"Elu on nagu väga õrn ämblikuvõrk"

Leidsin oma tekstide arhiivist ühe loo, mille kirjutasin praegusest erinevale Õhtulehele nüüdseks ligi 20 aastat tagasi. Tookord rääkisid meie teosoofide esindajad mulle, et Tallinnasse saabub seltsi kutsel väga austusväärne ja huvitav külaline kaugelt. Tollal ei teadnud ma teosoofiast kuigi palju, aga selle külalise loengut läksin kuulama. Hiljem on mul selle üle ainult hea meel olnud. Hiljem käis ta Eestis veel vist korra või paar, aga rohkem me ei kohtunud. 31. oktoobril 2013 lahkus ta peaaegu 90aastasena siitilmast.

Panen selle ammuse artikli nüüd siiagi. Meeldetuletuseks endale ja lugemisvõimaluseks teistele.

RADHA BURNIERI PEALETÜKKIMATU TARKUS

Rahvusvahelise Teosoofia Seltsi presidendi Radha Burnieri lühivisiit Eestisse augusti esimestel päevadel (1995) möödus suvemelus peaaegu märkamatult, kuigi ütlemata võluv vana daam Indiast asetub oma tähenduselt kuskile dalai-laama ja ema Teresa vahele.

1875. aastal New Yorgis asutatud Teosoofia Selts hõlmab üle 32 000 liikme rohkem kui 60 riigis (seltsi tegevuse kohta vt. Armand Karjatse kirjutist "Teosoofid taotlevad sallivust ja rahu", Õhtuleht, 2. augustil 1995). Rahvusvaheline peakorter asub Indias Adyaris, kus Radha Burnier on veetnud põhiosa oma elust otse teosoofiliste tarkuste keskkonnas, olles Teosoofia Seltsi ühe varasema presidendi N. Sri Rami tütar.

Radha Burnier on sündinud Madrases 15. novembril 1923. Noorena oli ta tunnustatud india klassikaliste tantsude esitaja, kel on olnud peaosi ka filmides.

Benarese ülikoolis filosoofiat ja sanskriti keelt õppinud Radha Burnierist sai filosoofiamagister uurimusega hinge eetikast ja vaimsest enesekasvatusest, ühtlasi on ta Nagarjuna ülikooli audoktor. Rahvusvahelise Teosoofia Seltsi president sai temast 1980. aastal. Chicagos 1993. aastal toimunud maailmausundite 100. aastapäeva kongressil oli ta dalai-laama kõrval üks peaesinejaid. Tallinna tuli ta pärast loenguid nädal aega Rootsis kestnud teosoofia maailmakongressil, kaasas hulk Soome Teosoofia Seltsi liikmeid, kes tulid kasutama võimalust kuulata Radha Burnieri loenguid jumalikust tarkusest ja tänapäevast ning teadmisest ja tegutsemisest.

Siinkohal tutvustame Radha Burnieri räägitut. Pelk kirjasõna on siiski nõrk edasi andmaks harmooniliselt mõjuva targa daami sisenduslikku esinemislaadi, maailmatunnetust ja -huvi. Aga tema iseloomustamiseks sobib hästi Tallinna H.P.B. (Blavatsky) Looži juhatuse esimehe Anu-Reet Hausenbergi mulje külaskäigult vabaõhumuuseumi Rocca al Mares:  "Nii väsimatut huvi kõigi väljapanekute ja ehitiste vastu pole ma veel kellegi puhul näinud. Radha Burnier tahtis sõna otseses mõttes kõike teada ja leidis asjade vahel huvitavaid ootamatuid seoseid. Meie meeldisime talle ja tema meile."

Vägivallastuvas maailmas
Radha Burnier pühendas suure osa oma esimesest loengust vägivaldsele maailmale, nentides, et kindel ei saa olla enam kusagil, kuivõrd ka seni kõrgetasemelise mentaliteediga riike valdab korruptsioon. "Inimesed hoolivad järjest rohkem ainult omaenese väikese elu muredest nagu jaanalinnud, pea liivas. Tegelikult võib maailma degenereerumine tabada igal minutil igaüht meist." Ja kõneleja tõi näiteks täiesti tavaliseks kujunenud pommiähvardused.

"Niisuguses maailmas ei saa tegelda ainult oma isikliku eluga. Inimkond peab hakkama mõtlema, kuidas inimene saab mõjutada inimest mitte halvale, vaid heale." Aga samas: "Ka põrgutee on sillutatud heade soovidega. Head soovid ei pruugi sugugi alati tuua häid tagajärgi. Ka inkvisitsioon püüdis inimhingi päästa, aga tegi kohutavaid asju. Tarkust on vaja. Tuleb õppida asju õigesti nägema, sest meie teod olenevad sellest, mida me näeme."
Kuid Buddha on öelnud, et suurema osa inimeste silmad on tolmuga kaetud. Seepärast on palju rumalaid tegusid, mis toovad õnnetust ja segadust.

