Aasta viimane päev

Hommik.
Öö läbi kestnud lumesadu jätkub. Autoomanikel tööd kuhjaga.




Keskpäevaks tuli päike välja. Taevas on kõrge ja sinine.
Aasta viimane päev.




Päev. Puude majesteetlik rahu on kõrvuti kiirustajate rutuga. Ei tea, kas neil tõtakatel on aega looduse ilu vaadata või tahavad nad kõik aasta tegemised selle viimase päevaga ära teha?




Ja nii nad ei kuulegi, et kuskil selle lumevaiba all toksib üks rähn oma aasta viimaseid toksimisi...



Rada läheb, samme täis. Aasta sammud, lumme uppunud, aga täiesti elujõulised.



Elujõudu ka uueks aastaks!

Uus aasta tuleb niikuinii

Aeg, mil pole kiiret kuskile. Uus aasta tuleb niikuinii.

Mõtted on lume all, ammendavate kokkuvõtete tegemiseks pole tuju. Loomingulise poole võtsin juba talvisel pööripäeval kokku. Ka siin blogis.

Muu elukondliku hulgas on plusspoolel vist see, et ülanaaber kolis pärast ka jõulude ajal kestnud remonti üleeile oma korterisse sisse. Kopsib ja sätib seal sageli nüüdki, aga nii suurt müra, nagu ligi kolm kuud, seal enam ei ole. Või loodetavasti enam ei ole. Kaela ei saja ka enam ehk midagi, muidu oligi mu kael juba lakkevahtimisest kõver.

Aasta lõpp on toonud kaotusi. Enam pole üht mu ülikooliaegset kursusekaaslast, praegust tunnustatud kirjandusprofessorit. Tema maeti eile. Eile nägin lehes lahkunute hulgas ka ühe kunagise koolivenna nime. Toona oli ta seitsmenda klassi spordipoiss, nüüd kellegi armastatud isa, vanaisa, mees ja äi.

Hajameelne kirjutas oma blogis, et kevad on käes: ta näinud Keilas kuldnokka. Meie maja juures käib üks kuldnokk pidevalt. Suurte tuiskude eel on põõsa alla lumehange pugenud. Sageli ootab, et neljanda korruse "teeneline tuvide- ja varestetoitja" talle toidupoolist viskaks. Kui vahepeal suurem külm oli, mõtlesin, et ega kuldnokk vist seda üle elanud, aga paar päeva hiljem oli teda jälle näha. Üsna ilmselt talvega kohanenud isend.

E-kaubandus Eesti moodi

Sugulane tõi välismaalt maitseelamuse kaasa. Kui seda korrata tahtsime, selgus, et selle ühe koostisosa poolekilone pakk maksab kesklinna suures kaupluses üle 80 krooni. Noh, üks kord võis seda endale lubada, aga uuteks kordusteks hakkasime otsima, kas seda kraami kuskilt ka odavamalt saab. Abiks võtsime interneti.

Esmalt leidsime poe, milles kaup pidi müügil olema 60 krooniga, seda siis poe kodulehel välja pandud hindade kohaselt. Siis leidsime sellise, mille kahes filiaalis on poole kilo hinnaks koguni 42 krooni; allikaks samuti kaupluse koduleht.

Et need kaks filiaali asusid kaugemal, kui esmalt leitu, sai esimesse mindud. Aga välja taganesin sealt lausa tagurpidi, sest kodulehel lubatud 60 krooni asemel maksis pool kilo hinnasildi järgi suisa 98 krooni. Jäi ostmata.

Teise müügikoha ühte filiaali ei leidnud me lihtsalt üles, sest kodulehel pakutud aadressil seda polnud. Teise filiaali sumpasin läbi hangede - tundus, et asi on seda väärt, 42-krooniseid pakke oleks tagavaraks kohe mitu võtnud, et kaugele sõitmist vältida.

