Mõtlesin sellele pildile lisaks midagi kirjutada. Jäägugi see mõte mõtteks. Panen siia hoopiski veel kaks fotot. Uitamise hooaeg on alanud. Kuis võikski teisiti, kui jõed on kullast ja teed kutsuvad...
Fotod: 19. aprill 2013.
19/04/2013
Kui jõed on kullast...
Mõtlesin sellele pildile lisaks midagi kirjutada. Jäägugi see mõte mõtteks. Panen siia hoopiski veel kaks fotot. Uitamise hooaeg on alanud. Kuis võikski teisiti, kui jõed on kullast ja teed kutsuvad...
Fotod: 19. aprill 2013.
13/04/2013
Seiklused Pariisis
Olgu kohe öeldud, et Graham Robbi "Pariislased. Pariisi ajalugu seiklustes" (Varrak, 2012) on minu meelest vägagi sarnane kunagisele menuraamatule, Jefim Tšernjaki "Tuntuks tagantjärele. Viis sajandit salaluuret" (e. k 1971). Ja kuna Pariisil on salaluures alati otsustav koht olnud, siis on ka paljude lugude tegelased neis kahes teoses samad.
"Pariislaste" lugemine on nauding. Selles on suur osa kujutlusel. Kujutled, kuidas Napoleon astus oma esimesi samme tema jaoks esialgu kõlbeliselt väga võõras suurlinnas või Marie Antoinette eksles põgenedes oma lossi lähedastel tänavatel. Kui oled ise Pariisis käinud, siis koged äratundmisrõõmu, et oot-oot, ma olen ju samadel tänavatel käinud, samas kohvikus istunud, vist isegi seda või teist rõdu näinud... Ja kui ei ole käinud, võid alati võtta abiks kaardi, vaadata tänavate vinkavonklemist, kõik teekonnad kaasa teha. On mõtte- ja mänguruumi ja sa oled seiklustes osaline.
Graham Robb kirjutab kaasahaaravalt. Mis sest, et oled lugenud näiteks "Krahv Monte Cristot" - pigem vastupidi, seda huvitavam on teada saada peategelase prototüübi elukäigust. Või kaasa teha salapolitsei Sûreté ülema Vidocqi jahiretki kurjategijatele, kelle hingeelu ta tunneb sama hästi kui iseenese oma. Või jagada koos madame Zolaga kirjaniku elu või seista erakliku Marcel Proustiga pommirahe all. Või jälgida juudi laste põgenemist haarangu eest.
Neile, kelle lemmiksari on olnud "Seiklusjutte maalt ja merelt", meeldib "Pariislased" tõenäoliselt vägagi. Ja ka neile, keda huvitab linnaplaneerijate, kaardistajate ja fotograafide töö, mida Robb kohati lausa peensusteni lahkab.
Ootamatult võib leida, et lugedes ollakse allunud Robbi kirjeldatud moodsa elu seadusele, "mille järgi inimese vahetu ümbrus jääb talle mõistatuseks, samas kui kauged reisijuhtides ja maalidel kohatud paigad on tuttavad nagu vanad sõbrad, kelle füüsilist kohalviibimist enam sõpruse alalhoidmiseks vaja ei olegi".
10/04/2013
Tee joodud, päev alanud
Kui sõber mulle lihavõteteks Juhan Liivi sadade luuletuste valimiku "Lumi tuiskab, mina laulan" kinkis, ei osanud ta vist aimatagi, et see üks nõiaraamat on.
Ei, ma ei räägi seekord koostaja mahukast ja suurest tööst, mis tunnustust väärib, ega ka kujundusest, mis esmapilgul Liiviga haakumatu tundub ja mille veidi raskepärase iluga tuleb harjuda, vähemasti minu meelest.
Räägin lumelauludest ja tuisuträhnidest raamatukaanel, sellest lumeloitsust, tasa tasa langevast lumehelbest, mis meile aprilliski on kevade asemel lumehanged ja tuisu nõidunud, nii et aeg-ajalt näib kevad isegi praegu veel väga kaugena. Kuigi, jah, kuigi päike soojendab ja lõunapoolsetelt külgedelt lund üsna kiiresti sulatab. Talvelummus kestab siiski.
