Mitch Albom „Have a Little Faith“

Elamuslik raamat, mida oli väga hea lugeda, aga millest mul on raske kirjutada just seetõttu, et kuskil sisimas pesitseb kartus seda head ära rikkuda, sest ei suuda meeleolu, mis raamatus valitseb, seda omal kombel ülevat tunnet edasi anda.

Maailmas kakeldakse palju teemal, kelle usk on õigem. Mitch Albomi tõsilugu „Have a Little Faith“ on üldinimlik ja lugeja silmaringi ning ellusuhtumist laiendav. Inimesi liitev, kuid samas nende erinevusi arvestav. Tahaksin seda pealkirja tõlkida umbes nii: „Olgu sul veidi usku“.

Nagu „Teisipäevad Morrie'ga“ puhul on ka nüüd autori vestluskaaslaseks oma surmale vastu minev erudeeritud ja elutark inimene. Tegu on Mitch Albomi esimese ja ainsa usuisaga, tema lapsepõlvelinna rabi Albert L. Lewisega, kes palub, et kirjanik valmistaks ette tema euloogia – õnnistavad ärasaatmissõnad. Albom tahab selleks usumeest paremini tundma õppida mitte ainult vaimulikuna, vaid ka inimesena. Raamat koosneb kaheksa aasta kohtumistest, vestlustest ja arusaamadest ning on ääretult südamlikult ning Albomile omaselt lihtsalt, kuid sugereerivalt kirja pandud.

Rabi Lewise kõrval on teiseks peategelaseks protestandi vaimulik Henry Covington Detroidist – väga kireva ja karmi elusaatusega mees, kelle vangla-aastad ja hirm ellujäämise pärast teda täielikult muutsid ja tema uskupöördumise tingisid. Ta oli lagunevas kirikus paikneva vaestekoguduse vaimulik, keda Mitch Albom aitama hakkas. Lewis ja Covington on väga erinevad inimesed, kuid neis on ka palju sarnast, kuigi nad kunagi elus ei kohtu. Aga neil on usk...

„Have a Little Faith“ ilmus Hyperioni kirjastuse väljaandena 2009. aasta septembris. Raamatu põhjal on tehtud ka film (2011). Mõlema peategelase kohta on rohkesti materjali internetis, näiteks Wikipedias.

Minu jaoks oli raamat huvitav ka mu elukutse vaatevinklist, sest selles väljendus ajakirjanduse parim külg, põhjalikult ja süvenemisega tehtud ajakirjanikutöö.

Siiski tundub mulle, et paremini sobib see teos lugemiseks mitte verinoortele elluastujatele, vaid juba mõningase elukogemusega inimestele, kes on elamisega jõudnud nii kaugele, et tahavad sügavamalt mõista, mis elu tegelikult on. Aga võib-olla ma eksin.

Tsitaate:
„This is a story about believing in something and the two very different men who taught me how. It took a long time to write. It took me to churches and synagogues, to the suburbs and the city, to the „us“ versus „them“ that divides faith around the world.“

„From our meetings I now knew he believed in God, he spoke to God, he became a Man of God sort of by accident, and he was good with kids. It was a start.“

Olulisel kohal on raamatus arusaam rituaalide vajalikkusest nii igapäevaelus kui ka usus: „Like Catholicism, with its vespers, sacraments, and communions – or Islam, with its five-times-daily salah, clean clothes, and prayer mats – judaism had enough rituals to keep you busy all day, all week, and all year.“

„“Mitch,” he said, „faith is about doing. You are how you act, not just how you believe.““

Raamatus on palju juttu sellest, et inimene ei pea kartma mitte surma, vaid nn teist surma: „The second death. To think that you died and no one would remember you.“

„How can different religions coexist? If one faith believes one thing, and another believes something else, how can they both be correct? And does one religion have the right – or even the obligation – to try to convert the other?“

„It’s the blending of the different notes that makes the music. The music of what? „Of believing in something bigger than yourself.““

„He could no longer teach, he could no longer string together beautiful sentences from that beautiful mind. He could no longer sing.“

„A eulogy is no more than a summation of memories, and we will never forget you, because we cannot forget you, because we will miss you every day.“

„With a little faith, people can fix things, and they truly can change, because at that moment, you could not believe otherwise.“

See oli neljas raamat, mida Mitch Albomi omadest nüüd järjestikku lugesin.
Esimese kahe kohta vaata siit:  Mitch Albom surma loomulikkusest, ilust ja eetikast
Kolmanda kohta kirjutasin siin: Mitch Albom „For One More Day“

32. Pärnu filmifestivali filmid mässulisusest

Sel nädalal näitab ETV 32. Pärnu rahvusvahelise dokumentaal- ja antropoloogiafilmide festivali kuut dokumentaalfilmi. Traditsiooniliselt selgub rahvahääletuse põhjal televaatajate lemmik. Olen oma muljed (kaldkirjas) pannud kirja enam-vähem kohe pärast vaatamist. Seejuures kasutasin eelvaatamise võimalusi, aga arvutis on ka järelvaatamine võimalik.

1. „Mässaja kirurg“ („The Rebel Surgeon“, Rootsi 2017, rež Erik Gandini).