Poes selgus, et minu soovitud poolekilone pakk maksab 69 krooni. Kui ostma hakkasin, sest taas kord tühjalt tagasi minna ei tahtnud, ütlesin müüjale, et internetis oli teil küll hoopis teine hind väljas. "Kohe vaatan," ütles müüja ja lisas, et kui mul on õigus, saan ma kauba odavamalt. Kadus tagaruumi, tuli tüki aja pärast tagasi ja ütles: "Ma ei pääsenud arvutisse..." Siis vabandas ta veel, et võib-olla on hind jah uuendamata, sest hiljuti läinud see kaup kallimaks.

Tagasi tulnuna kontrollisin, kas mu mälu ei petnud. Kaupluse kodulehel, mille aadress ka kaubapakikese etiketile kirja pandud, oli endiselt hinnana kirjas 42 krooni.

Täitsa huvitav, kas tegemist on lihtsalt lohakusega, sest hinnamuutused jäetakse uuendamata ja arvatakse, et kes seda kodulehe hinda ikka nii väga vaatab. Või on tegemist lihtlabase pettusega: odavam hind kutsub inimese poodi ja kui juba kohale on tuldud, siis enamasti ostetakse kaupa ka kallima hinnaga, sest uuesti tulla ei taheta ja näiteks seda haruldast toidupoolist on müügil vaid vähestes poodides.

Ameerikamaal ja ka lähemal, Rootsis, müüakse siis, kui inimene avastab, et reklaamis on kaupa pakutud odavama hinnaga kui kaupluses tegelikult müügil, see kaup talle ikkagi madalama, st reklaamihinnaga. Meil on kaupmehed ahned.

Ja internetti koduleheküljele välja pandud hindu mina enam usaldama ei kipu.

Üks katse jäi seekord küll tegemata: võib-olla saab kauba netis välja pandud odavama hinnaga siis, kui selle koju tellid, mitte ise kohale ei vantsi. (See ei tundu kuigi loogiline.) Aga sellekohane märge nende poodide koduleheküljelt puudub.

Ütlevad...

Raadiost enne jõule. Üks asjapulk ütleb intervjueerijale vastates: "Eestis on kuskil üle 85 000 töötu."
Kuskil? Kui ei tea kus, eks otsi siis üles!

---
Raadiost jõulu esimesel pühal. Jõuluvana jagab tõsimeelseid eluõpetusi aegluse ja aja mahavõtmise tähtsusest: "Ärge kiirustage, võtke eeskuju meie suusatajatest!"
Ja siis veel pikaajalisest trennist, kannatlikust meelest ning muust sinna juurde kuuluvast. No kui meie suusatajad edasi ei kiirusta, kuidas nad suusarajal teistega võistelda saavad?

* * *

Talvine pööripäev - kokkuvõte 2009. aastal ilmunust

Traditsiooniline talvise pööripäeva aastalõpukokkuvõte: viimase 40 aasta jooksul pole ma nii vähe kirjutanud kui tänavu. Kokkuvõtteks võiks öelda, et loominguliselt nadi aasta oli.

Jaanuaris Elukirjas "Kui elust saab missioon" - arutlus missioonitundest Walesi ja Cornwalli poolsaare reisi näidetel (Portmeirion, Minacki teater).

Jaanuaris - veebruaris sai toimetatud mitu väiksemat käsiraamatut (töölepingu seadusest, Exceli kasutamisest). Kõik ka ilmunud.

Märtsis ilmus minu toimetatuna tõlkeraamat - Martha Davis, Ph.D., Elizabeth Robbins Eshelman, MSW, Matthew McKay, Ph.D "Lõõgastumise ja stressist vabanemise käsiraamat".
Märtsis ilmus samuti ajakirjanike elulugude raamatu III köide "Kuidas vaatad, nõnda näed", mis sisaldas ka minu eluloo "Minu aastad on minu rikkus".

