Üritan nüüd teha igasugustesse kirjutamistesse – blogid, FB, kirjad jms – umbes nädalase pausi, lootuses, et midagi kiiret seda takistama ei tule.
Aku tahab laadimist, sest saatsin peaaegu pool aastat tehtud suure kirjatöö täna kirjastusele ära. Eks näis, mis ja kuidas edasi saab. Illustreerimine, toimetamine ja muu seesugune võtavad veel kindlasti omajao aega.
Igatahes ei taha ma nüüd mõned päevad üldse midagi kirjutada, vaid tegelen muude asjadega, mis vahepeal hooletusse on jäänud, olgu neiks siis lugemine, õuesolek, toakoristamine või mis iganes.
Olin neljandat päeva üksi, sest poeg oli sõitnud koos sõpradega kaugele maale ülikooli. Kui kauaks, seda ma ei teadnud. Igatahes seisis ees mitu aastat lahusolekut.
Kuigi olime otsustanud, et Nooruse toimetusel on vaba päev, leidsin, et peatoimetajana pean toimetuses olema. Nii olingi tööl, oma kabinetis Tallinna Ajakirjandusmajas. Uudiseid kuulasin taskuraadiost, mõtlesin elu üle. Teised olid kes kus.
Palju aastaid hiljem juhtusin raadiost kuulma, kuidas Priit Hõbemägi rääkis 1991. aasta 20. augusti sündmustega seoses, et toimetusel olnud plaan hakata vajadusel n-ö põrandaalust ajakirja välja andma. Tegelikult aga oli meile (küllap ka PH-le, kes oli peatoimetaja asetäitja) tollal päris selge, et kui põrandaalune vajadus tekib, tuleb eelistada aja- ja lendlehti, sest need on operatiivsemad. Meie oma pika tootmistsükliga ei oleks nende kõrval olnud kuigi aktuaalsed.
Pärastlõunal läksin oma endiste töökaaslaste juurde Rahva Hääle toimetusse. Kõik uudised jooksid sinna kokku. Ka oli seal saalis teler, mis olulisemad sündmused edasi andis. Meeleolu oli ärev, kuid mitte lootusetu. Olin seal, kuni järgmise päeva lehe valmimiseni. See võttis aega, sest kell 23.02 kuulutas Eesti Ülemnõukogu Eesti Vabariigi iseseisvaks ja kutsus teisi riike taastama diplomaatilisi suhteid Eesti Vabariigiga.
21. augusti Rahva Hääles oli suur avapealkiri - Eesti Vabariik on iseseisev. Samuti oli selles Arnold Rüütli allkirjastatud Ülemnõukogu otsus 20. augustist, Reuteri info Gorbatšovi saatusest, Eestimaa Rahvarinde pöördumine, uudised Pihkva dessantväelastest Tallinnas jm.
Kuivõrd enamik maailmas elavatest inimestest on minust tunduvalt nooremad, võin ma täiesti kindlameelselt avaldada veendumust, et noortelt on palju õppida.
Olen mitmetest noorte blogidest leidnud linke kõikvõimalikele online-ülikoolidele, kus oma teadmisi tasuta täiendada saab. Kui tunnistust ehk sertifikaati kursuse läbitegemise kohta tahad, siis peab muidugi maksma, aga minuvanusena ei ole selle tunnistusega enam suurt midagi peale hakata ja sestap on mul võimalik õppida ainult oma rõõmuks, iseennast kannustades ja hinnates.
Sel nädalal avastasin FutureLearni ja üsna mitu niisugust kursust, mis mind huvitasid. Ühel neist, mis algas 8. augustil, olen esimese koolinädala materjali juba ka läbi töötanud. Tore on!
Nimelt värskendan oma hispaania keele aluspõhja, sest kuigi ma seda keelt umbes 15 aastat tagasi intensiivkursustel õppisin ja ka üsna vabalt erisuguseid tekste loen, on mul elementaaroskuste vajakajäämisi palju. Neid saan nüüd lihvida kokku kuuel kursusel kuni märtsikuuni - ikka neljanädalaste kursuste kaupa.
Ühe kirjandusteemalise kuuenädalase kursusega alustan septembris ka. Ja tuleviku tarbeks olen samuti mõne tähelepaneku teinud, et mis teemade vastu võiksin edaspidi huvi tunda.
E-lugeris on pooleli samuti tasuta ostetud raamat - Ishwar Chandra Puri "Teadvuse anatoomia", mille tutvustuses öeldakse, et autor (sünd 1926) on rahvusvaheliselt tuntud Inimteadvuse Uurimise Instituudi (ISHA) asutaja, kes selles raamatus süveneb inimteadvuse erinevatesse tasanditesse, eesmärgiga tuua vaimne kogemus argiellu.