Suur kruusitäis auravat teed ja mõttekillud teekotikeste sabadelt:
"Üks tark riigitegelane ütles, et arvudega võib tõestada kõike." (Thomas Carlyle)
"Ma soovitan teil muretseda minutite pärast, sest tunnid muretsevad enda eest ise." (Philip Chesterfield)
"Õnne suured koostisosad on: teil peab olema midagi teha, midagi armastada ja millelegi loota." (Allan Chalmers)
Loodame siis kevadele! Tee joodud, päev alanud.
Minu foto, 7. aprill 2013, kevadõhtu, mil tuisk jooksis võidu tuisuga...
06/04/2013
Varvaste järgi olen ma kreeklane
Varvaste järgi olen ma kreeklane. Täiesti klassikaline. Vähemasti saab seda järeldada Facebookis ringleva varvaste järgi juurteotsimise pildi põhjal. Ju tuleneb seegi varvastest, et Vahemeremaad mulle väga meeldivad.
See pilt tõi mulle meelde mõne aasta taguse rõõmsa äratundmise Tuneesias Bardo ja Kartaago muuseumeis - nägin kujudel ja luukeredel oma varbaid! Meie suguvõsas ainulaadseid. Kirjutasin sellest ka oma Tuneesia reisikirjas Kodutohtris. Tõenäoliselt pole mu blogilugejad toda reisilugu lugenud, seepärast kopin "varvaste osa" ka siia.
Varbad
Tunise kesklinnast umbes 20 minuti sõidu kaugusel endises beide lossis asub Bardo Muuseum. Uhked saalid, puust nikerdatud ja ülekullatud kuppellaed, võlvkaared ja trepistik. Kõikjal on põrandatel ja seintel sadu suuri roomaaegseid omapärase tehnoloogiaga valmistatud mosaiike. Värvid on pehmed, looduslikud, palju pruuni, halli ja rohelist. Kujutatakse mitmesuguseid müütilisi ja elu-olu stseene.
Kui neid mosaiike uskuda, siis on Tuneesia alade loodus olnud rikas väga huvitavatest loomadest ja siin on juhtunud kõiksuguseid imesid, kohtutud jumaluste ja hiiglastega, kuuldud sireenide laule. See olevat maailma suurim mosaiikide kogu. Kumb oli enne – mosaiik või vaip, sest idamaistes vaipades on nii palju nende mosaiikide sarnast ja mosaiigid omakorda meenutavad kaugemalt vaadates suuri vaipu?
Veel paeluvad mu tähelepanu ilusad voogava rüüstikuga roomaaegsed kujud. Ja siis teen huvitava avastuse: Kartaago jumalate ja ülikute kujudel on teine varvas pikem kui suur varvas. Ja kohe päris tugevasti pikem. Järgmises saalis jälle. Et mul endal ka niisugused varbad on, hakkab mul väga huvitav.
Hiljem, Kartaago muuseumis, on ühes vitriinis väljas luustik. Seda vaatamata ütlen reisikaaslasele, et kui teine varvas on suurvarbast pikem, siis on tegu originaaliga, muidu on lihtsalt mingi poest ostetud skelett. Teine varvas ongi pikem. Huvitav, üllatav ja naljakas tähelepanek.
Kodus uurin varvaste asja veel. Üks esoteeriaraamat väidab, et inimesed, kellel teine varvas on suurest varbast pikem, on pärit kas Marsilt või tähtedelt. Pikem teine varvas seostuvat mingite südame omadustega, tule energia voogamisega.
Rahvasuu ütleb, et naine, kellel on teine varvas suurest varbast pikem, on mehest üle. Kunstnike plastilise anatoomia õpikus on kirjas, et vanad kreeklased pidasid klassikaliseks just jala niisugust kuju, et teine varvas on kõige pikem.
