Soovide aeg on käes

Talvise pööripäeva eel - kokkuvõte 2011. a ilmunust

Traditsiooniline talvise pööripäeva kokkuvõte lõppeva aasta kirjatöödest on seekord lühike. Ainult kaks lugu kirjutasin aasta esimesel poolel, et teisel poolaastal täiesti vaikida.

Mõttekäik "Meie kodude ajalooline minevik" ilmus nii Õpetajate Lehes kui ka Delfis. Teiseks valmis Õpetajate Lehe jaoks pikem intervjuu professor Jüri Talvetiga hispaania keele ja maailmakirjanduse õppimisest Tartu Ülikoolis. Edasi pidasin pausi. Eks seda ole ka siinse blogi sissekannete vähenemisest näha.

Minu toimetatud raamatuid ilmus kolm. Valeri Sinelnikovi "Hakka oma haigust armastama" oli huvitav, kuigi ma kõiki selle raamatu seisukohti ei jaga. Jevgenia Frolova "Armastuse meistriklassi" väärtuses kahtlen. Kolmas oli Yogananda väike raamat "Kuidas olla edukas", mis tuli trükist alles hiljuti, novembris. Veidike kohendasin sel aastal keeleliselt ka mõnda pikemat tehnilist teksti ja ühe koolimehe mahukat mälestusteraamatut. Nipet-näpet on veel ilmumas, kuid tänavu need tulla ei jõua.

Järgmisel aastal? Ma ei tea, kas vaikimine jätkub. On, nagu on, ja tuleb, mis tuleb.
Minu foto, dets 2011. 

EDIT: 26. dets. Vaatasin täna, et aastatöö kokkuvõte on kuidagi mustades toonides saanud. Tegelikult oli ikkagi tore aasta. Ja need asjad, mis tänavu ilmuda ei jõudnud, on järgmise aasta seemned.  

Nikolai von Glehn - Nõmme Gaudi

Kui Nõmmel tänavu 12. novembril avati Nõmme rajaja Nikolai von Glehni kuju, siis ei paistnud fotodelt kuigivõrd silma need nõmmelased, kes ausamba püstitamist pikisilmi ja põksuvi südamel ootasid, vaid linna- ja linnaosaisad. Nõmme muuseumi inimesi ei olnud ka näha. Aga ma mäletasin, et kui tegin 2008. a veebruarikuu Elukirja lugu "Nõmme vaimu hoidja" muuseumi juhataja Piret Loidega, rääkis ta mulle oma suurest unistusest:

"... et Nõmme linna rajaja Nikolai von Glehn (1841–1923) saaks mälestusmärgi, mis tuletaks meelde, et just tema ütles: “Seie saagu lenn”. Kui ta kuju Mustamäe nõlvalt alla vaataks või Glehni lossi ümbrust täiendaks, oleks see oma ideedega ajast ees olnud ja kaaslastele tihti mõistetamatu mees justkui sümboolselt oma koju naasnud."

Samuti rääkis Piret Loide siis võimalikest Nõmme meenetest: Glehni-teemaline lauamäng lastele Nõmme ajaloo tutvustamiseks, klaasikomplekt “Viis versta veerand tunniga”, mille klaasidel oleks peal Nõmme raudteejaamade pildid, turu kilekott ja muid vahvaid asju, mis aitaksid praegustelgi põlvkondadel Nõmmet südames hoida.

Kuju on nüüd olemas. Aivar Simsoni töö, hoogne ja lustakas. Natuke meie kujutluste Don Quijote'i sarnane. Kõrvaltvaatajana tundub mulle, et kuju, asudes küll Nõmme lipuplatsil, jääb mõneti teenimatult turu parkimisplatsi autode varju ja on pigem sissejuhatuseks Mustamäele sõitjale, mitte nii palju Nõmmele osutav.

Meeneid veel pole. Aga küllap need tasapisi tulevad.