Pressiteatest: „Pärast 30 aasta pikkust arstikarjääri Rootsis lendab doktor Erik Erichsen koos medõest abikaasaga peaaegu olematute ravivahenditega Etioopiasse, et väikeses välihospidalis abivajajaid opereerida. Peagi on tema vastuvõturuum patsientidest tulvil ja igapäevatöö lahutamatuks osaks saab käepäraste töövahendite leiutamine või ostmine ehitusmaterjalide kauplusest. Erik Erichsen mässab varavalgest hilisõhtuni, opereerib päevas sadu patsiente ja laeb endasse elujõudu trompetit puhudes.“

Kohati väga vapustavate kaadritega film raskelt vigastatud või haigetest patsientidest Etioopias Aira haiglas. Dr Erik on kasutusele võtnud kõikvõimaliku: kruvid, jalgrattakodarad, torustikuklambrid, nailonist õngenööri, juukseklambrid jne, kuid ikkagi leiab ta, et materiaalsest vaesusest hullem on vaimuvaesus, mida Rootsis on palju sagedamini kui Etioopias. 

Rootsi meditsiin jätab talle mulje, et maailm vajub kokku bürokraatia all. Etioopias on tema jaoks olulised südametunnistus ja riigi seadused, mida peab arstina järgima. Film on kirurgitöö kiirusest ja karmusest piiratud aja ja väheste vahendite tingimustes. Pärast kümmet aastat Etioopias ei suuda Erik enam Rootsis endale kohta leida.

Film algab odahaava saanud noormehe väga raske juhtumiga. Hämmastav on noore etiooplase vastupidavus. Ka paljud teised patsiendid, sealhulgas ka lapsed, on väga vaprad oma läbielamiste ja valude suhtes. Alistunud saatusele, on nad ülimalt tänulikud, kui saavad abi doktor Erikult ja tema etiooplannast naiselt Sennaitilt. Väga südamlik, põnev film.

2. „Lendavate munkade pühakoda“ („Flying Monks Temple“, Läti 2017, rež Žanete Skarule).

Pressiteatest: „Hiina ärimees Quanqi Zhu otsustab Püha Songshani mäe jalamile püstitada pühakoja. Hoolimata keelebarjäärist kujuneb mehe lähimaks mõttekaaslaseks Läti arhitekt Austris Mailitis. Templi kerkides tuleb selle loojatel leviteerida kultuuriliste erinevuste, vastandlike tõekspidamiste ja isiklike ambitsioonide vahel.“

Mind häirisid filmi aeglane algus ja kohati liiga lohisevad kaadrid, mis sisu edasiviimiseks ebaolulised näisid ja kogu filmi tempot aeglustasid. Huvitavaks läks siis, kui Hiina ettevõtja nentis, et Läti arhitekt tekitab oma täpsusenõuetega probleeme ja talle tuleb selgitada, et Hiinas on tähtsad head (isiklikud) ärisuhted. Lätis filmitud osa ei olnud kuigi huvitav, kuid andis (üpris traditsioonilise) pildi rahvuslikust saunast ja jääaugus suplemisest, samuti talvekülmast.

Kui ma õigesti aru sain, siis ei ehitatud siiski pühakoda, vaid kogu unikaalne ehitis oli üks osa tulevasest suurest turistide meelitamiseks mõeldud meelelahutuse- ja spordikeskusest, kujutades endast amfiteatrit munkade õhulennu demonstreerimiseks. Omapärase lahendusega hoone tekitas huvi Austris Mailitise muu loomingu vastu. Internetis õnneks leidub sellekohast teavet. Film iseenesest jäi siiski kesiseks, eeltutvustuse põhjal olin oodanud enamat.

4. „Kodutute maa“ („Ziemia bezdomnych“, Poola 2017, rež Marcin Janos Krawczyk).

Pressiteatest: „Isa Paleczny pühendus kodutute aitamisele ja tuli mõttele ehitada purjekas, et oma hoolealused ümbermaailmareisile viia. Kui munk 2009. aastal suri, otsustasid  hullumeelse idee elluviimist jätkata tema sõbrad. Filmi peategelaseks on keevitaja Sławek, kelle mässav hing ja energiast pakatav tahe aitavad ideel teostuda.“

Ilustamata ja aus film, mis tuletab meelde, et alkohoolikute ja kodutute hulgas on palju oskustega inimesi, kes vajavad põhjust jätta joomine ja toimivat suunda elus – teisisõnu elu mõtet ja unistusi. Selles filmis sai niisuguseks põhjuseks ja suunaks ühine laevaehitus. Liigutav on nn eluheidikute omavaheline sõprus, üksteist toetatakse karmidel aegadel ja püütakse aidata ka hakkama saada alkoholist võõrutamisega. Kohati väga kurb film. Eriti meeldejäävad on kaadrid sellest, kuidas omaehitatud jahtlaevale mastid pannakse ja kuidas rooliratast paigaldatakse. Mitmesugused inimsaatused.

(Häiris, et subtiitrites oli isa Paleczny eesnimi pidevalt valesti kirjutatud, kuigi õige nimekuju Bogusław oli filmis mitu korda näha nii vaimuliku hauaplaadil kui ka laevaga seoses. Tõenäoliselt on see kodeeringu viga, mis tekib meile mitteomaste tähtede, praegusel juhul ł puhul.)

