Olla lind...
Olla laevamastide asemel eksinud katusele. Olla ühe silmaga ootel, et kellegi köögiaknast ehk midagi visatakse, ja teise silmaga kiigata prügikastide poole. Libiseda katusepinnal just siis, kui tahad lennuks tiibu sirutada.
Olla ootaja... Ehk tuleb veel tormituult. Ehk saab veel lainete kohal lennata ja enda parema mina üles leida.
Olla vaatleja... Mis toimub? Kus toimub? Kus suunast puhub tuul? Ja siis lendu minna?
Oh ei, hoopiski tuvi kombel asfaldisoos tatsuda, autode vahel, ikka üks silm köögiakna, teine prügikastide poole kiikamas. Ja kui siis korraks nokk lahti teha, kostab sealt nii nukker kriiksatus, et inimesed taas kord tüdinult mõtlevad: "Jälle need linnud karjuvad siin!"
Ära unustanud mere ja vabaduse.
Kuid ega ma tegelikult teagi, mis toimub ta peas vaevalt paari meetri kaugusel - kas seal ongi mõnda mõtet.
Või on ta ehk Jonathan Livingston Merikajakas?
Minu foto, 28. mai 2014.
No comments:
Post a Comment