Hirv peab tiigri ära tundma
Sõjad baseeruvad alati inimeste eriarvamusel, analüüsis Radha Burnier olukorda praegusmaailmas. Serblased moslemite vastu, hindud moslemite vastu, rikkad vaeste vastu, valged mustade vastu, naised meeste vastu, noored vanade vastu... Ja vastupidi. Sel loetelul polekski nagu lõppu.

"See on tegelikult inimeses looma omadus – loom oskab alati eraldada vaenlast sõpradest. Hirv peab tiigri ära tundma, et ellu jääda. Loomad võitlevad territooriumi pärast ja selles võitluses on inimesed nagu loomad.

Inimene peab arendama oma jumalikku olemust ja tarkust. Inimene on ainus, kes mõistab teadmist ilust, suudab luua ja kehastada ilu. Näha harmooniat kõige eksisteeriva vahel.

Ometi ei suuda meist paljud aru saada, et näiteks vihmametsade hävitamine mõjutab igaüht."

Radha Burnier leiab, et intelligents ongi meie teadvuse

teadmus armastusest ja täiuslikust harmooniast,
mille poole inimene pürib. "Pärsia vaiba fragment annab ainult tervikut näha oskajale pildi kogu vaiba kaunidusest. Nõndasamuti on maailmaga: tervikuna nähes mõistame ilu. Aga meie nägemine on halb, seetõttu teeme rumalaid asju."

Ühe teadvuse puhastamise moodusena käsitab Teosoofia Seltsi president joogat, kuid arvab siiski, et tulemuseni ei pruugi inimene jõuda ühe eluga. Ainult raamatulugemine ei aita, "sest raamat on nagu maakaart, mis pole sama kui maa, mida kaart jäljendab. Küll aga annab raamat mõnesugust aimu elust. Olulisem on kogu elu käsitamine suure õppetunnina, kus tulebki jälgida elu ja selle peegeldusi. Samuti tuleb igal alal järgida pädevate inimeste õpetust."

Bhagavadgitas on mõte sellest, et mis paistab tavalisele inimesele päevana, on pimedus targale ja vastupidi. Igasugune usk peaks tooma inimeste ellu armastust, kuivõrd usk selle sõna tõelises mõttes aitab inimesel elust aru saada. Aga ometi teeb usk tihti muud: toodab viha, antagonismi, eksklusiivsust. Blavatsky käsitluses on usk see, mis ühendab inimesi üheks suureks tervikuks, mitte ei lahuta neid. Sellest lähtub kogu teosoofiline tõdemus.

Kas te olete valgustatud,
küsis üks eesti noormees Radha Burnierilt, kes seepeale vastas omakorda küsimusega, et kui ta nimetaks end valgustatuks, kuskohast teaks siis noormees, et ta ei valeta. "Võib-olla petan teid ja iseennast, võib-olla olen petis, kui nii ütlen. Seepärast ärge küsige kelleltki nii, ärge sõltuge autoriteedist, vaid leidke ise vastus. Selleks tuleb õppida elu, kuulata teadjate sõnu, välistada diskrimineerimist ja fatalismi ning lihtsalt aru saada. Leida tõde iseendas. Muidu usutakse pimesi, mida teised ütlevad. Uskumine pole tõde, vaid moodus mitte kasutada intelligentsi, uudistamisvõimet. Seepärast ärge kohe uskuge, vaid uurige ise, analüüsige, kas on tegemist õige asjaga."

"On palju valegurusid,
kes teevad raha ja viivad valele teele. Aga ka valgustunu ümber ei pruugi kõik saada valgustunuks. Jeesusega oli nii – kui paljud petsid teda. Ka Buddhaga oli nii...

Kuulaja peab leidma sügavuse kuuldus. Jeesus rääkis armastusest, aga paljud tema ümber jõudsid välja vägivallani, inkvisitsioonini, teiste ahistamiseni. Ütleja sõnad tähendasid kuulajatele muud kui ütlejale. Seepärast olge vastuvõtlikud, arendage endas võimet

kuulata sisu, mitte sõnu.
Kes ei õpi kuulama, võib guru kõrval istuda eluaeg ega saa midagi aru."

Nendele, kes arvavad, et ainult üks inimene, toosama guru, võib õpetada, ütleb Radha Burnier: "Terve elu õpetab, iga hetk selles, iga sündmus. Jões voolav vesi ja puult langev leht toovad teate. Kõik voolab, midagi pole staatilist, ütleb vesi või on siis temas peidus hoopis muu sõnum. Leht ehk ütleb, sure ilma kahetsuseta. Miks teed sa nii suurt probleemi oma keha kadumisest... Kui ma ehitan kindluse enda ümber ja ootan tarkust ainult ühelt inimeselt, siis ei saa ma kunagi valgustunuks."

Meditatsiooni peab Radha Burnier teadveloleku saavutamise vahendiks. Ta on selle vastu, et inimestelt võetakse raha meditatsiooni õpetamise eest, kuid rõhutab, et see on tema isiklik seisukoht, mis ei pruugi omane olla teistele. Tema igatahes arvab, et spirituaalse eluga ei tohiks teha äri ja taotleda kasumit.