Hea film, kuid ma ei usu, et sellest meie televaatajate lemmik saab, sest paljud joomarluse ja kodutuse ebameeldivad seigad on alasti kistud ja seda on üsna raske vaadata.

5. „Thori saaga“ („Thori saga“, Taani-Island 2011, rež Ulla Boje Rasmussen).

Pressiteatest: „Taanlasest Thor Jensenist, kes suundus 14aastase orvuna Islandile ametit õppima, saab XX sajandi algupoolel saareriigi majanduse ja iseseisvumise üks võtmefiguure. Neli põlve hiljem astub esiisa jälgedes Björgólfur Thor Björgólfsson, kes pärast edu maailmamajanduses teeb suurinvesteeringu Islandi pangandusse, suutmata ette näha peatset krahhi. See on lugu erakordsest Islandi perekonnast ja mässavast Björgólfur Thorist, kes püüab päästa saareriigi majandust hävingust.“

Eelmistega võrreldes hästi mastaapne dokfilm. Vaieldamatult hea õppevahend majandus- ja rahandustudengitele ning -huvilistele. Huvitavalt on komponeeritud kahe põlvkonna – vanaisa ja lapselapse – tegevuse paralleelne näitamine, mistõttu vaataja jaoks võimenduvad nii nende saavutused kui ka kaotused. Kõike seda ääristab mustrina Islandi vanadest saagadest pärinev perekonna au ja usalduse mõiste, samuti legend Thori vasarast.

Film suurtest ambitsioonidest, toimekusest ja mõjukusest. Ajaloost. Sellest, et millegi saavutamiseks äri- ja poliitikamaailmas ei tule joosta karjaga kaasa ja tuleb osata kasutada kriisides avalduvaid võimalusi. Sellest, et inimese üks põhivajadusi on saada tunnustust kogukonnalt, kust ta pärit on.

Peategelane – finantsviiking ja dollarimiljardär – mõjub sümpaatselt, kuigi film lõpeb tema pangandusliku ettevõtmise krahhiga, mis on saatuslik kogu Islandi jaoks. Huvitav on ka filmi ajalooline faktograafia alates juba vanaisa eluloost ja suguvõsa mõjukusest, kuid kaasa arvatud ka õlle suurtootmise rajamine Venemaal ja meditsiinitööstusega seonduv Bulgaarias.

EDIT: pärast festivalitulemuste teatavakstegemist 30. juuni hilisõhtul.
Minu hääl läks filmile „Mässaja kirurg“ suure südamesoojuse ja inimlikkuse eest. Ja kui eelmisel aastal minu lemmik ei võitnud, siis sel korral sai just „Mässaja kirurg“ rahva lemmikuks, mille üle mul on väga hea meel.

***
Kaks filmi ei paku mulle eeltutvustuse põhjal huvi ja neid ma ei vaata. Need on:

3. „Kimääride sõda“ („The War of Chimeras“, Ukraina 2017, rež Anastasiia ja Mariia Starozhytska). Pressiteate järgi on see autoportreeline lugu armastusest, sõjast ja surmast. Autor Anastasiia Starozhytska ning tema sõdurist sõber Valerii Lavrenov jäädvustavad oma armastust sõtta kistud kodumaal, jagavad kirkaid tundeid ja intiimseid hetki vaatajatega. Nad on noored ja mässumeelsed, unistavad kooselust ning usuvad, et armastus võidab vägivalla.

6. „Pavlenski. Alasti elu“ („Pavlensky. Life Naked“, Venemaa-Läti 2016,, rež Darja Hrenova). Pressiteatest: „Pjotr Pavlenski, kaasaja Venemaa kõige mässumeelsem kunstnik, on valinud oma performance'ite väljendusvahendiks enda keha ja selle deformeerimise. Kunstniku kinninõelutud huuled ja okastraati mähitud alasti ihu Kremli ees on valulik reaktsioon riigis üha kasvavale autokraatiale.“

Pildid on posterid internetist.

Vaata ka varasemate filmifestivalide muljeid:
31. Pärnu filmifestivali filmid elamise kunstist
29. Pärnu filmifestivali kooselu-filmid

Ei me ette tea

Kui mu ammu aega tagasi sõlmitud abielu poleks ära lagunenud, oleks mul sel jaaniajal kuldpulmad.

Aga oleks ja poleks on pahad poisid mõlemad.

Lihtsalt tuli meelde üks vana laul.
https://youtu.be/_ozm85bfwxk

Mitch Albom „For One More Day“

Kui inimestel on väga halb, mõtlevad nad oma lähedastele, sageli ka neile, keda enam elavate kirjas pole. Tihti on siis tunne, et midagi on ütlemata jäänud, midagi tahaks veel küsida, korrata uuesti ammu unustatut, mis kuskil mälupõhjas elab, olla veidigi veel koos nendega, keda enam pole.