Teaduslikult kutsutakse sellist varvast Mortoni varbaks – USA ortopeedi Dudley Joy Mortoni järgi, kes selle nähtuse uurimisega tegeles. Praegu esineb pikemat teist varvast vähem kui 10 protsendil maailmas elavatest inimestest. Kuid näiteks ainude (Jaapan) puhul on see 90 protsenti. Huvipakkuv on Mortoni varvas nii antropoloogilisest kui etnilisest vaatevinklist. Skulptorid ja kingameistrid kutsuvad selliste varvastega jalga Kreeka jalaks (vastandades seda nn Egiptuse jalale, mille suur varvas on kõige pikem.) Mortoni varvas on sage Kreeka skulptuuridel ideaalse jala puhul, pikem teine varvas kujunes esteetiliseks standardiks ka Rooma ja renessanssi ajastul. USA tuntud Vabadusesambal olevat naisekujul samuti pikemad teised varbad.
Prantslased on pikema teise varbaga jalga nimetanud ka neandertaallase jalaks, kuid peavad seda märgiks intelligentsusest. Mortoni varbad olnud ka Kleopatral, tänu kellele see nähtus kujunenud ilu etaloniks. Veel on pikema teise varbaga jalga nimetatud kelti jalaks, vastandina saksi jalale. Uurija John Kirkup aga on täheldanud, et pikema teise varbaga jalgu võib palju leida Leonardo da Vinci ja Vesaliuse loomingus.
Müüdid ja kunst on ortopeedide jaoks üldse huvitavad. Nimetagem näiteks Achilleuse kõõlust või ristilöödud Jeesuse vermetes jalgu.
(Osa minu reisiloost "Tuneesia päikeses ja varjus", ajakiri Kodutohter, sept 2007)
Ka sellel 2010. a ühes Malta muuseumis pildistatud, ajahammastest üsna räsitud jalal on vist olnud kreeka varbad...
Minu foto, 2010.
See pilt tõi mulle meelde mõne aasta taguse rõõmsa äratundmise Tuneesias Bardo ja Kartaago muuseumeis - nägin kujudel ja luukeredel oma varbaid! Meie suguvõsas ainulaadseid. Kirjutasin sellest ka oma Tuneesia reisikirjas Kodutohtris. Tõenäoliselt pole mu blogilugejad toda reisilugu lugenud, seepärast kopin "varvaste osa" ka siia.
Varbad
Tunise kesklinnast umbes 20 minuti sõidu kaugusel endises beide lossis asub Bardo Muuseum. Uhked saalid, puust nikerdatud ja ülekullatud kuppellaed, võlvkaared ja trepistik. Kõikjal on põrandatel ja seintel sadu suuri roomaaegseid omapärase tehnoloogiaga valmistatud mosaiike. Värvid on pehmed, looduslikud, palju pruuni, halli ja rohelist. Kujutatakse mitmesuguseid müütilisi ja elu-olu stseene.
Kui neid mosaiike uskuda, siis on Tuneesia alade loodus olnud rikas väga huvitavatest loomadest ja siin on juhtunud kõiksuguseid imesid, kohtutud jumaluste ja hiiglastega, kuuldud sireenide laule. See olevat maailma suurim mosaiikide kogu. Kumb oli enne – mosaiik või vaip, sest idamaistes vaipades on nii palju nende mosaiikide sarnast ja mosaiigid omakorda meenutavad kaugemalt vaadates suuri vaipu?
Veel paeluvad mu tähelepanu ilusad voogava rüüstikuga roomaaegsed kujud. Ja siis teen huvitava avastuse: Kartaago jumalate ja ülikute kujudel on teine varvas pikem kui suur varvas. Ja kohe päris tugevasti pikem. Järgmises saalis jälle. Et mul endal ka niisugused varbad on, hakkab mul väga huvitav.
