22/09/2020

Muinsuskaitseamet pidas meeles

Täna jõudis minuni üllatussaadetis Muinsuskaitseametist: tänukiri, aastaraamat ja paar ameti logoga helkurit.
Aitäh meelespidamise eest!


Kui blogilugeja tahab teada meelespidamise põhjust, siis võib ta üle lugeda need blogipostitused:
„Majad: muutused ja saatused. Mis saab auhinnatud kunstiteosest?“
http://iltaka.blogspot.com/2019/11/majad-muutused-ja-saatused-mis-saab.html
„Lammutamine on jõudmas pannooni (Täiendatud teabega PERH-i ametlikust kinnitusest Muinsuskaitseametile, et kunstiteos säilib.)“
http://iltaka.blogspot.com/2020/02/lammutamine-on-joudmas-pannooni.html

Tänane sügisene pööripäev on hallivõitu ja moblafoto ei tulnud just kõige paremini välja, võib-olla asendan selle kunagi etemaga.

12/09/2020

Vaatamisi: Prantsuse filmiõhtud sügispimeduses (Täiendamisel)

Ilmselt saab sellest jälle kord üks pikk ja kaua kirjutatud filmipostitus, nagu neid siin blogis on filminädalate ja -festivalide puhul varemgi olnud. Nimelt näitab ETV2 koostöös Prantsuse Instituudiga septembrist detsembrini oma kolmapäevaõhtuses maailmakino programmis viit filmi prantsuse viimaste aastate kinokunstist. Püüan neist mõnda vaadata ja siia (kaldkirjas) kirja panna oma muljed või lühiarvamuse. Nii täieneb see postitus küll pikkamisi, kuid pidevalt.

Esimesena oli septembris kavas „Elukool“ („L'ecole buissonniere“, 2017, rež Nicolas Vanier).

Filmitutvustusest: Selle südamliku koguperefilmi tegevusaeg on 1930. aasta, mil rõõmsameelne talupidaja Célestine ja ta metsavahist abikaasa võtavad enda hoole alla lastekodulapse Pauli. Krahv de Fresnaye valdusesse kuuluvad Sologne´i maakonna ääretud metsad ja põllud, metsik ning vaba loodus koos seal askeldavate salaküttidega, kes samas loodusest hoolivad – see kõik haarab poisi endasse ja Paul asub innuga elu ning metsa saladusi avastama. Ent saladused puudutavad ka teda ennast. Tundub, et Paul ei sattunud maakonda juhuslikult...

Oli tõesti südamlik film, täis nauditavaid loodusvaateid, mitmesuguseid loomi ja enamasti heasoovlikke inimesi. Lastekodulapse saatust näidates üsna sentimentaalse ja liigutava sisuga, mis tundelaadilt meenutas mulle prantsuse kirjandusklassikast hästi tuttavat Hector Malot´ romaani „Perekonnata“.

Väike peategelane Paul (Jean Scandel) on keskmisest nutikam poiss, teda kasvatama asunud Célestine (Valérie Karsenti) kena krapsakas naisterahvas, metsavaht Borel (Éric Elmosnino) aga loodab teolt tabada salakütist vabameest Totoche'i (François Cluzet), kellest poisile ustav sõber ja looduse saladustesse pühendaja saab.

Koguperefilmiks sobib „Elukool“ vägagi hästi. Eriline kunstiteos see film just pole, sest esimene pool on tugevam kui lõpuosa, aga kõik kokku jätab pärast vaatamist päris helge tunde.

„Gauguini teekond Tahitile“ („Gauguin: voyage de Tahiti“, 2017, rež Edouard Deluc). Osades: Vincent Cassel, Tuheï Adams, Malik Zidi.

Filmitutvustusest: Ajaloolise draama tegevus hargneb 19. saj lõpus. Prantsuse impressionistlik maalikunstnik Paul Gauguin ei suuda kodumaal kuidagi oma töid müüa ja unistab looduslapse elust eksootilistel Polüneesia saartel. Tahitil saab Gauguin uuest elust ja värskest armastusest uut hoogu ja seal sünnivad juba surmavalt haige Gauguini kuulsad maalid Polüneesia põliselanikest.

Hoolimata sellest, et nii tema sõpradest kunstnikud kui ka viie lapsega abikaasa väidavad, et ei saa lihtsalt minema sõita ega tule temaga kaasa, suundub taltsutamatu ja isepäine Gauguin Polüneesiasse. Aga seal pole vaese ja haigena kuigi mõnus elada ka siis, kui saatus talle uue suure armastuse toob. Tahitilanna Tehura tahab kunstnikult niihästi armastust kui ka toitu ja valget kleiti, et kirikusse minna. Nende muretsemine on peaaegu igasuguse sissetulekuta haigele kunstnikule aga raske.