Just sellele tundele rajanebki Mitch Albomi romaan „For One More Day“ (2006) endisest pesapallurist Charley „Chick“ Benettost, kelle elu on läinud nii allamäge, et ta otsustab sooritada enesetapu. Koguni kaks katset ei õnnestu. Lapsepõlvekodus väikelinnas, kuhu ta ebaõnnestunult tagasi pöördub, kohtub ta ootamatult kaheksa aastat tagasi surnud emaga. Korraga on kõik nii, nagu poleks midagi muutunud, sest tunne, et ema elab, haarab Charleyt jäägitult.  Ta saab emalt palju uut teada, aga meenub ka palju vana, lapse ja noorukina läbielatut. Tulevad meelde seigad, mil ta on ema alt vedanud, ja selgub tähendus, mis vanematel ta elus on olnud.

On öeldud, et Albomi romaan vastab küsimusele: „Mida teeksid, kui saaksid olla veel ühe päeva kellegagi, kelle oled kaotanud?“ Aga muu hulgas on Albom väga sügavalt ja mõistvalt kirjutanud ka lahutusest, laste tunnetest pärast seda, kui isa või ema on nad maha jätnud. Ta nendib, et praegu on olud paremad, kui olid vanasti – praegu vähemalt selgitatakse lastele, miks vanemad lahku tahavad minna, aga varem oli lahkuja lihtsalt ühel päeval kadunud ning perel tuli ilma temata hakkama saada, kusjuures lapsed pidasid sageli end toimunus süüdlasteks. Nad ei teadnud enam, kelle omad nad on, kas isa või ema, ja keda peaksid armastama.

„For One More Day“ on väga lihtsalt ja sooja südamega kirja pandud teos armastusest, ema kirjadest, pereelu juhtumitest – kõigest, mis inimese elus toimub, tähtis on, alati püsivana näib ja ometi nii kiiresti möödub.

Mõni mõte:
„But every family is a ghost story. The dead sit at our tables long after they have gone.“

„I don’t know what it is about food your mother makes for you, especially when it’s something that anyone can make – pancakes, meat loaf, tuna salad – but it carries a certain taste of memory.“

„“You can find something truly important in a minute,“ she said.“

„But behind all your stories is always your mother’s story, because hers is where yours begins.“

Mitch Albom on öelnud, et kirjutatu peegeldab paljuski tema enese suhteid emaga ja mitu raamatus aset leidvat sündmust on ta ise läbi elanud. Selle teose ongi ta pühendanud oma emale Rhoda Albomile.

„For One More Day“ ilmus 2006. a ja oli Albomi teine romaan, mis saavutas samuti kui esimene („Viis inimest, keda kohtad taevas“) kohe suure tunnustuse. Lugejad on seda nimetanud oodiks emale ja kirjutanud, et Albomi raamat pani neid oma vanemaid teistsuguse pilguga vaatama ja neisse paremini suhtuma. Eesti keeles pole seda minu teada ilmunud, mõnes blogis on seda mainitud pealkirja all „Veel üksainuke päev“.

Justkui täitumatute unistuste sümbolina on romaanis korduvalt juttu Chicki ema Pauline „Posey“ lemmiklaulust „This Could Be the Start of Something Big?“, mida lauldi 1958. a populaarses „The Steve Allen Show“s:
https://youtu.be/05pU6l4PEJw
Albom meenutab ka, kuidas sama laulu esitas Bobby Darin:
https://youtu.be/yIZh0JHT6lY

See oli kolmas raamat, mida Mitch Albomi omadest lugesin. Esimese kahe kohta vaata siit: Mitch Albom surma loomulikkusest, ilust ja eetikast

Suur suvi on läbi, suur suvi algab

Vaatan üht ilmateadet: väljas on 18 kraadi sooja, tundub nagu 20.

Vaatan teist ilmateadet: väljas on 18 kraadi sooja, tundub nagu 13.

Tunded ongi erinevad. Faktid on tõesed.

Faktina võib võtta seda, et täna kell 13.07 algab kalendrisuvi.

Tundub aga, et suur suvi on juba ära olnud, sest mida muud see läbi maikuu ja juunialguse kestnud kuumalaine oli. Tavaliselt juunis õitsevad kastanid olid ka juba mais täies pidurüüs. Praegu väljenduvad ootus ja lootus vihmas.

Majadevahelised rohealad ongi juba stepivärvi läinud, kui siit või sealt mõni rohelisem tutt paistab, on see lausa suur sündmus.

Mai alguses oli teisiti, rohelist oli rohkem ja ühel hommikul vaatas aknast vastu niisugune tomatimaagia. Mida sellega nõiuti, ei tea. Võib-olla lihtsalt mõni naaber väljendas oma huumorimeelt.

Arvuti tuletas meelde, et ühel lähedasel inimesel on täna nimepäev. Võib-olla peaksimegi juurutama nimepäevade tähistamise kombe, midagi kaunist sel puhul ette võtma. Muidu kipub suve alguse diagnoosiks olema laiscus contides.

Aga kaeraküpsist võib igal ajal süüa.
Olge saabuvas suves õnnelikud!

Vaatamisi: Kirjanduse aeg, 3/3: Michel Faber ja Krista Kaer

ETV2 saate tutvustusest sain teada, et Michel Faber (1960) on hollandi päritolu šoti kirjanik. Suurt tunnustust pälvis juba tema esimene romaan „Under the Skin“ („Naha all“), ulmeline mõistulugu maskeerunud tulnukast. Eesti keeles on ilmunud ka Faberi ulmeromaan „The Book of Strange New Things“ („Imelike uute asjade raamat“) ja novellikogu „Fahrenheiti kaksikud“.