Hiljem, Kartaago muuseumis, on ühes vitriinis väljas luustik. Seda vaatamata ütlen reisikaaslasele, et kui teine varvas on suurvarbast pikem, siis on tegu originaaliga, muidu on lihtsalt mingi poest ostetud skelett. Teine varvas ongi pikem. Huvitav, üllatav ja naljakas tähelepanek.
Kodus uurin varvaste asja veel. Üks esoteeriaraamat väidab, et inimesed, kellel teine varvas on suurest varbast pikem, on pärit kas Marsilt või tähtedelt. Pikem teine varvas seostuvat mingite südame omadustega, tule energia voogamisega.
Rahvasuu ütleb, et naine, kellel on teine varvas suurest varbast pikem, on mehest üle. Kunstnike plastilise anatoomia õpikus on kirjas, et vanad kreeklased pidasid klassikaliseks just jala niisugust kuju, et teine varvas on kõige pikem.
Teaduslikult kutsutakse sellist varvast Mortoni varbaks – USA ortopeedi Dudley Joy Mortoni järgi, kes selle nähtuse uurimisega tegeles. Praegu esineb pikemat teist varvast vähem kui 10 protsendil maailmas elavatest inimestest. Kuid näiteks ainude (Jaapan) puhul on see 90 protsenti. Huvipakkuv on Mortoni varvas nii antropoloogilisest kui etnilisest vaatevinklist. Skulptorid ja kingameistrid kutsuvad selliste varvastega jalga Kreeka jalaks (vastandades seda nn Egiptuse jalale, mille suur varvas on kõige pikem.) Mortoni varvas on sage Kreeka skulptuuridel ideaalse jala puhul, pikem teine varvas kujunes esteetiliseks standardiks ka Rooma ja renessanssi ajastul. USA tuntud Vabadusesambal olevat naisekujul samuti pikemad teised varbad.
Prantslased on pikema teise varbaga jalga nimetanud ka neandertaallase jalaks, kuid peavad seda märgiks intelligentsusest. Mortoni varbad olnud ka Kleopatral, tänu kellele see nähtus kujunenud ilu etaloniks. Veel on pikema teise varbaga jalga nimetatud kelti jalaks, vastandina saksi jalale. Uurija John Kirkup aga on täheldanud, et pikema teise varbaga jalgu võib palju leida Leonardo da Vinci ja Vesaliuse loomingus.
Müüdid ja kunst on ortopeedide jaoks üldse huvitavad. Nimetagem näiteks Achilleuse kõõlust või ristilöödud Jeesuse vermetes jalgu.
(Osa minu reisiloost "Tuneesia päikeses ja varjus", ajakiri Kodutohter, sept 2007)
Ka sellel 2010. a ühes Malta muuseumis pildistatud, ajahammastest üsna räsitud jalal on vist olnud kreeka varbad...
05/04/2013
Üks blogi ei täiene enam kunagi
Blogimaailm on mitmekesine, muutlik ja huvitav. Üks blogi, mille lugemist mulle soovitas poeg ja millel viimastel aastatel pidevalt silma peal hoidsin, ei täiene aga enam kunagi.
Siitsamast, kõrvalveeru blogideloendist on näha, et selle eilne viimane postitus kõneleb Ameerika filmikriitiku Roger Eberti surmast ja on tema abikaasalt.
Eelviimane, 2. aprillil aga oli veel Roger Ebertilt endalt. Ta kirjutas, et järgmisel päeval saab täis 46 aastat tema tegutsemist filmikriitikuna ja tänas oma lugejaid. Ta kirjutas põhjalikult oma kavatsustest, loobumistest ja jätkamisest, aga kirjutas ka sellest, et need kavatsused on talle peale sundinud seniseid tervisehädasid võimendanud vähihaigus. See postitus kogus üle 700 heasoovliku ja julgustava kommentaari.
Aga tal ei olnud enam jaksu neid kavatsusi ellu viia. Ta kirjutas oma viimases postituses, et ei lähe veel ära, kuid läks ometi.
Paljude jaoks on see legendi lahkumine.
Pilt Roger Eberti blogist.
