Agatha Christie „Uurivad Tommy ja Tuppence“ II osa: igaühel meist on võimalus saada detektiiviks

Agatha Christie
„Uurivad Tommy ja Tuppence“ II osa
Tõlkinud Gea Mägi ja Kai Vaarandi.
Kirjastus Varrak, 2016.

Nagu põneva krimikirjanduse puhul tavaline, lugesin „Uurivad Tommy ja Tuppence“ II osa läbi paari-kolme õhtuga, aga sellest kirjutamine on nõudnud märksa rohkem aega. Kohe selgitan.

Lugemist alustasin raamatus teisena olevast romaanist „Saatuse tagauks“ (Postern of Fate, 1973).   See tundus loogiline, sest I osas olin järjest lugenud kolme romaani, milles Tommy ja Tuppence pikkamööda vananevad. Muutuvad nende mõttemaailm ja uurimiste teostusviisid, kuid põhiomadus – uudishimu – jääb alles.

„Saatuse tagaukse“, milles detektiivipaar on üsna eakas, kirjutas Christie väidetavalt oma viimase teosena. Veel ütlevad paljud, et see on allapoole tema taset. Ma nii kriitiline ei oleks. Võib-olla sellepärast, et vanuselt on Tommy ja Tuppence selles romaanis umbes praeguse minu vanused. Lihtsalt tuleb aru saada, et lisaks tegelastele oli vananenud ka Christie ja sellest on tingitud teose mõningane ebaühtlus, kordused, mis on iseloomulikud eakama inimese mõtlemisele, ja kohatine aeglus.

Olulisem on siiski, et  kuigi vananenud, muutudes pisut reumaatilisteks, elavad Tommy ja Tuppence ikka veel lootuses leida midagi huvitavat, mis muudaks nende elu. Ja kui nad leiavad oma elu lõpuaastate kodupaigaks kavatsetud maamajast salapärase vihje Mary Jordanile ja võimalikule mõrvale, asuvad nad tegutsema…

Märksa noorema Christie kirjutatud juttudes, millega Tommy ja Tuppence'i lugude teine osa algab ja mida liidab pealkiri „Neid ühendab kuritegu“ (Partners in Crime, 1929), on hoogu see-eest väga palju. Üks põnevusjutt järgneb teisele, peategelased ja lugeja tõttavad ühest seiklusest teise.

Lisaks neist seiklustest lugemisele, mis läheb üliruttu, pakub „Neid ühendab kuritegu“ aga igaühele võimaluse süüvida detektiivina ingliskeelse krimikirjanduse varasemasse ajalukku – see nõuab aega, aga on hästi põnev.

Nimelt otsustab Tommy 3. peatüki alguses raamatuid korrastades: „Vaata, Tuppence, mul on aeg-ajalt tunne, et me oleme selles ettevõtmises enam-vähem amatöörid – loomulikult amatöörid, kuna me ei saa sinna midagi parata, aga ei teeks paha tehnikat õppida, nagu öeldakse. Need raamatud on kirjutanud detektiivilugude parimad meistrid. Ma kavatsen erinevate stiilidega katsetada ja siis tulemusi võrrelda."

Nii hakkavadki noored uurijad oma uurimistes ahvima ja parodeerima krimikirjandusest tuntud detektiive. Küllap on need kõik briti lugejatele head tuttavad, meile siin Eestis aga kaugeltki mitte. Aga noh, krimkadele lisatakse harva põhjalikke toimetajamärkusi või nimeseletusi, kõnelemata järelsõna laadsetest käsitlustest, seetõttu ongi nüüd igal Tommy ja Tuppence'i partnerlusest lugejal võimalus ise detektiiviks saada. See peaks eriti huvitav olema krimkafännidele, ülejäänud libisevad neist nimedest lugemisel tõenäoliselt lihtsalt üle. Christie ei teadnud Google'i otsimootorist veel midagi, aga tema lugejatel on võimalik guugeldades tema kirjanduslikke mõistatusi lahendada.

16 loos nimetatud kirjanduslikest detektiividest on tuntuimad mõistagi Sherlock Holmes koos Watsoniga. Aga kas teate näiteks, et kohe 3. loos nimetatud Thorndyke, kes „ei räägi iial midagi enne kui viimasel hetkel“, on dr John Evelyn Thorndyke – briti autori R. Austin Freemani (1862-1943) paljudest romaani- ja jutusarjadest tuntud detektiiv, kes kasutab uurimistes kõiki võimalikke vahendeid vähimastki tolmuterast alustades ja põhjapanevate järeldusteni jõudes.

Arvatavasti ei ole lugeja midagi kuulnud ka Vanast Mehest Nurgas,  keda Christie ühes teises noorte detektiivide seikluses nimetab. Selle tegelaskuju lõi krimikirjanikuna kuulsaks saanud paruness Emma Orczy (1865-1947). The Old Man in the Corner istus lihtsalt Londoni söögikohtades nurgas tugitoolis ja lahendas teed rüübates kõikvõimalikke kuritegusid.

Või võtame vennad Okewoodid, keda Tuppence iseloomustab nii: „Desmond jääb alati hätta ja siis ilmub Francis“, võttes endale muidugi Francise osa ja jättes lihtsameelsema Desmondi rolli Tommyle.  Need detektiivid on pärit inglise ajakirjaniku ja kirjaniku George Valentine Williamsi (1883-1946) loodud tegelaste hulgast.

Hugh „Bulldog“ Drummond ja tema igipõline vaenlane Carl Peterson on aga H. C. McNeile'i (Sapper, 1888-1937) sulest. McCarty and Denis Riordan pärinevad müsteeriumikirjaniku Isabel Egenton Ostranderi (1883-1924) loomingust. Nende kohta ütleb Tuppence: „Me peaksime praktiseerima nii Ameerika detektiivi võtteid kui ka inglise omi“.

8. peatükis parodeerib Tommy põnevat kirjandustegelast, detektiiv Thornley Coltonit ehk Problemist'i, kelle „sünnitas“ Ameerika kirjanik Clinton H. Stagg (1888-1916). Colton võttis lahendada ainult väga intellektuaalseid juhtumeid, hoolimata sellest, et ta oli pime.

16 loos kokku on väga palju niisuguseid vahvaid kirjanduslikke detektiive nimetatud. Loomulikult ei hakka ma siinkohal kõiki loetlema. Neist ega nende autoritest ei tea me ilma otsimata miskitki. Nii võimaldab Christie meile hakata kirjandustegelasi taga otsivaks detektiiviks ja süüvida ingliskeelse krimikirjanduse ajalukku. Veendusin, et see on põnev. Viimases, 16. loos teeb Christie aga reveransi iseendale – Tommy ja Tuppence tegutsevad selles nagu nendest mõned aastad varem kirjanduslikeks tegelasteks saanud Hercule Poirot ja Arthur Hastings.

Nagu esimese osa, nii ka teise kaanefotol on näitlejad David Walliams (Tommy) ja Jessica Raine (Tuppence) BBC sarjast „Partners In Crime“ (2015). Olen nüüdseks internetist lugenud, et kuigi Tommy ja Tuppence'i seiklused on brittide hulgas lugemisvarana populaarsed, ei kujunenud telesari menukaks ja selle tegemine on lõpetatud.

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

Vaata ka: Agatha Christie „Uurivad Tommy ja Tuppence“ I osa