Tuli ära! Esimesel aprillil sain oma elu esimese „ühe“. Keegi Stefi, vist neiu, aga võib-olla ka emand, kirjutas Goodreadsis mu raamatu hindeks „ühe“ ja lisas resoluutse hinnangu: „Päris hirmus raamat, kuidas saab üldse nii igavalt kirjutada?“
Seepeale meenus mulle, kuidas umbes 63 aastat tagasi sai mu pinginaaber Tiina laulutunnis pahaselt õpetajalt hindeks „ühe“. See oli 10aastase jaoks tohutu traagika. Tiina hakkas ohjeldamatult nutma ja ähvardas rongi alla minna. Raudtee oli kooli juures ja Tiina pidi kojuminekuks üle raudtee minema. Ta kartis nii väga koju minna, sest teda kasvatas pärast vanemate surma hästi range vanem õde. Võtsime Tiina rongi alla mineku lubadust väga tõsiselt ja saatsime ning valvasime klassikaaslastega teda mitu päeva, kuni lauluõpetaja hinde „kolmeks“ parandas ja Tiina mure leevendus.
Raamatuhinnangu „üks“ mind päris nutma ei pannud, kuid kurvastas küll. Aga mis teha, nii palju kui on lugejaid, on ka arvamusi. Mina ise naljalt kellelegi „ühte“ ei paneks, sest oma negatiivset arvamust saab ka endale hoida, niikuinii ei tiivusta see kedagi.
Justkui mu nukruse leevenduseks kirjutas paar päeva tagasi üks teine inimene mulle erakirjas: „Minule ei tundunud see kuiv, võib-olla sellepärast, et toimetused on alati mu nõrkus olnud ja toimetuse elu on minu arvates kõike muud kui üksluine .“
See lause eespool lugejate ja arvamuste paljususe kohta on niihästi igaühe iseenda arusaam kui ka mitmesugustes raamatutes eri variantidena leiduv tõdemus. Viimati kohtusin sellega Shaun Bythelli raamatus „The Diary of a Bookseller“ (2017). See on Šotimaa Wigtowni linna antikvariaadiomaniku päevik, tõsieluline aastaring veebruarist veebruarini tema vanaraamatupoes.
Bythell juhatab oma päevikus iga kuu sisse tsitaatidega George Orwelli esseest „Bookshop Memories“ (1936) ja arutleb nende üle, võrreldes ja kõrvutades niimoodi Orwelli-aegset ja nüüdset raamatukaupmehe käekäiku. Ta leiab nii sarnasusi kui ka erinevusi, mida päevikulugejale kuu sissejuhatuses huvitavalt avab.
Muuseas on Orwell öelnud, et tema poes on erakordselt suurepärane raamatuvalik, kuid vaevalt kümme protsenti ostjatest oskab head raamatut halvast raamatust eristada. Bythell täiendab Orwelli lausungit omalt poolt nii: „Of course, one person’s good book is another person’s bad book; the matter is entirely subjective.“
Tahtsin Bythelli päevikut ammu lugeda ja nüüd see õnnestus. Muide, lugesin e-raamatut. See on omamoodi saatuse iroonia, sest bukinistina vihkab Shaun Bythell e-lugereid, eriti Kindle'it. Samuti ei meeldi talle järjest enam domineeriv raamatute suurmüük interneti kaudu – Amazon ja teised suurfirmad võtavad ära väiksemate raamatupoodide leiva. Sellest leivateenimisest päevik ongi.
Üsna sarkastiliselt (või on see šotlaslik huumor) kirjutab Bythell ostjatest, kes tema arvates moodustavad üpris kummalise, koguni ekstsentrilise, inimkoosluse. Sümpaatiaga kirjutab ta raamatukollektsioonidest ja inimestest, keda elu sunnib neid müüma. Norib raamatulaatade kallal, kuid aitab entusiastlikult korraldada Wigtowni suurt kirjandusfestivali.
Pilkab päevikus oma palgatöötajaid, aasib iseendagi kallal ja kurdab, et antikvariaadis tuleb tal teha palju tõstetööd: raamatud kastidesse ja kastist välja, raamatud riiulitele ja riiulitelt ära, kastid autosse ja autost ära jne. Parimaks seltsiliseks on talle kõuts Kapten – šotlased tunnevadki tema raamatukauplust Kapteni kauplusena, samuti FB lehekülje* jälgijad.
Hea lugemine oli. Muu hulgas sisaldab ka viiteid mitmesugustele teostele, mis päevikupidaja tähelepanu on äratanud, ning kirjeldusi väärtuslikest esmaväljaannetest. Saame ettekujutuse raamatuhindade kujunemisest, nii alla- kui ka juurdehindlustest, pisiasjadest, mis moodustavad bukinisti argipäeva, tema muredest ja rõõmudest. Praeguseks on raamatut ka juba mitmesse keelde tõlgitud.
* Shaun Bythelli raamatupoe lehekülg FBs: https://www.facebook.com/thebookshopwigtown
Piltidel on Shaun Bythelli päeviku ingliskeelsete väljaannete esikaaned.
No comments:
Post a Comment