Siitsamast, kõrvalveeru blogideloendist on näha, et selle eilne viimane postitus kõneleb Ameerika filmikriitiku Roger Eberti surmast ja on tema abikaasalt.
Eelviimane, 2. aprillil aga oli veel Roger Ebertilt endalt. Ta kirjutas, et järgmisel päeval saab täis 46 aastat tema tegutsemist filmikriitikuna ja tänas oma lugejaid. Ta kirjutas põhjalikult oma kavatsustest, loobumistest ja jätkamisest, aga kirjutas ka sellest, et need kavatsused on talle peale sundinud seniseid tervisehädasid võimendanud vähihaigus. See postitus kogus üle 700 heasoovliku ja julgustava kommentaari.
Aga tal ei olnud enam jaksu neid kavatsusi ellu viia. Ta kirjutas oma viimases postituses, et ei lähe veel ära, kuid läks ometi.
Paljude jaoks on see legendi lahkumine.
04/04/2013
12 kilo artiklikogumikku
Täiesti ootamatult sain kuu aega tagasi meeldiva kutse ametkonnast, kellega mul pole hulk aega enam kokkupuuteid olnud. Mind kui Riigikontrolli tööd kajastanut kutsuti seoses senise riigikontrolöri ametiaja lõppemisega tänu- ja tervitusvastuvõtule ning artiklikogumiku "Riigikontroll ajakirjanduse peeglis 1918-2012" esitlusele arhitektuurimuuseumis.
Riigikontrollist kirjutasin mõned lood aastatel 1994-1999, mil tegelesin Õhtulehes linna- ja majandusteemadega. Tore oli teada saada, et neid lugusid on tähele pandud ja midagi ka kogumiku jaoks kõlbulikuks tunnistatud. Tänasel esitlusel oli rõõm näha toonaseid kolleege.
Kutse lõpus oli lauseke, et artiklikogumiku saab esitluselt kaasa. Aga kohale jõudes selgus, et tegu pole ühe artiklikogumikuga, mis sisaldaks mõnda aegade jooksul ilmunud artiklit ja/või kokkuvõtlikku ülevaadet ilmunust; ühe raamatuga, mille esitluselt tulles käekotti pistad ja oma teed suundud.
Raamatuid oli kogunisti viis. Kaalukas kogu(mik) sõna otseses mõttes - 12 kg. Jajah - kaksteist kilo. Mahukas töö ka - tekste ligi 800 ajakirjanikult. Lisaks veel kolm kilo ehk kaks varem ilmunud raamatut. Kahtlemata neile, keda huvitab Eesti majanduse ajalugu, oluline abimaterjal. Kõik oli kenasti kottidesse pakitud.
Kuid pean siinkohal tunnistama, et ma siiski ei võtnud artiklikogumikku esitluselt kaasa. Kuna ei olnud ette hoiatatud, et see nii raske on, jäi mul kandejõudu napiks ja tõlda ka polnud vastas.
Unustasin küsimata, kas e-ajastul see kogumik ka internetti jõuab. Mis oleks ju mõistlik.
02/04/2013
E-lugeril on palju häid omadusi
Panen nüüd aeg-ajalt blogisse lugusid, mida olen kirjutanud ajalehes Videvik eakatele inimestele. Eelmine oli Facebooki kohta, seekordne siis minu kogemustest e-lugeriga. Saan selle kirjatüki blogisse panna, sest seda sisaldav märtsikuine lehenumber on jõudnud digitaalarhiivi DIGAR:
Olen e-lugerit kasutanud juba peaaegu poolteist aastat. Kui selle kingituseks sain, ei osanud ma suurt midagi arvata. Suure raamatulugejana tundus mullegi esialgu, nagu paljud väidavad, et luger justkui ei paku päris lugemiselamust. Ei ole raamatu lõhna, lehtede sahinat.... On lihtsalt üks tehniline vahend.
