Eile õhtul tund enne südaööd õnnistas ülemisel korrusel euroremonti tegev naaber meid sel sügistalvel juba kolmanda veeuputusega - seekord tugevamaga kui eelmised. Korteris ladistas "vihma sadada". Esikulagi, kuningate jalakäimiskoht, tubade seinad - kõik voolasid vett. Kööki tekkis supp-troopika.
Arhiivikapi tagasein lekkis, mõned uunikumid mu tööaastatest on lootusetult märjad. Raamaturiiuli tagasein sai uue põntsu. Seinakontaktid ja lülitid voolasid jälle vett. Poole kolmeni üritasime lappidega põrandaid kuivatada. Täielik tohuvabohu.
Tahaks kellelegi kolki anda, sest elamine meenutab vähe korralikku elamist, väsinud olen pealekauba. Kõik on niiske, haiseb, haigusejärgne köha ei mõtlegi selles olukorras mööda minna.
Õnneks ei olnud ma seekord üksinda kodus, nagu eelmise suure veeuputuse ajal. Muidu oleks täiesti lootusetu tunne. Ka oli kaelatulev vesi seekord puhtam - katki läks euroremondi käigus asendatud toru. Mis praegu paneelide vahel võib toimuda, on teadmata. Aeg-ajalt ilmub kuskile mõni salapärane veeloik.
Pilte tegin ka, pärast panen siia ka mõned.
(Muide, üks vahepealne veeuputusekatse oli nii väike, et sellest ma nädalapäevad tagasi isegi ei kirjutanud.)
Eelmisest suuremast saab pikemalt lugeda oktoobrikuu postitustest:
Aga päästjad on meil tublid.
Eilsest jamast veel, enne tänast jätku.
Vanduma võtab ja vihaseks teeb.
Ma vabandan, kuid miskitmoodi on juhtunud nii, et Sinu loo alla on tekkinud otseviide minu viimasele postitusele.
ReplyDeleteMa enda arust pole küll kuhugi vajutanud. Ma olen kogu aeg kahtlustanud, et selles arvutiasjanduses on peidetud kallutatud jõud :))
Kas vähemalt on mingi lootus nõuda ülaltnaabritelt kahju korvamist? Muidugi on asju, mida korvata ei saagi, aga siiski...
ReplyDeleteSelline asi käib ikka üle mõistuse, tõepoolest...
Hundi ulg, seda linki saad vist ikka ainult Sina mingil viisil oma blogi kaudu ära võtta, mina saan ta ainult nähtamatuks muuta, aga las ta olla pealegi.
ReplyDeleteKukupai, eelmise korra eest sain mingi sümboolse kahjutasu, seekord ei ole veel jaksanud nii kaugele mõtelda. No tõepoolest ei tahaks oma elu põhisisuks muuta selle uue naabriga protsessimist. Nii tobe on oma kodus pidevalt hirmuga lakke vaadata, et mis sealt jälle kaela tuleb :(
Tegelikult peaks see naaber maksma ikka suuremat hüvitist, kui mingi sümboolne summa - nii seaduse, kui tavainimese viisakuse järgi. Selline käitumine, kujutan ette, mõjuks küll täieliku hinge sülitamisena, kui keegi põhimõtteliselt rikub ja laamendab teise inimese KODUS ja selle vastu tegelikult ei saa midagi teha. Ainult vaadata, kuidas kõik liguneb ja hävib. :(
ReplyDeleteKurb oli lugeda sellist asja. Jaksu taolise põrgunaabriga kemplemisel.
Aitäh, kurimuri.
ReplyDelete