Täna 25 aastat tagasi

Olin neljandat päeva üksi, sest poeg oli sõitnud koos sõpradega kaugele maale ülikooli. Kui kauaks, seda ma ei teadnud. Igatahes seisis ees mitu aastat lahusolekut.

Kuigi olime otsustanud, et Nooruse toimetusel on vaba päev, leidsin, et peatoimetajana pean toimetuses olema. Nii olingi tööl, oma kabinetis Tallinna Ajakirjandusmajas. Uudiseid kuulasin taskuraadiost, mõtlesin elu üle. Teised olid kes kus.

Palju aastaid hiljem juhtusin raadiost kuulma, kuidas Priit Hõbemägi rääkis 1991. aasta 20. augusti sündmustega seoses, et toimetusel olnud plaan hakata vajadusel n-ö põrandaalust ajakirja välja andma. Tegelikult aga oli meile (küllap ka PH-le, kes oli peatoimetaja asetäitja) tollal päris selge, et kui põrandaalune vajadus tekib, tuleb eelistada aja- ja lendlehti, sest need on operatiivsemad. Meie oma pika tootmistsükliga ei oleks nende kõrval olnud kuigi aktuaalsed.

Pärastlõunal läksin oma endiste  töökaaslaste juurde Rahva Hääle toimetusse. Kõik uudised jooksid sinna kokku. Ka oli seal saalis teler, mis olulisemad sündmused edasi andis. Meeleolu oli ärev, kuid mitte lootusetu. Olin seal, kuni järgmise päeva lehe valmimiseni. See võttis aega, sest kell 23.02 kuulutas Eesti Ülemnõukogu Eesti Vabariigi iseseisvaks ja kutsus teisi riike taastama diplomaatilisi suhteid Eesti Vabariigiga.

21. augusti Rahva Hääles oli suur avapealkiri - Eesti Vabariik on iseseisev. Samuti oli selles Arnold Rüütli allkirjastatud Ülemnõukogu otsus 20. augustist,  Reuteri info Gorbatšovi saatusest, Eestimaa Rahvarinde pöördumine, uudised Pihkva dessantväelastest Tallinnas jm.