Nüüdseks olen oma arvamust muutnud ja luger meeldib mulle. Tagantjärele olen kinkijale väga tänulik. Loen palju e-raamatuid ja kasutan selleks just e-lugerit. Arvutist loen e-raamatuid ainult siis, kui neid lugerisse laadida ei saa. Arvuti ei ole minu jaoks nii silmasõbralik kui luger oma mati ekraanipinnaga ja hea kirjakontrastiga.
Ma ei hakka siin reklaamima üht või teist e-lugeri tüüpi ega konkreetseid kauplusi, kust neid on võimalik osta. Ütlen vaid, et raamatukauplustes on saada mitmesuguseid lugereid. Minu luger on puutetundliku ekraaniga ja minu jaoks sellisena mõnus. E-lugeris saab igaüks ise muuta kirjasuuruse endale sobivaks, nii ei pea enam silmi pingutama nagu siis, kui mõnes raamatus juhtub liiga väike trükikiri olema. Eakamatele lugejatele võib lugerit juba ainuüksi seepärast soovitada.
Tihti kipuvad e-lugerit kõige ägedamalt halvustama need, kes seda tegelikult kunagi kasutanud pole või on e-raamatuid lugenud ainult arvutist. Nende jutust ei saa tegelikult midagi järeldada lugeri kohta. Arvutiekraan kiirgab valgust, e-lugeriks aga oleks hea endale valida e-Ink ekraaniga mudel, millel taustavalgustust ei ole ja mida loetakse nagu tavaraamatutki lambivalgel või loomulikus valguses. E-Ink on ekraanitehnoloogia, mis jäljendab võimalikult tõetruult trükitud raamatut, ekraan ei kiirga ega peegelda ja seetõttu on seda hea kaua järjest lugeda.
Mõnikord öeldakse, et jah, reisile on e-lugerit küll mõnus kaasa võtta, ei pea paksu raamatut kaasa vedama, aga kodus seda siiski lugeda ei tahetavat. Kuidas ennast ikka teisiti kui mitte toeka paberraamatuga tugitooli kerra tõmmata või õhtul voodis pikutades und oodata. Pean tunnistama, et mulle küll meeldib käepärase e-lugeriga kodus lugeda, ja on ka nii, et kui uni juba peab raamatu taga tulema, siis tuleb ta ka e-lugeriga lugedes.
Mu kodune raamatukogu on nii suur, et sellesse uute köidete ostmine oleks kurjast - raamatud lihtsalt ei mahu enam kuskile ära. Üks e-luger mahutab aga tuhandeid raamatuid. Ka rahaliselt võib e-luger tulusaks osutuda. Seda eriti siis, kui lugeja lisaks eesti keelele (milles e-raamatuid seni veel suhteliselt vähe on, kuigi kogu aeg juurde tuleb) mõnda võõrkeelt valdab.
Näiteks inglise ja vene keeles on internetis saadaval sadu tuhandeid tasuta e-raamatuid. Väärtuslikku klassikat, aga ka üht-teist tänapäevast. Teisedki võõrkeeled on esindatud. Valik on suur. Tasuta lugemisvara inglise jm võõrkeeltes leiab näiteks Gutenbergi Projekti veebilehelt (Project Gutenberg, internetiaadress http://www.gutenberg.org/), kus on pidevalt üle 42 000 e-raamatu, mida saab lugerisse laadida või arvutist lugeda. Kõiki häid tasuta e-raamatuid, mis internetis on, ei jõua küll vist keegi kunagi läbi lugeda.
Müügilolevate e-raamatute hinnad on aga kuidas kuskil, mõnel maal odavamad kui tavaraamatutel, meil Eestis aga tuleb nende eest enamasti üsna palju maksta ja alati ei saa arugi, miks need nii kallid on.
E-lugeriga on juba ostes kaasas mõni hea sõnaraamat, harilikult ingliskeelne. Hiljuti valmis Eestis maailma ühele populaarsemale ja paremale e-lugerile Amazon Kindle ka inglise-eesti sõnaraamat. Kui mõni sõna on ebaselge, saab selle tähendust kohe vaadata. Veel on e-lugeri puhul sümpaatne see, et ta peab meeles, kuhu lugemisjärg jäänud on, ja "avab" raamatu just sealt.