Teosoofia Seltsile on selle presidendi hinnangul olulisim

tõe otsimine ning vendluse ja harmoonia taotlemine.
Teosoofia eelistab õpetajaid, kes neid põhimõtteid austavad ja jätavad inimestele valikuvabaduse, sest ka erinevad teed viivad sihile. Selts ei püüa luua inimestes sõltuvust, vaid toetumist omaenese teadmistele. "Võib ju näha maailma ka liivateras," leiab Radha Burnier. "Kuid inimesi tuleb aidata saada vabaks konflikte põhjustavatest vaimsetest eelarvamustest."

Nüüdismaailma kõige suurem probleem on suhted
"Kõik muud  probleemid tulenevad küündimatusest suhete alal. Inimmaailm on võimeline tegema väga ebatavalisi asju, kuid ei oska elada lihtsalt ja õnnelikult.

Karma pole inimeste karistamise süsteem ega ka mitte tasustamise süsteem à la tegid head, saad head, tegid halba, saad halba. Nii lihtne asi pole. Karma on harmooniaseadus, mis aitab kogu evolutsiooni kulgeda täiustumisele. Samas on karma suhete tulemus."

Elu on nagu väga õrn ämblikuvõrk,
kus kõik põhineb harmoonial, tõdeb Radha Burnier. Kuivõrd on oluline toimida vastavuses ühtsuse harmooniaga, siis on "elu eesmärk õppida armastama. Kuid: spirituaalne armastus ei saa olla valiv.

Elus tuleb pöörata tähelepanu käesolevale hetkele. Elu on tegelikult olevik, mis iga hetkega sisaldab endas nii mineviku möödumist kui ka tuleviku saabumist. Inimene peab suutma elada olevikus, sest ainult nii saab ta edasi minna.

Mingi minevikumälestus teisest inimesest võib näiteks edasisel suhtlemisel ületamatuks takistuseks kujuneda, sest alateadvus ütleb: küll ma juba tean, ta on nii- või naasugune.
Himaalaja mõjub inspireerivalt ainult sellele, kes oskab teda näha olevikus kui mineviku ja tuleviku sõlmpunktis. Aga kui kellegi alateadvus ütleb, et seda ma Himaalaja kohta juba tean, kaotab Himaalaja oma inspireeriva mõju selle inimese jaoks."

Lasta armastusel kasvada endas igas olukorras,
seda peab Radha Burnier peamiseks. Tegelikult on see samasugune tõde, nagu vanatarkus ära mõista teiste üle kohut, et sinu üle kohut ei mõistetaks.

Ja lõppude lõpuks võiks iga inimene olla nagu väike päike, sest see on osa elust, mis on armastama õppimise protsess.

© Linda Järve "Radha Burnieri pealetükkimatu tarkus" / Õhtuleht, 22. aug 1995.
Foto allikas: The Theosophical Society.

Kivist kivini - 2.

1935. a uuris ja mõõdistas Tallinna koolinoorsoo loodussõprade ühingu geograafia õpiring kaht suurt rabakivirahnu, mis asuvad Kadaka tee ja Kadaka puiestee ristumiskoha lähedal ja on alates 1992. aastast looduskaitse all. Nende nimi ongi Õpiringi kivid.

Õpiringi kivide asukohta Nõmme-Mustamäe looduskaitsealal, Kuusiku parkmetsas on kõige kergem minna mööda kergliiklusteed, mille paekiviääred on omaette vaatamisväärsus.

Õpiringi Suurkivi paikneb männiku serval, ümbermõõt on 14,9 m:

Õpiringi Väikekivi on Suurkivist umbes 50 m ida pool niiskes lodumetsas ja selle ümbermõõt on 9,5 m:

Kivikülve ja suuri rändrahne leidub selles kandis veelgi. Näiteks need:

Fotod erakogust, 14. märts 2014.

EDIT: 17. aprill 2014. Eile said siis nii selle postituse kui ka eelmise "Kivist kivini -1." postituse kivid üle vaadatud. Õpiringi Suurkiviga tegime võrdluseks pilti - tema on ikka suurem ja paksem kui mina, aga päikesesoojuses toredasti soojaküljeline ka. Seda soojust nautisid mõned sipelgad.


Vaata ka: Kivist kivini - 1.

Mida ma aknast näen...

Mida ma aknast näen, kui tõstan pilgu töölaualt ja üles vaatan?

Varem nägin ma öösiti tumedas taevas Suurt Vankrit säramas,aga ülemise rõdu äär varjas mõni aeg tagasi selle poolenisti ära. Nagu oleks sellest veel vähe, ehitas naabermaja endale suure parkimisplatsi, mille elektrivalgustus paistab mu aknasse ja pimestab pilgu.

Suurt Vankrit ma enam ei näe - loodan vaid, et ta on endiselt seal nagu teisedki tähed.