Vaatamistest pole suurt midagi kirjutada, on vaid mõned jaapani multikad, Austraalia sari "Koduigatsus" ETVs ja näpuotsaga olümpiat ka.
Oma raamatu kirjutamisega olen praegu juuresoleva joonise sellesse ossa jõudnud, mida iseloomustab lõik "Töö ja nutt", kuid nututuju mul pole. (Joonise leidsin internetist, autorit ei tea.)
Lugesin eile Postimehe veebilehelt uudist, et Prantsusmaal osteti ühelt kirbuturult kahe euro eest ülihinnaline Düreri gravüür. Kirbuturu mõiste, kuigi seda nüüdisajal palju kasutatakse ja Lääne-Euroopas vist kogu aeg kasutatud on, teisenes minu mõtetes silmapilkselt täikaks.
Nii kutsuti vanakraamiturgu minu lapsepõlves. "Täika" oli lühivorm sõnast "täiturg". Mis ajast täika nimetus käibele tuli, ei tea, aga arvatavasti oli nii juba enne suurt sõda. Igatahes on kindel, et nimetus pidi sündima täirohketel aegadel ja pärast sõdu on alati palju täisid.
Tallinna vanakraamiturg Väikese Rannavärava ees u 1911. a. TLM F 1824, Tallinna Linnamuuseum, http://muis.ee/museaalview/1804791
Vene keeles on vanakraamiturgu kutsutud tolkutškaks, baraholkaks ja všivkaks. See viimane ongi täiturg. Aga kaht esimest sõna kasutati sagedamini, seetõttu ei arva ma, et täika on tulnud eesti keelde vene keelest tõlgituna.
Tallinna täika oli kuni 1959. aastani umbes seal, kus praegu maaliinide bussijaam. Nii kirjutatakse internetis. Minu poolsegases mälupildis paikneb tollane täika siiski rohkem tulevase Komsomoli (praegu Kalevi) staadioni kohal. Seal võis see ju 1955. aastani ollagi.
Mäletan, et käisin seal koos vanematega ühel korral ja kohkusin hirmsasti ära. Võisin siis olla umbes kaheksa-aastane. Seal oli tohutu mass tumedates riietes müüjaid, mehed sonides ja mitte just kained, naistel enamasti kitlid seljas ja pearätid peas. Asjad olid minu mäletamist mööda paljudel pandud mahaasetatud suurtele ajalehtedest või jõupaberist alustele. Kõik kokku oli sünge, räpane ja ebameeldiv. Kaubitsejate hõiked tundusid rämedad.
Millegipärast vapustas mind kõige rohkem üks vanaeit, kes müüs lehthaaval laialiasetatud margikogu ja miskit veel. Ei oskagi leida ratsionaalset seletust, miks just tema kõigi asjade segadiku hulgas hirmuäratavaim oli.
Igatahes keeldusin ma edaspidi täikale minekust täielikult. See asus ka meie Nõmme kodust kaugel, nii et meie pere jaoks olid need käigud harvad, kui neid üldse rohkem oligi. Võib-olla just selle lapsepõlvemälestuse pärast ei meeldi mulle ka praegused vanakraamiturud, kõikvõimalikud kirbukad ja kaltsukad, kuigi nende sisu võib täitsa põnev olla ja ka kaubitsemistingimused enamasti märksa paremad on, kui tollal pärast Teist maailmasõda.
Tallinna täika fotot niisugusena, nagu see mul lapsepõlvest meeles on, ma internetist ei leidnud. Aga midagi tollasest süngest meeleolust on sellel Tartu juudituru fotol:
Tartu vanakraamiturg, nn juuditurg 1937. a. TM F 263:141, Tartu Linnamuuseum, http://muis.ee/museaalview/1584838
Vaatasin, et täika-sõna on paljudes sõnastikes kindlalt sees. Kirbuturg näikse olevat uuem variant, sõnastikes vähe. Usinasti kasutavad kirbuturu mõistet sakslased (Flohmarkt). Keeleabi veebilehelt leidsin tsitaadi:
"Kas õige on täiturg või kirbuturg?
Neutraalne on vanakraamiturg, argikeelsed on täiturg ja täika. Sõna kirbuturg on toortõlge soome sõnast kirpputori ega sobi eesti keeles kasutada."
Aga võib-olla lihtsalt on kirbud tänapäeval täidest rohkem levinud, kuigi viimasel ajal veebiväljaannetes ka peatäide rünnakute üle kaevatakse?