Aprillis ilmus minu toimetatuna tõlkeraamat, Kenneth T. Strongmani "Psühholoogia igapäevaelus. Teejuht algajale".

Mais ilmus Elukirjas "70 - on seda palju või vähe?" naha- ja siidikunstnik Kiira-Marianne Kadarikust.

Juunis ilmus minu toimetatuna 15-aastase Merilin Jürjo esimene muinasjutukogumik "Haldja naer" - ilusad jutud.
Samuti juunis ilmus minu toimetatuna tõlkeraamat, John Bowkeri "Uskumused, mis muutsid maailma".

Juulis-augustis sai toimetatud paari tõlkeraamatut, mis aasta lõpuks ka ilmusid. Üks neist oli Desmond Morrise "Beebi" ning teine Donald Trumpi ja tema partner Bill Zankeri "Mõtle suurelt ja pane täiega nii äris kui ka elus". Neist olen ka selles blogis kirjutanud. Viimatinimetatut pole ma ise veel raamatuna näinudki, nii hiljuti ilmus.

Detsembris ilmus Elukirjas ka n-ö pehme lugu sellest, et Soomes armastatakse ingleid - Soome Instituudi viimatisest juhatajannast Jaana Vasamast ja tema emast kunstnik-naivistist Ritva Vasamast seoses jõuludega ja nende pere traditsiooniga teha jõuludeks inglikaarte.

Selleaastase nadivõitu kirjutamise elik loomingukriisi põhjustasid päris paljud asjad, küll mitte üleüldisest masust, vaid minust endast tingituna: läbi aasta lonkav tervis, reisi ärajäämine, aasta viimasel kolmel kuul jätkuvalt toimuvast ülanaabri korteriremondist põhjustatud ebameeldivuste halb talumine jm. Ei taha siin rohkem viriseda, ehk tulev aasta on parem.

Täna on pööripäev, tasapisi hakkab valgust lisanduma.

Tänane

See vana postkaardipilt siin ei ole maailmakuulsale jõululapsele, vaid hoopiski tänasele sünnipäevalapsele.

Tol aastal tuli tänasel kuupäeval lund. Sinna tähtsasse majja sai hommikul mindud jala. Üks valgekitlinaine riidles, et miks te nii vara tulite, aega veel küll. Kolm ja pool tundi hiljem oli maailmas üks inimene rohkem.

Palju õnne!

Lume krudisev külm teeb hingele pai. Sinise kõrge taeva all on kerge hingata. Päike peegeldub vastasmaja akendelt ka põhjapoolsematesse akendesse ja tuba on hommikul valgust täis. See ilus päev...

Eile viskasin mõned leivatükikesed lindudele. Kajakad tulid neljakesi, läksid söögipoolise pärast kaklema, siis said igaüks ikka oma jao noka otsa, lendasid saamatult ära.

Nende madinat seiranud vares tuli tatsat-tatsat, tõstis väga metoodiliselt nokaga kaks leivatükikest ülestikku, võttis ka kaasa, lennates ära nagu madallennul transpordilennuk. Kuidagi intelligentse mulje jättis endast maha.

Trump jõudis poodi

Mu tööaastal on ots käes, ilmunud on ka viimane minu toimetatud raamat. Ärimees Donald Trumpi ja tema partner Bill Zankeri arusaamised sellest, kuidas nii äris kui ka elus tuleb mõtelda suurelt ja panna täiega.Pealkiri ongi "Mõtle suurelt ja pane täiega...", ingliskeelses originaalis siis "Think Big and Kick Ass in Business and Life". Sellest raamatust olen varem kirjutanud siin

Ise pole ma raamatut veel näinud, ainult kaanepilti internetis. Tõlkija oli kick-assi tõlkinud "võimatu saavutamiseks", kuid Trumpi ärapanijaliku kirjutamismaneeriga see ei sobinud. Sestap sai kirjastusele (Pegasus) välja pakutud mitu varianti: "võta viimast", "anna takka", "pane täiega"... Kaanepildi järgi otsustades on valitud täiegapanemise variant.