Eileõhtune HeadRead vestlussaade lummas mind sedavõrd, et ma sellest ülestähendusi ei teinud, vaid lihtsalt kuulasin. Faber rääkis oma lapsepõlvest ja varajastest kirjanduslikest katsetustest Austraalias. Sellest, kuidas ta vanemaid peaaegu miski ei huvitanud, aga temas endas hingitses teadatahtmise- ja loomingusäde. Ta kirjutaski iseendale pikki aastaid, kummardades niimoodi kirjanduse jumalat. Teise naise Evaga tekkisid tal aga vaidlused, kas avaldamata raamat on üldse raamat, ja naine innustaski teda oma raamatutega ka lugejate ette tulema.

Saatest õhkus kirjaniku sügav kiindumus oma nüüdseks surnud naisesse – ilmselt on just see kiindumus ja armastus üks põhjus, et Faberi teostes on nii palju armastust.

Aga saatest jäi meelde ka kirjaniku lootuskiirega apokalüptiline ellusuhtumine, usk noortesse ja vaimuküllasus, kavatsus kirjutada muusikast ja pühenduda heategevusele; seegi, et ulme on elu ja elu on ulme... Kuid siinkohal jätan ma saatest kirjutamise katki, sest vaadake seda ise.

Lugesin internetist rohkeid arvamusi Faberi eesti keeles ilmunud raamatute kohta (Marca, Tilda jt) ja panin tähele, et need on lugejates hulgaliselt küsimusi tekitanud. Kuigi saade oli lühike, arvan ma, et Faber suutis selles neist küsimustest paljudele vastata, olles erakordselt paeluv ka oma raamatuid veel mittelugenute jaoks.

Saadet saab järelvaatamisest vaadata veel kuu aja jooksul.

Foto: ekraanitõmmis telesaatest.

1200.

Rahvusvaheline blogijate päev

Sattusin internetis tekstidele, milles öeldi, et täna, 14. juunil on rahvusvaheline blogijate päev (International Weblogger’s Day).

Selle päeva tähistamise idee olevat sündinud 2004. a, mil 500 inimest rohkem kui 40 riigist leidsid ühiselt, et blogijate päeva on vaja ja aeg tähistada. Sel päeval peetakse heaks tooniks kirjutada teistest blogijatest, neid tunnustada, tutvustada ja kiita, et avardada blogimisvõimalusi ja suurendada blogilugejate ringkonda.

Termin „weblog“ olevat pärit 1997. aastast ja selle levinum lühivorm „blog“ tulnud kasutusele 1999. a. Samal aastal sündis ka Blogger, üks esimesi blogiplatvorme.

Lisaks rahvusvahelisele blogijate päevale tähistab maailm iga aasta 31. augustil blogipäeva (Blog Day) ja sel päeval on kena tava, et iga blogija lingib oma ajaveebis viiele teisele blogile, et arendada tutvust ja sõprust oma blogikolleegidega teistes riikides ja anda laiem pilt nende mitmekesistest huvidest.

Rahvusvahelise blogijate päeva populaarsus olevat nüüdseks mõnevõrra vähenenud.

Samuti leidsin viite, et iga aasta 3. või 4. novembril on rahvusvaheline blogi mõjukuse päev (Blog Action Day), mil paljud blogid üle kogu maailma võtavad ühisaktsioonina kirjutada mõnel olulisel teemal. 2007. aastal oli selleks teemaks keskkond, 2008 – vaesus, 2009 – kliimamuutused, 2010 – vesi, 2011 – toit jne, kuid nüüdseks tundub see ühisaktsioon vähemalt sel päeval olevat soikunud.

Pilt internetist, millel kirjas ka link John Atkinsoni toredale karikatuuriblogile https://wronghands1.com/

Kenneth Grahame „Tuulesahin pajudes“

Kenneth Grahame
„Tuulesahin pajudes“
Inglise keelest tõlkinud Linda Tinnu Targo.
Illustreerinud Ernest H. Shepard.
Kirjastus Varrak, 2018.

Selle raamatu võlumõju katsetamiseks oleks mul vaja läinud mõnda last, kellele neid jõekalda ja metsikmetsa elanike juhtumisi ette lugeda. Esialgselt olid need ju Kenneth Grahame’i unejutud pojale, tollal nelja-aastasele  Alistairile. Mõni aasta hiljem täiendas Grahame neid jutukesi ja avaldas sõprade soovitusel 1908. a raamatuna. See osutus ülimenukaks ja neid lugusid kuulates on unne suikunud mitu põlvkonda britte, kelle jaoks „The Wind in the Willows“ on sama armas nagu karupoeg Puhhi seiklused või Alice Imedemaal.

(Selle blogipostituse panen ühekorraga oma kahte blogisse, mille lugejaskond on erinev, aga sisuliselt sobib „Tuulesahin pajudes“ mõlemasse. Varrakult lugeda saadud raamatuid olen tutvustanud Kruusatees, aga oma raamatublogis Tütarlaps linnast kirjutan peaasjalikult lapsepõlves ja nooruses loetud raamatutest praeguse tagasipilguga. „Tuulesahin pajudes“ mu lugemisvara hulka lapseeas küll ei jõudnud, aga mul on alust arvata, et see muinasjutuline raamat oleks mulle väga meeldinud.)