E-raamatute allalaadimine ja ostmine on üsna lihtne ja kiire. Eesti e-raamatud on üldjuhul ePub-vormingus. Kui e-luger hankida, siis tuleks arvestada, et näiteks Amazon Kindle on ePub-vormingu toetuseta. Kindle'i puhul tuleb ePub-formaadis raamatud teisendada sobivaks (mobi) ja selleks sobib hästi tasuta tarkvara Calibre, mille kasutamine pole keerukas. Igatahes kui arvutioskajast lapselaps on selle vanemale inimesele korra või paar ette näidanud, siis saab iga vanaema või vanaisa edaspidi ise hakkama.
Ega minust kõige eelnevaga seoses veel meie kultuuriminister Rein Langi tulist poolehoidjat e-raamatute eelistamise küsimuses pole saanud, aga ma ei toeta enam ka nende arvamust, kes paberraamatut ainsana lugemisväärseks peavad. Arvan, et ei maksaks neid vastandada. Loetagu paberraamatut siis, kui selleks tahtmist, huvi ja võimalust on, ning e-raamatut samuti siis, kui selleks tahtmist, huvi ja võimalust on. Need on teineteisele hea täiendus, kumbki oma mõnusate omadustega. Ja sellisena aitavad nad mõlemad meie kultuuri edasi viia ja silmaringi laiendada.
Ilmunud ajalehes Videvik Nr 13 (1090), 28. märts 2013. Vaadata peaks saama digitaalarhiivi DIGAR leheküljelt http://digar.nlib.ee/digar/show/?id=118228 märtsikuu alt.
Pilt ajalehest.
Olen e-lugerit kasutanud juba peaaegu poolteist aastat. Kui selle kingituseks sain, ei osanud ma suurt midagi arvata. Suure raamatulugejana tundus mullegi esialgu, nagu paljud väidavad, et luger justkui ei paku päris lugemiselamust. Ei ole raamatu lõhna, lehtede sahinat.... On lihtsalt üks tehniline vahend.
Nüüdseks olen oma arvamust muutnud ja luger meeldib mulle. Tagantjärele olen kinkijale väga tänulik. Loen palju e-raamatuid ja kasutan selleks just e-lugerit. Arvutist loen e-raamatuid ainult siis, kui neid lugerisse laadida ei saa. Arvuti ei ole minu jaoks nii silmasõbralik kui luger oma mati ekraanipinnaga ja hea kirjakontrastiga.
Ma ei hakka siin reklaamima üht või teist e-lugeri tüüpi ega konkreetseid kauplusi, kust neid on võimalik osta. Ütlen vaid, et raamatukauplustes on saada mitmesuguseid lugereid. Minu luger on puutetundliku ekraaniga ja minu jaoks sellisena mõnus. E-lugeris saab igaüks ise muuta kirjasuuruse endale sobivaks, nii ei pea enam silmi pingutama nagu siis, kui mõnes raamatus juhtub liiga väike trükikiri olema. Eakamatele lugejatele võib lugerit juba ainuüksi seepärast soovitada.
Tihti kipuvad e-lugerit kõige ägedamalt halvustama need, kes seda tegelikult kunagi kasutanud pole või on e-raamatuid lugenud ainult arvutist. Nende jutust ei saa tegelikult midagi järeldada lugeri kohta. Arvutiekraan kiirgab valgust, e-lugeriks aga oleks hea endale valida e-Ink ekraaniga mudel, millel taustavalgustust ei ole ja mida loetakse nagu tavaraamatutki lambivalgel või loomulikus valguses. E-Ink on ekraanitehnoloogia, mis jäljendab võimalikult tõetruult trükitud raamatut, ekraan ei kiirga ega peegelda ja seetõttu on seda hea kaua järjest lugeda.