Hommik toob latvadesse päikesekulla, päev puuokste hõljumise tuules: vahel vehivad nad iilidele kummardudes kaasa. Männid raputavad okkalokke. Kask hakkab vaikselt üha enam rohetama, mida rohkem kevade poole

Linnud on seal enamasti varesed, aga varsti tulevad pääsud - kuhu nad pääsevad -, lendavad oma kõrgeid kaari hommikul ja õhtul. Veel on seal varblased, aga nemad püsivad enamasti madalamal.

Näen õhtupuna, pilvede rändu, mõnikord vikerkaart ja lennukoridor läheb ka mu akna tagant.

Näen lennukeid lendamas üsna kindlatel kellaaegadel oma rahulikku lendu, vahel ka helikopterit, ja ma ei tahaks mitte põrmugi,  et lennukeid oleks rohkem ja see rahu kaoks.

Kivist kivini - 1.

Täna kl 18.57 pidulikult päikese ja linnulauluga või kohatise lumesajuga algava kevade puhul on siin fotod ühest väikesest kevadisest rännakust, mis peaks küll igaühele jõukohane olema ja mille puhul oleks ajakohane ja õigeaegne mängida mängu: "Mina kivikuningas, sina...".

Kui paljud tallinlased ja mustamäelased on käinud vaatamas Mustamäe rändrahne? Enamik kindlasti ei teagi neist midagi. Üks pirakas kivi tõenäoliselt siiski on väga paljudele tuttav, sest asub bussipeatuses laia tänava ääres, tema sugulasi aga külastatakse harvemini, kui just n-ö omamajaelanikud neid tähele ei pane.

Mustamäe nõlv on teadlaste kinnitusel tekkinud mandrijää viimase pealetungi (Valdai jäätumise nn Palivere staadiumis, kõige rohkem umbes 11 200 aastat tagasi) ajal ja tähistab mandrijää serva asendit. Mustamäe elurajooni ala aga vabanes nn Litoriina mere alt 4000-6000 aastat tagasi. Mustamäe rändrahnud tõenäolised mäletavad seda aega ja, kui väljenduda traditsiooniliselt, võiksid paljust pajatada. Kui ainult kuuljaid oleks.

Siinsed moblafotod on tehtud 14. märtsil 2014, kui ilm enne viimast lumesadu kevadiselt soe oli ja kivid kõik hästi näha.

Mustamäe kivikülv (Mustamäe ja Tammsaare tee ristmiku lähedal):

Jäämäekivi Mustamäe kivikülvist lõunas. Säilinud on teabesildi alus, tekst ise on kaduma läinud:

Kirstukivi Mustamäe kivikülvist lõunas, silt täitsa loetav:

Kadaka pst Suurkivi:

Renniga kivi (Akadeemia tee ja Kadaka pst. ristmiku lähedal):

Lastepäevakodu kivi (E. Vilde tee 72; et asub taraga piiratud alal on sildimajandus selle kivi puhul kõige parem):

Kõigile, kes kunagi Kännu Kuke restorani kandis või praegusel Mustamäe turul käinud on, peaks päris tuttav olema Lehola kivi (E. Vilde tee Lehola bussipeatuse juures trepihakul), mida ka Kännukuke kiviks on kutsutud:

Fotod erakogust, 14. märts 2014. 

Vaata ka: Kivist kivini - 2.

Arvamuste aupaiste

Kirjanduskriitika puhul hämmastab mind alati, kust võtavad kriitikud õiguse üht või teist kirjaniku loomeavaldust halvustada. Kirjutaja on kirjutanud nii, nagu ta hetkel tunneb või on läbi elanud. Kriitik lõhub selle tunnetuse, asendades kirjaniku kirjutatu mõju oma suhtumisega, mis nii mõnigi kord ei pruugi üldse lähtuda teose heast ja veast, vaid võib-olla hoopis sellest, missugused on kriitiku isiklikud tunded ja eelarvamused kirjaniku suhtes, kas viimane on talle ühel või teisel kohtumisel hea või kesise mulje jätnud, kas ta on varem tunnustatud või tunnustamata jne.

Mitmel põhjusel tunnen, et võin kriitikute arvamusi teoste kohta usaldada vähem kui lugeja arvamust sellel igapäevasel meeldib/ei meeldi skaalal, mis laseb üht või teist raamatut lugeda kas õhinal algusest lõpuni või mingil hetkel pettununa kõrvale panna. Ja mida vähem ma usaldan kriitiku salvavat või ilustavat kõnet, seda parem on olnud mu vahetu elamus teosest endast.

Eelöeldu ei käi kõigi kriitikute kohta, vaid eelkõige nende kohta, kes ühe või teise teose (ja kirjaniku) aupaistes ise särada tahavad või lammutaksid kirjaniku maailma meelsamini maha. Mulle meeldivad kriitikud, kes usaldavad lugejat ja ei suru talle oma seisukohta peale, vaid piirduvad raamatu tutvustamisega, oma elamusest vaid aimu andes.