„Tuulesahin pajudes“ tegelasteks on Mutt, (Vesi)rott, Mäger, Konn, Saarmas oma lapsukesega, metsikmetsa küülikud, kärbid ja muud loomad, sekka ka inimesed. Kõik nad sekeldavad koguaeg, kolm esimesena nimetatut ja neist eriti isand Mäger paistavad silma oma meeldivate ja abivalmite iseloomujoontega. Nad aitavad üksteist ja püüavad ümber kasvatada oma tegevuse eest tihti vastutusvõimetut autohullu Konna-saksa. Mis sellest kõigest saab, moodustabki kokku ühe vahva raamatu täis seiklusi ja sekeldusi, aga ka helgeid lüürilisi kirjeldusi elust jõekaldal, niitudel ja metsas, sekka ka tol ammusel ajal nii uutel autodel ja veduril, aga ka lodjal ja paadis reisimist ning koguni vangimajas olemist.

„Tuulesahin pajudes“ kuulub lastekirjanduse klassikasse, aga on pakkunud palju uurimisvõimalusi ka täiskasvanutele, keda eriti on köitnud Grahame'i lugude antropomorfism. Tema kirjeldatud loomad käituvad nagu inimesed, neil on palju inimlikke omadusi, nad suhtlevad inimestega ja on sellistena inimlastele eeskujukski. See omakorda on mõnikord pannud lugejaid väitma, et autor on kirjutanud allegooriliselt ja läbi satiiriprisma inimeste elust.

Selles raamatus on ka palju imeilusaid looduskirjeldusi, milles on seda pehmust ja leebust, mida tunneb igaühe süda talle meelepärastes ja armsates kohtades.

„Kui Mutt sihitult ringi uidates äkki pilgeni vett täis jõe kaldale sattus, leidis ta, et tema õnn on täielik. Mitte iialgi varem polnud ta veel näinud jõge – seda siledat, looklevat, täidlase kehaga looma, kes kihutas ja kihistas, haaras kurinal asjade järele ning jättis need naeru lagistades sinnapaika, et söösta taas uute mängukannide kallale, mis end vabaks raputasid ja samas uuesti kinni püüti. Kõik võbeles ja väreles, sillerdas, helkis ja sätendas, sulises ja keerles, lobises ja naeris. Mutt oli vaimustatud, võlutud, lummatud. Ta sörkis jõe kallast pidi just nii, nagu väikesena sörgitakse täismehe kõrval, kes hoiab sind oma põnevate lugude nõiakütkes; ja kui ta lõpuks väsis ning maha istus, vadistas jõgi ikka edasi, luilutas lõputut rida maailma parimaid lugusid, mis tulevad maa südamest ja peavad lõpuks jõudma täitmatu mere kõrvu.“

Grahame'i lugusid on aegade jooksul illustreerinud paljud kunstnikud. Varrak on oma väljaandes kasutanud Ernest H. Shepardi pilte. Sama kunstnik illustreeris  ka karupoeg Puhhi raamatu – nii on tegu meile juba vana hea tuttava pildikeele ja -stiiliga.

Aga üheks näiteks, kui inimtaolistena võib Grahame'i loomakesi kunstis käsitleda, panen siia raamatukaane ja ühe pildinäite väljaandest, millest minu tutvus „The Wind in the Willows“-iga algas – see on NLiidu kirjastuse Progress Publishers väikeseformaadiline raamatuke 1981. aastast, kunstnikuks keegi A. Markevitš.

Eks ole ju Shepardi piltide loomakesed palju südamlikumad ja soojemad. Räägitakse, et kui Shepard 1931. a neid loomajutte kujundama asus, külastas ta tollal juba vana ja haiget Grahame'i. Kirjanik vabandas, et ei jaksa kunstnikuga kõndida talle nii lähedase jõe kaldal, aga ta rääkis põhjalikult oma raamatu tegelastest ja ütles: „Neid kõiki ma armastan; olge nende vastu lahke.“

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

Vaatamisi: Kirjanduse aeg, 2/3: Vladimir Sorokin ja P. J. Filimonov

ETV2 saate tutvustusest: „Vladimir Sorokin on vene prosaist, uuema aja üks tuntumaid ja ka skandaalsemaid vene kirjanikke. Talle on iseloomulik terav sotsiaalne tunnetus ja lõikav satiir. Tema satiirilises ja sageli ka groteskses ajalookäsitluses on aga tugev annus irooniat, mis teebki Sorokini intellektuaalselt nauditavaks. Eesti keeles on Sorokinilt ilmunud „Sinine pekk“, „Opritšniku päev“, „Suhkrust Kreml“ ja „Tuisk“.“

Kui eelmine HeadRead vestlussaade briti ajukirurgi Henry Marshiga haaras esimestest minutitest, siis jutuajamine Vladimir Sorokiniga käivitus minu jaoks aeglaselt ja kummalisel kombel osutus kõige nauditavamaks koht, kus mõlemad vestlejad said oma hobikokkamisest rääkides justkui kammitsaist lahti ja arutlesid, kas kalasupp maitseb paremini apelsinidega või apelsinideta...