Mõnikord öeldakse, et jah, reisile on e-lugerit küll mõnus kaasa võtta, ei pea paksu raamatut kaasa vedama, aga kodus seda siiski lugeda ei tahetavat. Kuidas ennast ikka teisiti kui mitte toeka paberraamatuga tugitooli kerra tõmmata või õhtul voodis pikutades und oodata. Pean tunnistama, et mulle küll meeldib käepärase e-lugeriga kodus lugeda, ja on ka nii, et kui uni juba peab raamatu taga tulema, siis tuleb ta ka e-lugeriga lugedes.
Mu kodune raamatukogu on nii suur, et sellesse uute köidete ostmine oleks kurjast - raamatud lihtsalt ei mahu enam kuskile ära. Üks e-luger mahutab aga tuhandeid raamatuid. Ka rahaliselt võib e-luger tulusaks osutuda. Seda eriti siis, kui lugeja lisaks eesti keelele (milles e-raamatuid seni veel suhteliselt vähe on, kuigi kogu aeg juurde tuleb) mõnda võõrkeelt valdab.
Näiteks inglise ja vene keeles on internetis saadaval sadu tuhandeid tasuta e-raamatuid. Väärtuslikku klassikat, aga ka üht-teist tänapäevast. Teisedki võõrkeeled on esindatud. Valik on suur. Tasuta lugemisvara inglise jm võõrkeeltes leiab näiteks Gutenbergi Projekti veebilehelt (Project Gutenberg, internetiaadress http://www.gutenberg.org/), kus on pidevalt üle 42 000 e-raamatu, mida saab lugerisse laadida või arvutist lugeda. Kõiki häid tasuta e-raamatuid, mis internetis on, ei jõua küll vist keegi kunagi läbi lugeda.
Müügilolevate e-raamatute hinnad on aga kuidas kuskil, mõnel maal odavamad kui tavaraamatutel, meil Eestis aga tuleb nende eest enamasti üsna palju maksta ja alati ei saa arugi, miks need nii kallid on.
E-lugeriga on juba ostes kaasas mõni hea sõnaraamat, harilikult ingliskeelne. Hiljuti valmis Eestis maailma ühele populaarsemale ja paremale e-lugerile Amazon Kindle ka inglise-eesti sõnaraamat. Kui mõni sõna on ebaselge, saab selle tähendust kohe vaadata. Veel on e-lugeri puhul sümpaatne see, et ta peab meeles, kuhu lugemisjärg jäänud on, ja "avab" raamatu just sealt.
E-raamatute allalaadimine ja ostmine on üsna lihtne ja kiire. Eesti e-raamatud on üldjuhul ePub-vormingus. Kui e-luger hankida, siis tuleks arvestada, et näiteks Amazon Kindle on ePub-vormingu toetuseta. Kindle'i puhul tuleb ePub-formaadis raamatud teisendada sobivaks (mobi) ja selleks sobib hästi tasuta tarkvara Calibre, mille kasutamine pole keerukas. Igatahes kui arvutioskajast lapselaps on selle vanemale inimesele korra või paar ette näidanud, siis saab iga vanaema või vanaisa edaspidi ise hakkama.
Ega minust kõige eelnevaga seoses veel meie kultuuriminister Rein Langi tulist poolehoidjat e-raamatute eelistamise küsimuses pole saanud, aga ma ei toeta enam ka nende arvamust, kes paberraamatut ainsana lugemisväärseks peavad. Arvan, et ei maksaks neid vastandada. Loetagu paberraamatut siis, kui selleks tahtmist, huvi ja võimalust on, ning e-raamatut samuti siis, kui selleks tahtmist, huvi ja võimalust on. Need on teineteisele hea täiendus, kumbki oma mõnusate omadustega. Ja sellisena aitavad nad mõlemad meie kultuuri edasi viia ja silmaringi laiendada.
Ilmunud ajalehes Videvik Nr 13 (1090), 28. märts 2013. Vaadata peaks saama digitaalarhiivi DIGAR leheküljelt http://digar.nlib.ee/digar/show/?id=118228 märtsikuu alt.
Pilt ajalehest.
Subscribe to:
Posts (Atom)