Mõned aastad tagasi leidsin Graciela Barrera blogi "Las palabras son mis ojos" ("Sõnad on mu silmad"), mis paelus mind oma postituste erilise värskusega ja lopsakalt täpse sõnakasutusega, mis on omane Ladina-Ameerika kirjandusele. Sestsaati olen seda Mehhiko-päritolu blogi ikka ja jälle lugemas käinud ja saanud osa seal pakutud muusikast (Caetano Veloso jt), raamatututvustustest (Baricco, Pessoa jt), mitmesugustest meenutustest ja mälestustest blogija sõpruskonna ja huvideringi kohta.
Just selle blogi kaudu tärkas mul huvi Lõuna-Ameerikas väga tuntud Brasiilia kirjaniku Clarice Lispectori (1920-1977) loomingu vastu. Graciela Barrera armastab tema teoseid lugeda ja on oma lemmikust blogis südamlikult ja palju kirjutanud. Ka oma blogijapseudonüümi Clarice Baricco võttis ta endale kahe lemmikkirjaniku nimede liitmise teel.
Aga see selleks. Olen otsinud Clarice Lispectori teoseid meie raamatupoodidest, aga pole leidnud, küll on mul viimasel ajal õnnestunud internetist leida mõned tema raamatute inglis- ja venekeelsed tõlked, mis lugemisjärjekorras ootavad. Suurt rõõmu tegi mulle, et Toledo kirjastus andis tänavu eesti keeles välja Clarice Lispectori esikromaani "Metsiku südame ligi" (Perto do coração selvagem, 1943), mille on portugali keelest tõlkinud Riina Roasto.
Oli puhas juhus, et lugesin seda kauni brasiillanna romaani e-raamatuna just nüüd, kui Brasiiliale on olümpiamängude tõttu koondunud kogu maailma tähelepanu. Olümpialainele pole ma veel jõudnud, aga väike samm Brasiilia kirjanduse tundmaõppimiseks on taas astutud.
1960ndatel aastatel oli Eestis väga populaarne Brasiilia kirjaniku Jorge Amado romaan "Gabriela", mille kirglikud tunnetepursked küllaltki karedaid põhjamaiseid lugejahingi vapustasid. Ehk küll tollastes raamatututvustustes rõhutati, et "Gabriela" olevat ühiskonnakriitiline romaan, võtsid kõik lugejad seda erootikaküllase armastusromaanina. Enamikule lugejatest oli see esmaseks tutvuseks Ladina-Ameerika rikkaliku keele- ja kõnepruugiga kirjutatud teosega.
Clarice Lispector on samuti väga eripärase keele ja stiiliga kirjanik. Ma ei ole päris nõus tema loomingu tutvustustes, ka "Metsiku südame ligi" tutvustuses öelduga, et Lispectori loomingu eriomased jooned on kiretu sisekaemus, argisuse analüüs, õõvastav neutraalsus, poeetiline ja võõrastav keelekasutus; et ta loob unenäolise maailma täis ähma, tavatuid võrdlusi, segaseid sõnu.
Minu jaoks on tema tegelaste sisekaemused vägagi kirglikud ja pingelised, õõvastavat ma neis samuti ei leia, neutraalsuse ja segasuse asemel on mu meelest väga täpsed ja teravad, kohati isegi valulised suhtumised. Keelekasutus on jah ülimalt poeetiline, kuid mitte võõrastav, vaid nõtke ja paindlik - pulbitsevat jõevoolu või kaldale laksuvat merelainetust meenutavana haarab see lugeja endasse.
Kohati tundub mulle "Metsiku südame ligi" puhul, et tõlkijal on olnud raske leida eesti keelest sobivaid varjundeid, seda keelenõtkust ja paindlikkust, seda sujuvalt sügavusse viivat hoovust, mis vist originaalis peidus on, Aga õnneks on niisugune kohatine kohmakus harv ja tõlkija üldiselt hästi romaani mitmekihilisusega toime tulnud.
Üks tekstinäide ka: "Oli palju ilusaid tundeid. Ronida mäkke, peatuda tipus ning pilku heitmata tunnetada selja taga vallutatud maid, talu kusagil kaugel. Tuul sasimas riideid, juukseid. Käed vabad, süda sulgub ja avaneb pööraselt, nägu aga päikse käes selge ja rahulik. Ja ta teab, et maapind ta jalge all on nõnda sügav ja nõnda saladuslik, et pole vaja karta ootamatut mõistmist, mis hävitaks müsteeriumi. See oli võimas tunne."
Siinses videos on näha, kui kaunis oli selle kirjaniku välimus; keeleoskaja saab nautida ka tema tsitaatide ilu; tema mälestuseks laulab Brasiilia muusik Caetano Veloso.
