Viinamarjad on hapud

Koolitee hakul seisab umbkaudu kaheksa-aastane tüdruk ja ootab, kuni ma temani jõuan. Siis ütleb kurvalt: „See on minu kool. Nad lõhuvad selle ära.“ Lohutan, et varsti saab tagasi, siis juba uuenenud kujul.
Tüdruk on ikka väga tõsine. Tema tahab, et ehitamine kiiremini käiks. Talle ei meeldivat koolis, kuhu nende klass asenduspinna sai. Seal olevat liiga palju lapsi. Ja pealegi olevat need venelased.
Püüan näidata asja head külge, ütlen, et siis saab ta ju nende lastega rääkides vene keelt õppida. Tüdruk ohkab vanainimeselikult: „Ei õpi seal midagi. Ja õpetaja ei luba meil nendega rääkida.“

* * *

Rimi rikkaliku moosiriiuli ees seisab veidi ärritunud moega vanem naine. Vaatab kümneid moosipurke ja toriseb siis: „Jõhvikat ei olegi.“ Pöördub minu poole: „Kas teie näete siin kuskil jõhvikat?“ Ei näe minagi.
„Aga seal, kas need pole jõhvikad?“ Toriseja viipab ühe punaste marjadega purgisildi poole. Ei ole needki, on hoopis pohlad. „Kõik on magus,“ on naine pahane. „Haput tahan.“

* * *
Tuttav rääkis, et oli õues imelikku meest kohanud. Õigupoolest läinud mees imelikuks siis, kui näinud tee peal kevadist paaritumiskihku täis vareseid. Vehkinud kotiga ja kirunud valju häälega, et niisugust asja ikka ei sobi inimeste nähes teha.
Oh neid häbituid vareseid!