8.11.11

Matsirahval polnud isegi restorane

Tõtt öelda ei tea ma, kuskohast on pärit minu arusaam, et ühe end demokraatlikuks pidava maa president, peaminister ja teised nn rahva teenrid peavad oma rahvast armastama ja temast lugu pidama. Vääramatult sisaldab see ka uhkusetunnet kõige selle hea pärast, mis selle rahva elus aegade jooksul on olnud. Elu on paraku näitamas, et minu arusaam on naiivne.

Olen ammu mõistnud, et praeguste riigiisade meelest pole Eestil kunagi olnud heal ja väga heal tasemel põllumajandust, toiduainete tööstust, kergetööstust, raamatulugemisoskust, tasuta ringe laste jaoks ja paljut muud. Nüüd on sellesse loetellu lisandunud ka meie väga heal tasemel olnud restorani-, varietee- ja kohvikukultuur, laiemalt võetuna teeninduskultuur üldse. Igatahes teatas meie president ajalehes The Guardian selle laiale lugejaskonnale kogu maailmas, et nõukogude ajal polnud Eestis restorane. Kui Õhtuleht selle teate avalikkuse ette tõi, siis tuli küll õiendus, et kõrgeauline usutletav naljatas, aga see ei tundu usutav.

Jah, ta on mujalt tulnud, aga oma maad ja rahvast austav ja nende üle uhkust tundev riigipea võiks ometi teada, kui hinnatud olid Eesti restoranid, kui palju neid oli, kuidas lähedalt ja kaugelt käidi neilt õppimas ja kogemusi üle võtmas, kuidas mujal hinnati Eesti käitumis- ja lauakombekultuuri, kuidas restoranidesse pääsemiseks järjekorras seisti, kuidas rahval jätkus raha restoranis hea ja parema maitsmiseks jne. Isegi seda võiks ta teada, kus tehti ülihead karbonaadi, kus asusid meie kuulsamad baarid ja kohvikud, kui hinnatud olid meie varieteede artistid. Eestis on leiba söödud ja küpsetatud ka varasematel aegadel, koguni nätsu on näritud, kuigi mitte nii palju ja pidevalt kui mõnes suurriigis.

Miks see vale restoranide olematusest mind nii väga häirib? Kindlasti sellepärast, et paljudes Eesti (NSV) restoranides, eelkõige muidugi Tallinnas, aga ka mujal, olen saanud pidada toredaid pidusid, olen maitsnud sealseid roogasid, olen tantsinud, kuulanud heal tasemel muusikat, olen läbustamata elanud mitte küll väga tormilist, aga toredat noorusaega.  Seda pean ka tunnistama, et nüüd pole mul juba aastaid restoranidesse asja olnud - rahakott ei luba. Aga isegi see pole kõige olulisem häiritud oleku põhjus.

Kõige olulisem on see, et meie riigijuhid peavad meid matsirahvaks selle sõna kõige halvemas mõttes. Mida pööbel ka mõistab, arvavad nad. Ja see juba on naljatamisest väga kaugel.

Asjakohaseid viiteid:
Kõnealune intervjuu The Guardianis. http://www.guardian.co.uk/world/2011/nov/03/president-ilves-made-estonia?
Õhtulehe artiklid:
http://www.ohtuleht.ee/450967
http://www.ohtuleht.ee/451051

22 comments:

  1. Seda võib mõista nii, et vene ajal ei olnud selliseid restorane ja nii tihedalt nagu praegu. Nagu oli üks partei, nii oli igas asulas üks restoran (suuremates mitu), kuhu tavainimesel asja ei olnud.

    ReplyDelete
  2. Seda, et tavainimesel restorani asja pole, võib pigem praeguse aja kohta öelda, sest paljudel ei jätku selleks lihtsalt raha. Mina hakkasin restoranides käima keskkooli vanemates klassides ja tudengina oli see tavaline koht nii söömiseks kui tantsimiseks. Täiesti tavainimene...

    ReplyDelete
  3. Seda ma muidugi ei eita, et restoranide uksehoidjate dünastiad agaralt tegutsesid...

    ReplyDelete
  4. Enne Evelin Ilvest ei olnud ka kokaraamatuid. Punkt.