Iseäranisti võivad kriitikud lõhkuda luule mõju - selle vahel nii hapra hetke, mis on olnud poeedi nägemuses, asendades selle omaenese suhtumisega, millest luuletaja pole ehk undki näinud. Siis võib juhtuda, et lugeja juhitakse kogunisti valele teeotsale, kui luule puhul üldse saab õigest ja valest rääkida.

Viimasel ajal olen märganud, et loen kõikvõimalikust kriitikast meelsamini raamatututvustusi blogides, eelistades neid, mis üht või teist teost täienisti ümber ja üle ei seleta, vaid pigem oma lugemiselamusest, rõõmust või pettumisest pajatavad. On imetore, et raamatublogisid palju on ja et need ka üksteisest piisavalt erinevad. Üsna tihti kutsuvad kirjutised neis pöörduma raamatu poole, kuid jätavad võimaluse, et ühele võib meeldida ema, teisele tütar.

Foto: märts 2014.

Kolm lugemiselamust ehk lumm, mahajätjad ja liblikas

Panen siia lühidalt kirja oma kolm selle aasta alguse lugemiselamust, mida ma seni eraldi blogipostitustes puudutanud pole ja mis hulk aega draftis on oma aega oodanud.

A. S. Byatt "Lumm" – raamat, mis justkui kõigi parameetrite poolest pidanuks mulle väga meeldima, aga ei sobinud üldse. Mulje on nagu liiga külluslikult dekoreeritud tumepruunist nikerdatud vanaaegsest mööbliesemest, mida vaatad tüdinult, nihutad siia-sinna, sest see ei sobi ja nikerduski on kuidagi tüütult küllane ja tolmukoguv. Tõlkija (Krista Kaer) on teinud tohutu töö erinevate ajastute ja stiilide mõistmiseks, ka luuletõlked (Peep Ilmet) on head ja tundlikud, aga kõik kokku on minu jaoks ootamatult igav. Tegelasi on hästi kirjeldatud, sündmuskohad detailsed, kirjandusteadus, mida ju teos kirjeldab, päris põnev, tunded justkui hõõguksid, aga see kõik ongi kuidagi "justkui"... Lugesin kuskilt, et autor tuleb sel aastal Tallinnasse kirjandusfestivalile. Võib-olla parandab see minu jaoks raamatust jäänud mulje.

EDIT: Vaata ka ülestähendusi kirjandusfestivali HeadRead vestlusest A. S. Byattiga.

Helga Nõu "Mahajätjad" – müstikat justkui liiga palju kõigi oma kassilaipade ja Aafrika nõidadega, aga sündmustik Eestis ja Aafrikas on kokku miksitud nii, et pooleli jätta ka ei saa. Häiris see, et paaris kohas oli tunda autori pikaaegne väliseestlus, mida toimetaja võinuks tasandada. Näiteks siis, kui eakam fotograaf, kes kohati väga närvihaigena mõjus, väitis, et nõukogude ajal koolis inglise keelt ei õpetatud. Õpetati ju küll, kuigi üpris kõikuva kvaliteediga, aga näib, et nii autor kui toimetaja seda ei teadnud.  Lõpus oli kummaline see, et kahe neiu reis Aafrikas hoopis soravamalt kulges, kui kahe mehe oma enne neid. Aga noh, meelelahutuseks päris põnev. Ja mahajätmise ning lahkumise teema on ju meie rahva hulgas kogu aeg üleval, kord rohkem, kord vähem.

Andrus Kivirähk "Liblikas" – rahvakirjaniku esimene romaan juba 1999. aastast. Minu jaoks tema romaanidest ehk kõige huvitavam ja meeldivamgi. Estonia teatri lugu, parajal määral väljamõeldist, mis romaani kui lavastust ei sega. Osatäitjad nimepidi tuttavad ja võib-olla et nad olidki just niisugused. Südamlik, kerge nukruse ja ka kerge huumoriga kirja pandud. Hall koer kui surma võrdkuju samuti hea leid. Ja pärast lugemise lõppu tekkis tahtmine Google'i kaardilt vaadata, kas Estonia hoone pinnalaotus pealtvaates mitte liblikat ei meenuta... Väga hea.

Õhus on rännutuhinat

Kevad toob rännutuhina. Õhku ja hinge...

Ma pole sel aastal pikemaid teekondi loodusesse veel ette võtnud, aga mu hea teekaaslane mitmelt varasemalt rännult on teinud minu (ja mu blogi) jaoks oma retkedel mõned sellekevadised fotod.

Neil piltidelgi on rännutuhinat aimata: olgu siis pungade puhkemises või isegi kivide paigalpüsimises, lainete loksumises; tõdemuses, et kunst on pikk, elu lühike; viirastuslikes varemetes, luikede kahekesi olekus, laeva puhkeseisundis enne uusi võimalikke teeleminekuid. Selle laevaga, muide, mäletan end olevat  reisinud.

Uus kevad, uued teed...

Aitäh fotode eest!
Fotod on tehtud 10. märtsil 2014, Tallinn.