See-eest on nüüd olemas üks asjalikult tore raamat. "Nikolai von Glehn. Mees, kes rajas Nõmme". Ilmunud tänavu Nõmme linnaosavalitsuse eestvõttel. Glehni ausamba saamisloo ja -piltide kõrval on selles kaks Voldemar Panso omal ajal kirjutatud muhedat uurimust Glehnist, Leho Lõhmuse ülevaade Glehnist ja Nõmmest ning Heldur Kajaste väga huvitavad mälestused kohtumistest Glehnidega - Nikolai von Glehni rohkearvuliste järeltulijatega, laias maailmas tuntud inimestega. Meenutatakse Glehni lossi ja tema perekonna rahula taastamist.

Panso lood on põnevad. Ta kohtus ju nende inimestega, kel veidrast Glehnist veel väga elavad mälestused olid. Tema kirjapanekud on lahedad ja kuigi need on mulle juba varasemast ajast tuttavad, oli neid ülihea jälle üle lugeda.

Üks ühine suur mälestus Glehnist on mul Pansoga ka. Nagu Panso nii olen ka mina, kuigi palju aastaid hiljem, Glehni omatehtud tammepuust kapi juures üles kasvanud. See kapp seisis minu ajal Tallinna 28. kooli kantseleis ja seal hoiti tollal klassipäevikuid. Kihvt kapp oli, tol ajal veel üsna läikiv ja väga uhke. Panso ajal oli see seisnud kooli saalis. Küllap oli siis õpilaste side selle isepäise kummalisuse loojaga veel vahetum ja mulje põnevam. Väga omapärane mööbliese, millest raamatus olev foto kuigi head ettekujutust ei anna ja mis peakski mälestusena Glehnist ka nüüd palju laiemalt näha olema kui selle praegune asukoht Tallinna tähetornis seda võimaldab.

Too eriskummaline kapp polnud ju sugugi mitte ainuke Glehni kätetöö. Me kõik teame praeguse Glehni pargi vaatamisväärsusi. Ja imehuvitav oli lugeda, kuidas Anna-Kristiina Einama võrdleb Nikolai von Glehni ja Barcelona kuulsa mehe Antoni Gaudi vaimusünnitusi. Tõepoolest, neid ei ühenda mitte ainult kummalised krokodillid või ühtmoodi rosetid ja võrestikud nende ehitistes, aga midagi enamat - nagu oleksid nad ühel ja samal ajahetkel haaranud mingist kosmilisest ideedepangast ühe ja sama mõtte ja hakanud seda, kumbki oma eriskummalisel viisil, kokkuvõttes siiski üsna ühtemoodi ellu viima. Ka meeste saatustes on sarnast.

Minu fotod, 10. dets 2011.
Vaata ka: Üks rahulik paik 
Vaata ka: Missioonitundega veidriku mängumaal.

Vana Tooma vanad hõrgutised - 3.

Postkaardivalikus, millega Eesti rahvustoite 1973. a vene keeles tohutus tiraažis tutvustati, on ühtekokku 15 kaarti. Kuus neist on eelmistes postitustes näha olnud. Päris kõiki ma siia ei pane, loetlen vaid. Kui keegi mõne loetelus oleva roa retsepti teada tahab, siis saab seda küsida kommentaaride kaudu.
Niisiis:

7. Verivorst. Ahvatleva olekuga, lisanditeks praetud sealiha ja ahjukartulid.

8. Kruubipuder koorevõi ja piimaga.

9. Leivapudi hapupiimaga. Vene keeles on selle pudi või külmsupi nimeks "tjurja", mis kõla poolest võis ettekandjaid või kelnereid (ma ei mäleta, kummad Vanas Toomas olid) selle mitte just tavapärase restoranitoidu tellimisel naerma ajada. Postkaardil suures kausis, puulusikad kõrval.

10. Järjest magusamaks läheb - tort "Karikakar". Rohkete magusate karikakraõitega kaunistatud tort väga uhke väljanägemisega. Niisugune ersats-rahvustoit. Ei usu, et meie esivanemad noid torte pidupäevalgi sõid, pigem võis see mõnda sakstelauda kaunistada või on tublide kondiitrite nutikas omalooming. Retsepti on täis terve postkaardi tagakülg.