    ReplyDelete
  5. Olen olnud läbi oma elu tavainimene. Ajal, mil meil väidetavalt restorane polnud, einestasin ja pidutsesin seal ikka korduvalt.
    Praegu on jah lood nii nagu nad on: tavainimese jaoks on restoranid kättesaamatud oma hindade tõttu.
    Välismaal (Ameerikas) hea hariduse saanud president peaks oskama ka minevikku näha ja mõista, et kõik nõukaaegne ei ole olnud negatiivne.

    ReplyDelete
  6. Seega nähtavasti olid mu vanemad ja vanavanemad erilised inimesed, mida oligi tarvis tõestada ;)

    ReplyDelete
  7. "väga heal tasemel olnud restorani-, varietee- ja kohvikukultuur"

    Vabandust? Eestis ei ole mitte ühtegi Michelini tähega hinnatud restorani ja minu teada töötab Eestis ainult üks välismaalasest sisserännanud kokk, kes kunagi on (välismaal muidugi) selle au osaliseks saanud. Ta ei püsi siin ei soodsa ja kvaliteetse tooraine ega suurepärase restoranikultuuri pärast, vaid leidis lihtsalt armastuse, nii labane kui see ka poleks.

    Eesti "restoran" - sinihallitusjuustuga läbisegatud makaronid (eranditult penned), mille juurde on pandud mõned sügavkülmast võetud šampinjonid ja tükk kana. Hind - 7-8 eurot. Peenemates kohtades saab koorega ahjukartulit ka. Teeninduskultuur? Ettekandjateks võetakse suvalisi tibisid tänavalt, kelle maneerid ja olek ongi täpselt suvalisi tänavatibi omad. Visatakse toit kolksuga lauale ja enamasti tuleb maksma minna leti äärde, sest keegi sulle tähelepanu ei pööra. Erandiks oskan nimetada Villa Thaid, kus on toredad inimesed tööl, ilmselt vürtsikas toit hoiab neid soojana seest. :)

    Kui nüüd keegi tahab kirjutada pikka vinguvat hala, et me oleme alles 20+ aastat (veerand sajandit) vene võimu alt väljas ja meil pole olnud aega atra seada, siis palun, isegi Lätis on Michelini tähega hinnatud söögikohti, minge külastage Rundāle paleed näiteks.

    ReplyDelete
  8. Hea anonüümne, sinu kommentaar on huvitav ja täiendab kogupilti praegusest olustikust. Aga minu kirjutis on eelkõige nõukogudeaegsest Eestist ehk Eesti NSV-ast ja selle restoranidest. Jah, meie maailm oli siis mõneti piiratud, Lääne-Euroopa tase oli kindlasti teine, aga meil ei olnud ka millegi pärast oma ajas ja oma kohal vaja häbeneda. Muide peeti ka siis kelnerite ja kokkade kutsevõistlusi, esindusrestoraniks Tallinnas oli Gloria, aga ka kõik teised püüdsid olla tasemel.
    Kohvikukultuur oli samuti väga tugeval järjel, niisugust lurri, nagu nüüd mõnel pool saab, ei pakkunud ükski endast lugupidav kohvik, ja Eesti kondiitrid olid au sees, sest nende valmistatud kraam oli suurepärane.

    Tänapäeva restoranidega pole ma üldse kursis, nii et Sinu kommentaari oli huvitav lugeda, aga seda pean küll ütlema, et minu see postitus pole kantud nostalgiast, et varblased olid siis suuremad ja rohi rohelisem, vaid ikka sellest, et meie oma elu kunagisi saavutusi ei unustaks ja maa sisse ei materdaks.

    ReplyDelete
  9. Kulla rahvas, asja iva on siin ikkagi selles, et meie kallis president eitas üleüldse restoranide olemasolu Eestis nõukogude ajal, mitte ei rääkinud maailmakuulsate paljutärniliste restoranide puudumisest. Siinne blogija võib ju vaadata asju osalt läbi nostalgia roosade prillide, kuid fakt on see, et meil olid restoranid ja oli ka oma restoranikultuur. Kes ja kui kergesti restorani pääsesid, kui hea toit seal täpselt oli, kas ja kui säravalt teenindajad naeratasid jne on kõik omaette huvitavad teemad, kuid päris kindlasti ei olnud asi nii halb, et meie söögikohad restorani nimegi ei väärinud. Selles osas astus Ilves ikka korralikult ämbrisse.

