18/06/2009

Minu enda mina ja selle lähiümbrus

Minu kasvatusse kodeeriti lapsest saadik, et ühissõidukis tuleb istet anda endast vanematele ja nõrgematele (esimesed siis eakad ja vanurid, teised puuetega inimesed, rasedad naised, väikelastega naised, raskete pakkidega inimesed jne). Pean ütlema, et kood töötab senini, ikka kipun teistele istet pakkuma. Nii juba tugevasti üle poole sajandi.

Sestap imestan, kuidas tänapäevased noored inimesed justkui oleksid sageli oma istekohtade külge kinni kasvanud. Ei, ma ei mõtle raske ranitsaga koolijütse. Nemad las istuvad, sest see koorem, mida nad koolikotis kannavad, on tõesti raske. Aga ma imestan siis, kui lombaka, kepile toetuva ja vaevu püsti seisva vanainimese läheduses istub kena kepsakas noor neiu, kuulab oma musa või mängib moblaga ja on isegi pahane, kui vanainimene tal palub endale istekohta loovutada. Mõni neist noortest vaatab vana üsna vihkava pilguga, et kuradi penskar, mis sa jalus tolgendad.

Osa meie ühiskonnast paistab seda viha penskarite vastu lausa soovivat ja soosivat. Miks siis muidu vastandatakse pensionäre pidevalt noortele, miks süüdistatakse neid, et nad olemas on? Miks unustatakse, et ka selsamal eakal on ainult üks elu, mille algust ei saanud ta ise valida ja mille lõpuni ka tema tahab inimväärselt elada? Täpselt niisamuti, nagu seda tahab noor inimene, keskealine ja üldse kõik inimesed.

See pidevalt ülesköetav viha on meie ühiskonnas üks kõige koledamaid ja masendavamaid asju. Noor ütleb seepeale: "Ma lähen siit minema. Ma ei tule enne tagasi, kui siin saab inimese moodi elada." Vana mõtleb mõnikord: "Ei ole minust enam minejat. Ja kuhu ma läheksingi - see siin on minu maa". Pisaratega niisutatud, rõõmusidki näidanud... Kumba rohkem, ei tea.

Olen oma blogis vältinud virisevaid teemasid. Seekordki tahaksin siia panna oma olemist üsna hästi kajastavad sõnad ühelt minust veidi nooremalt soomlaselt:
"Kord jõuab igaühe elus kätte aeg, mil peab mõtisklema selle üle, kes ma siis õieti olen, kui jätta mängust välja kõik senini elus saavutatu. Saabub aeg, mil seistakse silmitsi küsimusega, mida kujutab enesest see tõeline sisim mina ilma ühiskondliku staatuseta, kogemusteta, ümbritsevate asjadeta ning rollideta, mida elu näitelaval on tulnud esitada. Küsimus omaenda tõelise mina kohta ongi elu tähtsaim küsimus. See on ühtlasi ka eluküsimus, sest kui me sellele vastata ei suuda, teeb elu seda meie eest.

Neid sõnu kirjutades olen 56-aastane ja tunnen, et olen sellele küsimusele vastuse leidnud. Välismaailm oma sõdade ja seiklustega ei paelu mind enam. Elu keskpunktiks on saanud minu enda mina ja selle lähiümbrus. Elu rikkused olen leidnud just sealt, kus targad inimesed on öelnud need olevat, just sealt, kus olen ise. Ma ei pea end enesekeskseks, vaid tervel moel isekaks, sest alles siis, kui olen leidnud iseenda, on mul midagi ehedat ka teistega jagada. Olen õppinud oma ego vajaduse korral tagaplaanile jätma, nii et võin tunda enda ja maailma vahelise piiri kadumist, kaotamata samas oma isikupära.

Praegune seisund tundub mulle tuttav ja justkui kunagi varem läbi elatud. Tunnen, et olen leidnud selle miski, mida puudutasin, kui olin veel laps. Lohutav on täheldada, et mitte miski pole vahepeal mu sügavaimat mina muutnud. Mäletan, kuidas kauges lapsepõlves vaatasin kõrvalt täiskasvanute elu, mis oli täis muresid, ja panin endamisi imeks kogu seda mõttetut sebimist. Kuidas nad küll aru ei saa, et nende muretsemine on ilmaaegu? Oleksin tahtnud neile öelda, et elu on midagi muud. Kahjuks ei osanud ma siis veel rääkida ja kui oleksingi osanud, poleks täiskasvanud mind ilmselt kuulanud. Et saada iseendaks, oli vaja vaid loobuda uskumast müütidesse enesest ja ümbritsevast maailmast, mida teised olid minu egosse istutanud. Võib-olla see ongi see uuesti lapseks saamine, tagasipöördumine loovuse ja elu lätete juurde."

(Antti Heikkilä "Elu parim aeg", e. k Nebadon, 2007)

2 comments:

  1. Kõik noored inimesed ei ole kindlasti ühe vitsaga löödud - pakutakse istet küll. On igasugu inimesi igasugu eas, on vihaseid noori ja on vihaseid pensionäre.. ja nii edasi, eksole.. Samamoodi võiks küsida, mis on viga nendel vanematel inimestel, kes küünarnukkidega trügides vabade istekohtade poole tormavad, et igal juhul istuma saaks.. Ometi ei teeks neist järeldust kõikide vanade inimeste kohta..

    ReplyDelete
  2. Minu järeldused ei olegi tehtud kõikide kohta. Pigem ilmingu kui niisuguse kohta. Inimesed loomulikult on erinevad.

    ReplyDelete