitaatidega George Orwelli esseest „Bookshop Memories“ (1936) ja arutleb nende üle, võrreldes ja kõrvutades niimoodi Orwelli-aegset ja nüüdset raamatukaupmehe käekäiku. Ta leiab nii sarnasusi kui ka erinevusi, mida päevikulugejale kuu sissejuhatuses huvitavalt avab.

Muuseas on Orwell öelnud, et tema poes on erakordselt suurepärane raamatuvalik, kuid vaevalt kümme protsenti ostjatest oskab head raamatut halvast raamatust eristada. Bythell täiendab Orwelli lausungit omalt poolt nii: „Of course, one person’s good book is another person’s bad book; the matter is entirely subjective.“

Tahtsin Bythelli päevikut ammu lugeda ja nüüd see õnnestus. Muide, lugesin e-raamatut. See on omamoodi saatuse iroonia, sest bukinistina vihkab Shaun Bythell e-lugereid, eriti Kindle'it. Samuti ei meeldi talle järjest enam domineeriv raamatute suurmüük interneti kaudu – Amazon ja teised suurfirmad võtavad ära väiksemate raamatupoodide leiva. Sellest leivateenimisest päevik ongi.

Üsna sarkastiliselt (või on see šotlaslik huumor) kirjutab Bythell ostjatest, kes tema arvates moodustavad üpris kummalise, koguni ekstsentrilise, inimkoosluse. Sümpaatiaga kirjutab ta raamatukollektsioonidest ja inimestest, keda elu sunnib neid müüma. Norib raamatulaatade kallal, kuid aitab entusiastlikult korraldada Wigtowni suurt kirjandusfestivali.

Pilkab päevikus oma palgatöötajaid, aasib iseendagi kallal ja kurdab, et antikvariaadis tuleb tal teha palju tõstetööd: raamatud kastidesse ja kastist välja, raamatud riiulitele ja riiulitelt ära, kastid autosse ja autost ära jne. Parimaks seltsiliseks on talle kõuts Kapten – šotlased tunnevadki tema raamatukauplust Kapteni kauplusena, samuti FB lehekülje* jälgijad.

Hea lugemine oli. Muu hulgas sisaldab ka viiteid mitmesugustele teostele, mis päevikupidaja tähelepanu on äratanud, ning kirjeldusi väärtuslikest esmaväljaannetest. Saame ettekujutuse raamatuhindade kujunemisest, nii alla- kui ka juurdehindlustest, pisiasjadest, mis moodustavad bukinisti argipäeva, tema muredest ja rõõmudest. Praeguseks on raamatut ka juba mitmesse keelde tõlgitud.

* Shaun Bythelli raamatupoe lehekülg FBs: https://www.facebook.com/thebookshopwigtown
Piltidel on Shaun Bythelli päeviku ingliskeelsete väljaannete esikaaned.

Lugemisi: Kristeli e-raamat on nüüd jõudnud kaante vahele

Jaanuaris 2013 kirjutasin selles blogis Kristel Kaaberi vastilmunud e-raamatust „Iga teekond saab alguse südamest“, alapealkirjaga „Alberto, Franca, Tiziano ja teised itaallased“.

Oma 2017. a ilmunud raamatus „Nooruse lugu“, kirjutasin Kristeliga seoses niimoodi: „Noorus oli ses mõttes tore ajakiri, et selles said sõna nii päris algajad kui ka endale juba nime teinud noored kunstnikud. Algajatest ei pruukinud alati kunstnikud saada, aga armastus ilu ja loomingu vastu on neid eluteel ikka saatnud.
Tallinna 46. keskkooli – kunstikallakuga kooli – 10. klassi õpilane Kristel Kaaber kirjutas loos „Tahan saada kunstnikuks“ oma koolist ja õpetajatest, ilutunnetuse, kunstimaitse ja loovuse arendamisest. Praegu ma ei teagi, kas Kristel ka edasi kunstiga tegeles, küll aga maalib ta sõnades põnevaid pilte Itaaliast, oma nüüdsest kodulinnast Roomast ja sealsetest kultuuritegelastest nii oma blogis kui ka mõni aasta tagasi ilmunud e-raamatus „Iga teekond saab alguse südamest. Alberto, Franca, Tiziano ja teised itaallased“, mida mul oli meeldiv võimalus toimetada.“

Olen Kristelit alati pidanud Nooruse-lapseks ja elasin kaasa ka tema unistusele, et lisaks e-raamatule pärisraamat ilmuks. Möödus aastaid ja nüüd siis on see kirglikult kirja pandud Itaalia-lugu jõudnud kaante vahele ning ilmus mõni päev tagasi Rahva Raamatu väljaandena. Täna sain kätte toimetajaeksemplari.

Kaanepilt on võrreldes e-raamatu omaga muutunud, ka alapealkiri on teistsugune: „Itaalia erakordsed inimesed“. Tekstile on lisandunud fotod. Raamatu tekst on saanud mõned pisitäiendused seoses vahepealsetel aastatel toimunuga, kuid üks asi on muutumatu: Kristeli kirjapanek on endiselt särav ja paeluv, sest selles sisaldub tema armastus Itaalia vastu, mis talle nüüdseks ligi kolmkümmend aastat on koduks olnud.

Kaubanduslik teadaanne

See ei ole aprillinali!
Panin raamatukaupluste veebilehtedelt tähele, et alates tänasest saab minu raamatut „Nooruse lugu“ nii Rahva Raamatu kui ka Apollo kauplustes poole odavamalt ehk 50-protsendilise allahindlusega.

Kuivõrd minu blogi lugejatel on väga erinevad rahakotid, siis ehk pakub see kaubanduslik teadaanne kellelegi huvi.

Vt ka raamatut tutvustavat blogilehekülge „Nooruse lugu“.

Märkus: Ma ei tea, kui kaua hinnasoodustus kehtib.