    ReplyDelete
  10. Eks see nii ole jah, Kärbes.

    ReplyDelete
  11. Anonymous, su hala on rumal ja kohatu. Penned ja kolksuvad taldrikud? Leti ääres maksmine? 7 eurot prae eest??

    Millal sa viimati restoranis käisid?

    ReplyDelete
  12. Ära nüüd nii pahur kaa ole. Eestlased on olnud iseseisvusest saati korralik restoranirahvas. Algatuseks niipalju, kui oli esimest vabariiki. Ja praegu on vähemalt Tallinnas super restoranmid. Annavad paljudele vana Euroopa linnadele silmad ette.

    Ikka vene võimu pärast polnud restorane selles mahus. Ja kas säärase teenindusega asutust oleks saanud ka nii kutsuda? Oled asjast väga valesti aru saanud ja seda omaenese valearusaama liiga südamesse võtnud.

    ReplyDelete
  13. Oleksin vist pidanud blogile ja oma postitusele panema hoiatusmärgi (nagu see mõnes välismaa blogis on), et ettevaatust, te loete eaka blogi.

    Oma esimese restoranikogemuse sain keskkoolineiuna 1964. aastal Nordis, kuhu ühe TPI-kaga tantsima läksime. Sealt peale kuni nn Vene aja lõpuni (ligi kolmekümne aasta jooksul) sai nähtud/käidud paljudes restoranides.

    Neid oli igasuguseid. Aga väita, et restorane ei olnud (originaalis siis: "Like the rest of eastern Europe, there was no service sector at all to speak of under communism. You didn't have restaurants.") on ilmne vääratus.

    ReplyDelete
  14. Ma ei olnud siis veel pereinimene, töötasin Tallinna kesklinnas. Tööpäevadel sõin lõunat "Astorias". Muidugi oli see kallim kui nn. piimasaal, kuid rahakott pidas vastu. Täna ei saa ma endale lubada piimasaaligi.

    Presidendi arvamuse refereeringut lugedes mõtlesin, et ehk ta pidas silmas mcdonalds'eid. Tema kodumaal kutsutakse neid ju restoranideks?

    ReplyDelete
  15. Hundi ulg, jah, ma ka ei välista, et võib-olla ta pidas silmas mcdonalds'eid jm kiirsöögikohti.
    Kuid sõltumata sellest, millised on tema isamaa ja sünnimaa, peaks Eesti presidendi kodumaaks olema ikka Eesti (lihtsalt selline uitmõte tekkis Su kommentaari viimase küsilause põhjal).

    ReplyDelete
  16. See artikkel on ju vigu paksult täis. Kirjutaja on pannud kogu auru sellele, et demonstreerida oma sõprust presidendiga, asjadest aru saamine pole talle just prioriteet olnud. Kogu pilt on groteskselt mustvalge; ning tagatipuks pole ta isegi märganud, et presidendi abikaasa perekonnanimi on juba hulk aastaid Ilves... Ärge pange lohaka kirjutaja praaktööd presidendile süüks.

    ReplyDelete
  17. Viimasele anonüümsele: järelikult peaks oma elu jooksul pikalt ajakirjanikuna tegutsenud praegusele presidendile keegi selgitama/õpetama ajakirjandusega suhtlemise põhitõdesid.

    Muu hulgas ka seda, et kui on kahtlus, et keegi (ajakirjanik, loo kirjutaja, intervjueerija) võib teda (nagu antud juhul, laialt levivas trükiajakirjanduses) ära kasutada oma isiku eksponeerimiseks või muidu artiklis vigadele kalduda, siis on ju võimalik artiklit enne avaldamist üle lugemiseks paluda ja olulises materjalis vead välistada.

    Ise olen oma ajakirjanikuaastatel kirjutanud palju intervjuusid ja isikulugusid ning neid enamasti ka usuteldavatele/loo peategelastele enne avaldamist näidanud. See pole mingi ajakirjanikku väga koormav asi, pigem tuleb loole kasuks.