Õnnelik hetk

Sellel umbkaudu pool sajandit tagasi tehtud fotol olen koos emaga. Tema palju noorem kui mina praegu, mina jooksujalu kuskil teismeea keskel. Vist tahtsime kumbki teisest kiiremini koduukseni jõuda.

Õnnelik päikeseline hetk toonases koduaias Nõmmel. Isa pildistatud. Pahandasin veel temaga, et ta meist salamahti niisuguse foto tegi. Nüüd aga on see ilus mälestus...

Mu ema ja isa sünnipäevad olid märtsis. Päev enne naistepäeva ja naistepäev ise olid alati ema päralt. Just nüüd, täna oleks ta saanud 95aastaseks. Ja mõne nädala pärast saaks isa 104...

Poeetilised arutlused elust, armastusest ja kultuurist

Detsembris ostsin jõulumüügilt Rahvusraamatukogus Jüri Talveti luuletuste tollal eelviimase, seitsmenda kogu "Silmad peksavad une seinu". See oli välja antud juba 2008. a, kuid oli mul tema teiste raamatute vahel seni märkamata jäänud. See on omamoodi tarkuse ja valu sümbioos, nukrus, mis kroonib poeedi ema lahkumist sellest ilmast, ja hulk tundeid, mis seostuvad mitmesuguste kultuuriilmingutega. Kuid ometigi või, jah, tõepoolest:

Sul pole kõnelda kellegagi

Juhan Tartu on täis tarku kuid

sul pole kellegagi kõnelda

Liiv Ema mu mullake kus

on su õed-vennad

Mõisaküla koduõuest

pingviinipõnnide parv

kellele lehvitasid

kooliukselt järele? Kõik

on kiireil tiivul rännanud

siniranda - Kanaaridele

läbi mustjasroheka koore

kaeb tühjenevat maja

aia kohalt vaher

kes tundis meid kõiki -

kõigi nimed

pimedas peas

jalad sitkelt vastu taevast

Seda nukralt tarka või targalt nukrat luulevihikut lugedes teadsin juba, et üsna varsti on valmimas Jüri Talveti mahukas valikkogu, mis tänavu veebruari lõpul ilmuski:
Jüri Talvet, Eesti eleegia ja teisi luuletusi. 1981–2012. Toimetanud Siiri Ombler. Illustreerinud Lembit Karu, kujundanud Mari Ainso. Ilmamaa, 2014. 376 lk.

Enne kui oma mõtteuidud selle kaunilt kujundatud sümpaatse raamatuga seoses kirja panna, juhatan oma blogi lugeja paari retsentsiooni juurde, mis päris ruttu pärast kogu ilmumist ajalehtedesse on jõudnud:
Aivar Kull "Professori laiahaardeline luulelend" 
Rein Veidemann "Jüri Talveti luuleseismograafia"

Millest muust saab tundlik luuletaja luuletada kui elust ja armastusest ning sellest, mis nende vahele mahub. Talveti mõistmiseks on oluline ka tema tõdemus valikkogu esitluse eelses AK videos, et "seal on nii intiimsus kui ka kultuur ja kõik on kultuurilises seoses."

Tema armastus lähedaste vastu on soe ja tundeline, kohati kirglik, kohati lihtsalt kindel tõdemus: "Minu tütred - tean mina - on kõige ilusamad maailmas". Tema nukrus pole pelk kurbus, vaid helgemeelne mõte maailmast - "Minutit nelikümmend / publiku ees vaikin teemal / "Vaikus maailmas", "Maailm Vaikuses", "Vaikuse vaikus". Tema päevad, tundub luulekogu lugedes, on tihkelt täis kohtumisi maailmakultuuri ja kultuuriloojatega, aga sinna mahub ka "poeete, tohtreid, hulle, astrolooge, varesed ja Toom, / turg: Petka, Peipsi sibul: filosoofe /- - -/, sõbrad, õppetool, samblasse kasvanud Rootsi, Supilinn."

Kui Juhan Liivi suurt luulevalikut "Lumi tuiskab, mina laulan" (Tänapäev, 2013) koostades jaotas Talvet selles olevaid luuletusi temaatiliselt, siis oma valikkogus on ta luuletused paigutanud kogude ilmumise kronoloogilisse järjekorda. Teemade kaupa lugedes oleks ehk lugejal, eriti niisugusel, kel Talveti luulega vähem kokkupuuteid on olnud, mõnevõrra lihtsam oma valikuid teha. Järgnevus esimesest luulekogust (1981.-1986. a luule) viimati ilmununi (2010.-2012. a luule) loob aga võimaluse jälgida poeedi arengut, õigupoolest on tegemist nagu tema elukäigu poeetilise päevikuga, milles on ühtaegu nii kergesti mõistetavat kui tabamatuks jäävat.