11. Vahukoor rukkileivaga.Tundub väga kalorirohkena, aga ka kutsuvana.

12. Vastlakuklid. Tavapärased.

13. Minikoogid, mille kohta öeldakse kaardi tagaküljel, et kodustes tingimustes on selle koogiassortii valmistamine väga raske. Tänapäeval öeldakse niisuguste piltide kohta, et "pilt on illustreeriva iseloomuga" - nimelt on kaardi taha kirjutatud, et minikoogid on postkaardile talletatud selleks, et perenaistele näidata Eesti kondiitrite meisterlikku kunsti. Postkaart ise on väljapeetult rahvuslikus stiilis meie kuulsate puunukukestega. Panen selle siiagi.

14. Piparkoogid. Täpne tõlge oleks küll "Küpsis "Piparkook"".

15. Ja tänase postituse avapilt - kokteil "Vana Toomas". Niikuinii küsitakse kohe, millest see kokteil on. Mis siis ikka: liköör "Vana Tallinn" - 50 g, punase sõstra mahl - 75 g, kirsikompott - 25 g.

Kulinaarsete hõrgutistega siinkohal lõpetan. Kui keegi neist kolmest postitusest mõne jõululauaidee sai, on tore. Kui kellelgi nende roogadega seoses midagi kommentaaridesse kirja panna on, siis on ka tore.

Vana Tooma vanad hõrgutised - 2.

Teise advendi puhul siin siis eelmises postituses lubatud seajalad. Muud kraami ka. Ikka samast 1973. aasta postkaardikomplektist "Блюда эстонской кухни", mille piltidel oleva toidupoolise valmistasid restorani Vana Toomas kokad.

4. Seajalad.

5. Eesti pulmavorst.

6. Jahimehe vorstikesed. Kokteilid "Kalevipoeg" ja "Linda".

Head isu! Ka seekord ei hakanud ma retsepte kohe juurde kirjutama, aga endiselt võib mõne asja vastu huvi tundja oma küsimuse kommentaaridesse kirja panna, siis tõlgin valmistamise või serveerimise õpetuse postkaardi tagaküljelt. Kui kellelgi nende toitudega seotud mälestusi või muid mõtteid on, siis oleks neidki tore lugeda.

Vana Tooma vanad hõrgutised - 1.

Leidsin raamaturiiuli sügavustest vana postkaardikogumiku meie rahvustoitudest. Selle on 1973. aastal venekeelsena välja andnud Moskva kirjastus "Planeta". Tookord ilmusid sellised kaardikomplektid kõikide tollaste liiduvabariikide rahvusköögi kohta ja Eesti oma oli üks nende hulgast.

Minu viimase aja blogipostitustest on kõige lugejaterohkemaks kujunenud see, kus kirjutasin presidendi viperusest, kui ta The Guardianis teatas, et nõukogude ajal polnud Eestis restorane. Täiesti ootamatult sobib leitud postkaardikogumik ka tolle teema jätkuks. Nimelt on ligi 40 aasta vanune kaardivalik  huvitav selle poolest, et piltidel olevad road olid valmistanud Tallinna Raekoja platsi kuulsusrikka restorani "Vana Toomas" kokad.

Mõtlesin, et panen nüüd, vastalanud jõulukuul, mille lõpp võib-olla mõnede jaoks suisa söömaorgiaks kujuneb, neid postkaarte tasapisi (nendel olevate numbrite järgi) siia. Noorematele blogikülalistele on need ehk uudiseks vanast ajast, vanematele meeldetuletuseks või äratundmisrõõmuks.

Retsepte ma praegu juurde ei pane. Aga kui kellelgi mõne retsepti vastu huvi on, pangu oma küsimus kommentaaridesse kirja, siis tõlgin selle õpetuse postkaardi tagaküljelt. Head isu!

1. Avapildil on Kalevipoeg koos kokteilidega: "Ööbik", "Punamütsike" ja kirsikokteil. Kaardi tagaküljel on nende "rahvusjookide" valmistamise ja serveerimise õpetus.

2. Pasteedisiilikesed.

3. Täidetud munad "Vana Toomas".

Seajalad tulevad järgmisel korral. Mulgi kapsaid, kama ja silku piimaga ei tasu oodata, sest neid tolles kogumikus pole.

Ja veel: selle meeletu populaarsuse võitnud komplekti ("Блюда эстонской кухни") trükiarv oli 1 800 000 eksemplari (jah, üks miljon kaheksasada tuhat). Fotograaf oli keegi J. Kassin.