    ReplyDelete
  18. Jah, üldiselt on see hea soovitus. Ma olen seda ka ise järginud - nii kirjutajana kui sellena, kellest kirjutatakse. Aga... kui ma oleksin president, siis ma vist ei küsiks oma intervjuud üle vaadata. See käiks nagu kuidagi... ameti väärikuse pihta või... ma ei tea. Igatahes tundub vale.
    Lisaks ei ole presidendil niisuguseks korrigeerimiseks aega. Enamus vigu ei ole ju sellised, et tõmbad vale sõna maha ja kirjutad õige asemele; viga väljendub mingis nüansis, mida tuleks pikemalt, konteksti arvestades ja võibolla muutes ringi sõnastada või siis ajakirjanikule pikemalt selgitada, milles asi on (mis veel ei taga, et ta õigesti aru saab, nii et vigade täielikuks vältimiseks tuleks üle vaadata ka korrigeeritud versioon, jne, jne.) Ma olen ise andnud elus paar pikemat intervjuud, neist igaühe korrigeerimisele on mul läinud ikka üle tunni küll. Aga presidendi graafik on pahatihti minutilise täpsusega planeeritud, tal pole seda tundi lihtsalt kusagilt võtta - eriti kui arvestada, et president annab intervjuusid ju ikkagi suhteliselt tihti.
    Siit veel edasi mõeldes - intervjuud on ju erinevad. See konkreetne lugu oli tõesti suhteliselt põhjalik isikuintervjuu, mille tegemiseks oli korralikult aega võetud. Sageli aga pärinevad poliitikute ebaõnnestunud laused või valestimõistmised hoopis teistlaadsetest intervjuudest: kusagil tippkohtumise või konverentsi koridoris tuleb juurde parv rahvusvahelisi ajakirjanikke, vehivad mikrofonide-diktofonidega, küsivad, mõistavad vastuseid vastavalt oma taustale ja asjatundlikkusele, mõni liitub üldse poole pealt, teisel on inglise keel pisut keskpärane... Ning siis lähevad nad laiali ja annavad kõneleja sõnad edasi täpselt nii, nagu nad neist aru juhtusid saama. Kuidas sellisel juhul vääritimõistmisi vältida? Neilt kõigilt ju artiklit üle lugeda ei küsi. Aga kui see on ilmunud, siis kodumaine publik loeb ja usub - näe, nii ütleski...
    Ning ma ei hakka siinkohal parem rääkimagi online-meediast, mis refereerib nimekate inimeste poolt raadiosaadetes või teleintervjuudes öeldut täiesti suvaliselt, igasugust konteksti eirates...

    (Ikka seesama anonüümne)

    ReplyDelete
  19. Anonüümne, kõik on õige, mida kirjutad, aga samas taandatav vanasõnale: "Enne mõtle, siis ütle".

    See käib nii presidendi kui iga lihtinimese kohta, aga et presidendi vastutusala on suurem, siis on paraku temale osaks langev lubatavus ja võimalus vigu teha (või naljatada) väiksem.

    Aitäh kõikidele kommenteerijatele ja käigu teil täna õhtul toredad mardisandid!

    ReplyDelete
  20. Olen Lindaga kaasaegne ja võin oma kogemustest väita, et isegi vaene üliõpilane sai endale nõuka-ajal lubada restoranikülastusi. Ei old vist võõrad kellelegi omal ajal restoranid Kaseke, Tarvas, Kaunas jt
    Mäletan , kuidas käisime kaastudengitega mardisanti jooksmas just nimelt restoranis Volga. Ei ajanud meid keegi sealt piitsaga välja ja kotti poetati ... oh häbi!...isegi pudel valget viina. Tudengile abiks seegi!!
    Olid ajad!

    ReplyDelete
  21. Helle, aitäh vahva meenutuse eest.

    ReplyDelete
  22. Kaasaegse restorani kogemus mul peaaegu puudub, v.a mõned lõunasöögid.
    Itaalias nimetati kõiki söögikohti restoranideks, meie mõistes olid need lihtsalt pubid või sööklad. Ega neid tärne ja märke muidugi tea:)

    ReplyDelete

Related Posts with Thumbnails