Kes aga luulelugemist on igavaks pidanud ja sellele proosat eelistab, see võib jahmatades leida, et Talveti luuletused on kohati nagu täpsed laastud, aforismid või marginaalid, igatahes kaob tema loomingus väga tihti piir luule ja proosa vahelt sootuks ning see võib huvi pakkuda mitut masti lugejatele, nii kirjanduse kui filosoofia sõpradele.

Küllap märkab või teab lugeja, et vastsel valikkogul on sama pealkiri kui 1997. a ilmunud luulevihikul. Ja mõlemas on kesksel kohal "Eesti eleegia" - itk, mis ei mõju nutulauluna, tragöödia, milles aimub tulevikku ja lootust. Ma ei hakka seda "Estonia" hukkumisega seostuvat harukordselt mõjuvat luuleteost ümber jutustama - luuletuste ümberjutustamine on üldse üks tänamatu tegevus -, ütlen vaid, et mu meelest oleks igale eestlasele auasi seda lugenud olla. Kas siis vaikselt omaette kaasa mõtiskledes või mõnes koolitunnis, mitte küll kohustusliku kirjandusena, vaid soovituslikult maailmapilti, kultuuri- ja ajaloomõistmist täiendades.

Neile, kes Talveti loominguga on aga põhjalikumalt tuttavad, võiks sellest valikkogust erilist huvi pakkuda viimane tsükkel "Valgusta, arm, veel meid", milles nii mõnigi luuletus ilmub esmakordselt. Kogumikule saatesõna kirjutanud Lauri Pilter nimetab neid  kummastavalt õrnadeks unenäomõlgutusteks ja eluparadokse kätkevateks kujutlusteradeks.

Teistele aga võib rahutult koormavas igapäevaelus toeks olla teadmine, et elada võib ka nii: "...joon veini mõtlen / kodust kus oled sina ja sina / ja sina ja sina ja sina ja Kristusest kes sündis selleks ja / sünnib jälle kord selleks / et kõik meie patud andeks anda ja heidan voodisse puhta / südamega surma kartmata". Või nii: "Üksi / koos sinuga, jumal-ema, taevaredelil me turnisime."

* * *
Siin blogis on Jüri Talvetist ja tema loomingust ka varem juttu olnud alates sellest, kui temaga 2010. a septembris ühe ajakirjaloo jaoks vestlesime. Mõni näide nendest varasematest postitustest:
Võtad endaga kaasa ainult vikerkaare
"Kild" suures maailmakultuuris
"Ampit sobre el jardí" - "Aknalaud aia kohal"

"Bahtšissarai purskkaev"

Üht mulle lapsepõlvest meelde sööbinud kohanime - Bahtšisarai (ehk nagu toona kirjutati Bahtšissarai) - on praegustes Krimmi-sõnumites korduvalt mainitud.

Aga minule toob see kohanimi meeldiva mälestuse Puškini poeemi "Bahtšissarai purskkaev" (1821-1823) põhjal loodud helilooja Boriss Assafjevi samanimelisest balletist (1934), mis oli 1955. a paiku Estonia teatris üks vaadatavamaid etendusi ja suursündmus.

Peaosades olid noored ja andekad Helmi Puur (Maria) ja Ülle Ulla (Zarema). Tolle aja ajakirjades, teatrikavadel ja postkaartidel oli neist palju fotosid. Siinsel 1955. a postkaardil on Helmi Puur ja Uno Puusaag.

Meestantsijatest mulle peale Uno Puusaagi kedagi ei meenu, küll aga tean, et selles balletis tantsis sel ajal pisiosas kaasa ka hilisem mõnus naljamees Sulev Nõmmik.

1532-1783 oli Bahtšissarai Krimmi khaaniriigi pealinn. Puškini poeemi pole mul  praegu eestikeelsena käepärast, et seda tsiteerida, kuid balletisündmustik on väga lühidalt järgmine: khaan Kirei armub esimesest pilgust Mariasse ning röövib ta, khaani senine lemmiknaine Zarema on armukade ja tapab Maria. Seda kurba sündmust meenutab khaan "Pisarate purskkaevu" juures.

Estonia etendusest ei leidnud ma YouTube'is jälgegi. Küll aga sattusin nii mõneski suhtes haruldasele nauditavale  paarikümneminutilisele ballettfilmile (1953), milles Mariat tantsib Galina Ulanova ja Zaremat Maia Plissetskaja.

Eredad balletitähed mõlemad, Suure Teatri priimabaleriin Galina Ulanovast oli kogu maailm tohutus vaimustuses. Maia Plissetskajast sai priimabaleriinina tema järglane.

Väidetavalt oli "Bahtšissarai purskkaev" ainus ballett, milles võis neid mõlemat korraga lavalaudadel näha.

Kevadkuu algus: ajaloo punktiir...

Ei ole küll kirjutamise lainel, kuid panen siia võib-olla kõige rohkem enese tarbeks lühidalt kirja kevadkuu esimese nädalavahetuse sündmused, mis ilmselt jäävad ajalukku.

1. märts 2014: Putin viis väed Ukrainasse Venemaa Föderatsiooninõukogu sajaprotsendilise heakskiiduga.