Ju oli põhjus minus endas, sest ma ei ole Vladimir Sorokini raamatuid seni lugenud. Järelikult ei saanudki ma jutuga eriti haakuda ja ka see postitus siin on vägagi pealiskaudne ning võib-olla võiks olemata olla. Mõned ülestähendused siiski tegin.

Korralik kirjanduspreemia peaks Sorokini arvates olema selline, mis muudab kirjaniku elulaadi aastaks. Venemaal sellist preemiat ei ole, kuigi oligarhidele ei käiks 150 000 rubla ülejõu. Üldse oleks oligarhi jaoks 150 000  võrdne Sorokini 15 rublaga.

Raamatud muutuvad antikvaarseteks haruldusteks, käsitööks – tuleb tagasi nende lõhn. Ja selle eest hakatakse maksma. Küll kirjanikele ka tulevikus tööd leidub – näiteks seriaalide kirjutamisel või arvutimängude süžee koostamisel. Inimesed, kes istuvad suhtlusvõrkudes, kaotavad tasapisi kirjaoskuse. Kutselistest kirjanikest saavad kirjaoskuse hoidjad. (Nende ütlemiste taustal tundub mulle, et mind võiks huvitada Sorokini eelmisel aastal ilmunud ja seni viimane romaan „Manaraga“.)

Igal literaadil, kes töötab sõnaga, on omamoodi vastuvõtuantenn sõnadepilve või -välja ja aeg-ajalt võetakse ehk midagi ka vastu sellelt sõnaliselt ajamasinalt, mis annab justkui aimu tulevikust. Kuid selliselt saadud ennustusi ei maksaks Sorokini arvates ületähtsustada.

Sedagi saadet saab umbes kuu järelvaadata.

Väga huvitavalt on Vladimir Sorokini loomingut võrreldud Michel Houellebecq'i omaga Tilda blogis selle postituse kommentaarides.

Vladimir Sorokini koduleht.

Mitch Albom surma loomulikkusest, ilust ja eetikast

Tõmbasin internetist Mitch Albomi raamatuid. Alustasin lugemist sellest, mida väga paljudes blogides kiidetud on.

„The Five People You Meet in Heaven“ (2003) on lugu neist, kes meid pärast surma taevas ootavad, et meile midagi õpetada. Millegipärast olin kõikvõimalike tutvustuste põhjal seda pidanud nn eneseabiraamatuks, aga tegemist on siiski puhtakujulise väljamõeldisega. Autor on suutnud jääda salapäraseks ja romaani lugedes ei oska vist keegi täpselt ette aimata, kes need inimesed on. Mõne arvab ära, sest üsna kindlasti on nende hulgas keegi, keda ollakse armastanud, kuid ülejäänute osas on võimalusi palju.

Huvitavaks kujundiks muutub selles raamatus lõbustuspark kui maapealse elu sümbol, isevärki koht, mille mõjudest peategelane välja ei pääse. Tegelaskujud saavad lugejale ruttu omasteks ja nendega juhtuv on köitev ja lähedane. Kõik see on soravalt kirja pandud ega muutu tüütavaks. Kindlasti on raamatul ka edaspidi palju lugejaid, seepärast ei hakka ma sisuülevaadet andma.

Tsitaate kirjutasin välja vähe:
„This is the greatest gift God can give you: to understand what happened in your life. To have it explained. It is the peace you have been searching for.“

„„Strangers,“ the Blue Man said, „are just family you have yet to come to know.“

„...that each affects the other and the other affects the next, and the world is full of stories, but the stories are all one.“

See viimane haakub hästi teise raamatu põhiteemaga, et me kõik oleme lained suures ookeanis, kuigi saame sellest aru ehk alles surres. Teisena lugesin teost, mida lai maailm peab Mitch Albomi parimaks raamatuks ja millega ta tuntuks sai – „Tuesdays with Morrie“ (1997).

Morrie /Morris/ Schwartz (1916-1995) oli Mitch Albomi lemmikprofessor ülikooliajal. Lugupeetud sotsioloogiadoktor, mitme suhtlusuurimuse ja raamatu autor. Raskelt haigestudes (amüotroofne lateraalskleroos) kõhkles ta veidi, kas annab alla ja kaob elavate kirjast vaikselt hääbudes või kasutab allesjäänud aega millekski paremaks. Ta otsustas muuta surma oma viimaseks uuringuprojektiks, oma päevade keskpunktiks, et anda suremiskogemust edasi teistele, sest – mis parata – kõik peavad kord surema. Ja Morrie oli kindel, et sõna „surev“ sünonüümiks ei ole sõna „kasutu“.

Mitch Albom ei olnud oma professoriga kohtunud paarkümmend aastat, kuid tema surmahaigusest teada saades hakkas teda külastama – neist teisipäevastest kohtumistest sündiski see raamat, põhjaliku suremiskogemuse teesid. Südamlik lugu elukogemusest, mis surmagi ees ei kohku. Kirja on Mitch Albom selle tõsiloo pannud märkimisväärse ajakirjandusliku meisterlikkusega.