Ennast korrates ütlen, et mulle meeldis sellest raamatust mõte, et elus ei tohi hoogu kaotada. Kui hoog maha käib, siis on raske uut jõudu ja energiat leida ning edasi minna. Enese peal kogetud tõde.

Vesi voolab ikka allapoole

Kunagi oli meie majas veeavarii, kus vesi hakkas kõige enne nõrguma esimese korruse toaseinast, alles hiljem said kannatada teine, kolmas ja jupike neljandat korrust. Kui avarii põhjust otsima hakati, olid ülemised korrused esimesele pahased, et kuidas, neil ei jookse midagi. Umbes nii, et miks esimene korrus neid ujutab. Kui selgus põhjus - neljandal korrusel lahti jäänud kraan, mis üleujutuse tekitas -, alles siis tuli kõikidele kõrgemal elajatele meelde, et vesi jookseb ikka allapoole, isegi kortermajades.

See selleks, nagu lubatud, on siin mõned pildid eelmises postituses kajastatud veeuputusest, mille ülanaaber meile 3. detsembri südaööks korraldas.

Korter lõhnab praegugi rõskuse järele, kohati ilmub juba hallitust, kõik veelaigud pole veel kuivanud, asjad kuivavad põrandal laiali, vaipkate on endiselt märg. Maja on säästuküttel, seepärast kuivavad seinad ja muu väga aeglaselt.

Ei pane siia palju pilte, halb tunne on nendega tegelda. Tahaks kogu kupatuse unustada, rõõmus ja kuivuses elada, mitte lakkamatult põrandakaltse ja veekogumisnõusid liigutada. Pildid on tehtud erinevates ruumides. Viimasel pildil on nukker ajaloolise ajalehe eksemplar minu arhiivist - vesi pääses seinte kaudu ka kappidesse ja raamaturiiulisse.



Eelmise, 10. oktoobri 2008 veeuputuse pildid on siin

Alumisel korrusel ei elagi inimesed

Eile õhtul tund enne südaööd õnnistas ülemisel korrusel euroremonti tegev naaber meid sel sügistalvel juba kolmanda veeuputusega - seekord tugevamaga kui eelmised. Korteris ladistas "vihma sadada". Esikulagi, kuningate jalakäimiskoht, tubade seinad - kõik voolasid vett. Kööki tekkis supp-troopika.

Arhiivikapi tagasein lekkis, mõned uunikumid mu tööaastatest on lootusetult märjad. Raamaturiiuli tagasein sai uue põntsu. Seinakontaktid ja lülitid voolasid jälle vett. Poole kolmeni üritasime lappidega põrandaid kuivatada. Täielik tohuvabohu.

Tahaks kellelegi kolki anda, sest elamine meenutab vähe korralikku elamist, väsinud olen pealekauba. Kõik on niiske, haiseb, haigusejärgne köha ei mõtlegi selles olukorras mööda minna.

Õnneks ei olnud ma seekord üksinda kodus, nagu eelmise suure veeuputuse ajal. Muidu oleks täiesti lootusetu tunne. Ka oli kaelatulev vesi seekord puhtam - katki läks euroremondi käigus asendatud toru. Mis praegu paneelide vahel võib toimuda, on teadmata. Aeg-ajalt ilmub kuskile mõni salapärane veeloik.

Pilte tegin ka, pärast panen siia ka mõned.

(Muide, üks vahepealne veeuputusekatse oli nii väike, et sellest ma nädalapäevad tagasi isegi ei kirjutanud.)
Eelmisest suuremast saab pikemalt lugeda oktoobrikuu postitustest:
Aga päästjad on meil tublid.
Eilsest jamast veel, enne tänast jätku.
Vanduma võtab ja vihaseks teeb.