Õhtul toimus ÜRO Julgeolekunõukogu eriistung, millele eelnes teadmine, et väidetavalt ei saada midagi otsustada, sest Venemaa on vetoõigusega liige. Ja ka maailmas järjest mõjukamaks muutuva Hiina seisukoht kogu asjas olnuks huvitav - sisuliselt võiks ta ju hakata nüüd Siberit endale tahtma, sest seal on palju hiinlasi, kelle huve nagu võiks kaitsta... Realistlikumad ootused olid, et Julgeolekunõukogu liikmed üksnes väljendavad sügavat muret. Nii oligi, NBC News teatel on "UN Secretary-General 'Gravely Concerned' Over Ukraine".

Ukraina presidendi kt Turtšõnov andis käsu viia Ukraina relvajõud täielikku lahinguvalmidusse. Tugevdatud on strateegiliste objektide, sealhulgas aatomielektrijaamade valvet.

2. märtsi varahommikuse (kl 5.30) seisuga on Ukrainas kuulutatud välja üldmobilisatsioon. Obama ja Putin pidasid poolteist tundi telefonikõnet ja olevat jäänud erimeelsustele. Kanada kutsub oma saadiku Venemaalt tagasi. NATO hakkab 2. märtsil Ukraina olukorda arutama.

Eestis on online-ajalehtede tähtsaim sõnum 1. märtsi õhtul toimunud Eesti Laul, mille võitis Tanja "Amazing". President Toomas Hendrik Ilves kutsub 2. märtsil kokku riigikaitse nõukogu, et arutada ärevaid sündmusi Ukrainas. On pühapäev...

Kl 10. Lund sajab...

Kl 11. Vene keelt oskajatel soovitan kuulata või lugeda seda Ehho Moskvõ intervjuud - kokkuvõtet praegusest (kl 9) seisust seoses Ukrainaga
http://echo.msk.ru/programs/beseda/1269592-echo/
Muu hulgas on juttu sellest, et Ukraina kirikupea palus patriarh Kirilli mitte lubada verevalamist. Türgi positsioonist: ei tunnustaks iseseisvat või Venemaa-Krimmi, ei taha muuta praegust riikide konfiguratsiooni Musta mere piirkonnas, toetab Krimmi tatarlasi, keda on elanikkonnast 12-14%. Sellest, miks Tõmošenko sõit Moskvasse ära jääb jne.

Kl 17. Tänapäeva maailmas ja riikide suhetes otsustab väga palju raha. Seetõttu on oluline Ukraina rikkaima ärimehe Rinat Ahmetovi tänane avaldus Ukraina suveräänsuse ja terviklikkuse toetuseks  (kompanii SCM - System Capital Management - veebilehel), milles kutsutakse üles leidma kujunenud olukorrale lahendus rahulikul teel ja tagama ka Ukraina majanduselu stabiilset funktsioneerimist ning infrastruktuuri eluvõimet. SCM, mille omanik Ahmetov on, haldab mäe-, metallurgia-, energia-, panganduse- jm ettevõtteid. Forbesi hinnangul oli Ahmetovil 2013. a varandust 15,4 miljardit dollarit. Samalaadse avalduse tegi veidi enne Ahmetovit ka Donbassi tööstusliidu direktorite nõukogu esimees Sergei Taruta, kelle sõnul võib Vene vägede sisseviimist Ukrainasse vaadelda okupatsioonina. (Faktide viide: http://lenta.ru/news/2014/03/02/ahmetov/)

Kl 19.30. Vabariigi Presidendi kantselei pressiteatest Eesti riigikaitse nõukogu seisukohavõtu kohta saab teada, et president Toomas Hendrik Ilves tõdes: "Ukrainas Krimmi poolsaarel on Venemaa invasioon ja de facto okupatsioon. Venemaa sõjalisel tegevusel Ukrainas või sellega ähvardamisel on mõju kogu Euroopa julgeolekule."  Riigikaitse Nõukogu toetas kõige tugevamaid meetmeid, mida Euroopa Liit ja NATO arutavad praegu vastusammudena Venemaa sõjalisele tegevusele Ukrainas. Eesti toetab ka sarnaselt ÜRO Julgeolekunõukogule rahvusvaheliste organisatsioonide vaatlejate Krimmi saatmist.

Kl 23.15. Päev otsa nii Eesti kui välismaa meediat jälginuna võin kinnitada et päris tublit tööd Ukraina olukorra kajastamisel teeb Õhtuleht  oma Arengud Ukrainast rubriigis või blogis. Igale teatele on seal lisatud  allikas, mis annab võimaluse hinnata teate usaldusväärsust. Ka ERR Krimmis (Astrid Kannel) on asjalik, mida tõendas tänaõhtune AK kl 21.

Mina lõpetan siinkohal oma tänase postituse, lootuses kirjutada edaspidi taas meeldivamatest asjadest.

Fotol: mälestus möödunud talvest - kaks päikest, 27. jaan 2014.