Taas mõni tsitaat:
„The culture we have does not make people feel good about themselves. And you have to be strong enough to say if the culture doesn’t work, don’t buy it.“

„The way you get meaning into your life is to devote yourself to loving others, devote yourself to your community around you, and devote yourself to creating something that gives you purpose and meaning.“

„Because I know my time is almost done, I am drawn to nature like I’m seeing it for the first time.“

„When you learn how to die, you learn how to live.“

„At seventy-eight, he was giving as an adult and taking as a child.“

„Think of my voice and I’ll be there.“

Mõlemad raamatud on tõlgitud ka eesti keelde:
„Viis inimest, keda kohtad taevas“ (Pilgrim 2005).
„Teisipäevad Morrie'ga. Ühe elu õppetunnid“ (Hotger 2002).

Ehkki olen lasknud end viimasel ajal köita nii tõsisel lugemisvaral, pole mul häda midagi. Sünnipäevaks saadud kattemadratsi, päevateki ja toasussidega tunnen end mõnusalt nagu kuninga kass. Lugemislaualt võtan järgmiseks ühe hoopis lõbusama (muinasjutu)raamatu. Selle järel aga on plaanis veel viis Mitch Albomi romaani.

Vaatamisi: Kirjanduse aeg, 1/3: Henry Marsh ja Joonas Hellerma

Eile õhtul teleekraanil olnud saate tutvustus: „Inglise juhtiv neurokirurg Henry Marsh (1950) on spetsialiseerunud kohaliku tuimestusega läbi viidud operatsioonidele. Tema raamat „Do No Harm: Stories of Life, Death and Brain Surgery“ (2014, e k „Ära tee kahju“, 2018, tlk Mall Klaassen) pälvis laialdase tunnustuse kui otsekohene ja selge kirjeldus kirurgi elust ning igapäevast. Marsh ei püüa varjata oma ametiga kaasnevaid, sageli saatuslikke ebaõnnestumisi, see aga muudab kirurgi maailma lugejale lähedasemaks – eks me kõik oleme patsiendid kõiksuse kirurgilaual.“

Mulje:
Henry Marsh ja Joonas Hellerma. Nauditav dialoog, mille alguses tuntud neurokirurg teatas, et on päevikut pidanud 12 eluaastast peale ja raamatu kirjutanud oma teise naise utsitamise tulemusena. Ikka päevikute põhjal. Brittidele omast võltstagasihoidlikkust ta ei hinda ja on alati valmis oma kogemusi jagama. 

Olles praegu n-ö poolpensionil tegeleb ta noorte doktorite õpetamisega, pidades eriti oluliseks patsientidega korralikult suhtlemist. Aga jätkab ka opereerimist.

Vestluses käsitles ta elukvaliteeti, elamisväärsete aastate olulisust, nimetades piiritähisena patsientide puhul 75. eluaastat, mille järel algab kindel taandareng ja lagunemine.

Oluliseks peab ta nii arsti kui ka patsientide otsustamisõigust. Eitab üleravimist, mis ju sisuliselt tähendab, et patsiendil ei lasta surra, kusjuures vahetevahel võib ravimine põhjustada pöördumatuid kahjustusi. Ajukirurgia on ohtlik, sest aju oma 80 miljardi rakuga on keeruline ja õrn.

Henry Marsh on neurokirurgina konkreetne ka salapärasuse taju osas ega usu ellu pärast surma. Ta usub end teadvat, et surm on lõpp.

Tänapäeva suur hirm on dementsus. Lohutuseks ütleb ta, et kuigi see tabab peaaegu kõiki, kes elavad vanaks, on väiksem risk mitme keele rääkijatel ja pikalt ning palju õppinutel. Ka korralik magamine on tähtis, sest une oluline funktsioon on aju prügikasti tühjendamine.

Heade Ridade kirjanduskohtumise ülekanne kestis 45 minutit, aga ei tekitanud vähimatki tüdimust. Marsh oli huvitav, terav ja terane kõneleja, tema mitmesuguste varjunditega mõttekäike ja -seoseid nii neurokirurgia kui ka igapäevaelu, poliitika ja muu kohta põnev jälgida. Kõik siinsesse lühikokkuvõttesse ei mahtunud, aga ärgitas Marshi kohta rohkem teada saama. On täiesti võimalik, et võtan tema raamatu lugemise oma plaanidesse.

Saadet saab ETV2 veebilehelt järelvaadata veel peaaegu kuu aega.

Foto: ekraanitõmmis telesaatest.

See päev

Peotäis lemmiklilli klaasis... Rohkem neid seal metsaaluses polnudki, aga lahke tooja ei saanud neid ka sinna jätta, vaid tõi  mulle uue isikliku aasta avapäeva puhul.

Jah, eluaastate arvule lisandus veel üks. Aga kannatan aastatekoorma kuidagi ära ja elame veel, nagu ütles vana sõber Colas Breugnon.

Aitäh kõigile, kel ma sel päeval meeles olen olnud (ilma igasuguste meeldetuletusteta FB sünnipäevakonveieri ja muu kaudu). Lihtsalt niisama.

Lastekaitsepäev sünnipäevana annab eluks ajaks loa alati pisut lapsik (või lapselik) olla. ☺