See on film kirest loomingu vastu ja masendavaks muutuvast armastusest looduslapsest naise vastu, keda Gauguin halvematel päevadel lausa luku taga koduvangis peab. Ja veel on see film imelistest maalidest, mis said kuulsaks ja hakkasid suurt raha maksma alles pärast kunstniku surma. Väga hea on Vincent Cassel Gauguini rollis.


Keda see teema huvitab, neile soovitan lugemiseks William Somerset Maughami suurepärast romaani „Kuu ja kuuepenniline“ („The Moon and Sixpence“, 1919), mis on kirjutatud Gauguini eluloo ainetel.

Veel on tulekul järgmised filmid:

18. nov 2020 - „Kaksikelu“ („Doubles vies“, 2018, rež Olivier Assayas). Osades: Juliette Binoche, Guillaume Canet, Vincent Macaigne.

Filmitutvustusest: Pariisi raamatukirjastajate boheemlaslikus maailmas hägustub piir tegelikkuse ja väljamõeldise vahel. Vastuoluline kirjanik kasutab oma tõestisündinud armulugusid – nende hulgas kirglikku suhet näitlejannaga, kelle abikaasaks on kirjaniku enda toimetaja – oma uue kõmutekitava romaani ainesena.

- „Henri Picki mõistatus“(„Le mystère Henri Pick“, 2019, rež Rémi Bezançon). Osades: Fabrice Luchini, Camille Cottin, Alice Isaaz.

Filmitutvustusest: Krimikomöödia, milles noor kirjastaja leiab ühest kummalisest raamatukogust kesk Bretagne’it erakordse käsikirja, mille ta otsekohe avaldab. Romaanist saab bestseller. Ent raamatu pitsameistrist autor Henri Pick, kes kaks aastat varem suri, polnud lese sõnul kirjutanud iial midagi peale poenimekirjade. Asja asub uurima kuulus kirjanduskriitik koos Henri Picki tütrega.




Vaatamata jätsin filmi „Hundi kutse“ („Le chant du loup“, 2019, rež Antonin Baudry, osades: François Civil, Omar Sy, Mathieu Kassovitz), mis filmitutvustuse kohaselt on triller sellest, kuidas Prantsuse tuumaallveelaeva pardal lasub kogu vastutus noore mehe õlul. Tal on haruldane anne tuvastada iga väiksematki heli. Ta on tuntud kui mees, kes kunagi ei eksi, ent ometi teeb ta vea, mis seab surmaohtu kogu meeskonna.

Postrid internetist, tutvustustekstide kirjutamisel kasutasin Prantsuse Instituudi veebilehe abi.

06/09/2020

Kursuseraamatust, natuke ka muust

1. septembril oli mu kodulähedases koolis iga pooleteise tunni järel aktus. Esimese klassi lapsed läksid kella 12-ks. Nii vahvad, tähtsust täis, lilled peos ja näod ootuspõnevil. See päev toob alati meelde mu oma esimese koolipäeva – nii ammu, ammu. Aga seekord näisid ka suuremad õppurid kooliminekut rõõmuga võtvat – ikkagi vaheldus pärast koroonast pealesunnitud kaugõpet ja võimalus klassikaaslastega kohtuda.

Meenus, et ma polegi siin kirjutanud, et augusti lõpus valmis mu tublide kunagiste ülikoolikaaslaste kokku pandud kursuseraamat „Õppisime 1965-1970 eesti filoloogideks“, mille esitlus oli kursuse kokkutulekul.

Esialgu on see pdf-versioonis digiraamat kättesaadav ainult kitsamas ringis, aga peagi ka avalikult. Kogumiku on toimetanud Ann Seilenthal, kujundanud Tõnu Seilenthal, tekste – mälestusi Tartu ülikoolist, õppejõududest, kaastudengitest, tollest ajast ja olustikust koos meid saatnud suundumustega – on lisaks eelnimetatutele Mart Siimannilt, Rutt Hinrikuselt, Anne Lillelt, Paul Hagult, Andrus Saarelt, Mall Kaevatsilt jt. (Siinkirjutajalt ka jupike,  mis mu blogi lugejatele juba tuttav on.)

Raamat valmis just sobivalt ära märkima seda, et meie ülikoolitee algas 55 aastat tagasi Tartu Riikliku Ülikooli ajaloo-keeleteaduskonna eesti filoloogia osakonnas.

Teisest raamatust ka. Septembri alguspäevil tulid kirjastusest esimese poolaasta raamatumüügi arvud. Tore, et nüüdseks kolm aastat tagasi ilmunud „Nooruse lugu“ ikka ostetakse, kuigi tasapisi. Võib-olla on ka paras aeg selle raamatu olemasolu veel kord mu blogi lugejatele meenutada. Ja ma ei väsi kordamast, et see ei ole minu elulooraamat, vaid ajakirja Noorus lugu, milles minu elust (ja mu kolleegidest) on juttu ainult nii palju, kui see ajakirja käekäigu kirjeldamiseks vajalik.
Related Posts with Thumbnails