26/05/2020

Johannes Käbin „Aastate ja kauguste tagant. Mälestused ja päevikukatked“


Johannes Käbin
„Aastate ja kauguste tagant.

Mälestused ja päevikukatked“
Tõlkinud Veronika Einberg
Kirjastus Varrak, 2020.

Kui Johannes Käbin (1905-1999) Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee esimeseks sekretäriks sai, olin kolmeaastane. Kõik nõmmekad teadsid, et ta elab suures majas Kaare tänava ja Vabaduse puiestee nurgal. Minu lapsepõlveaastatel ja noorusajal räägiti temast kui Eesti NSV tähtsaimast juhist palju ja need jutud olid sõna otseses mõttes igasugused – nii head kui halvad, nii ametlikud kui ka kuulujutud. Ka fotodel, mida toona ajakirjanduses avaldati, figureeris ta tihti, sööbides niimoodi tolle aja inimeste mällu. Parteijuhi mõjukal ametikohal oli ta 1978. aastani, tagandatuna seejärel kuni 1983. aastani Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimeheks, kellest enam eelnevaga võrreldes suurt midagi ei olenenud.

Varraku väljaandena ilmunud Johannes Käbini mälestusi ja päevikukatkeid ootasin huviga, et ehk ka nende kaudu paremini lahti mõtestada oma elu esimesel poolel toimunud ajaloolisi sündmusi.

Sisututvustus tagakaanelt.
Käbini mälestused on kirjutatud ühe nõukogudeaegse üleliidulise kirjastuse palvel, sestap erinevad need oma vaoshoituses praegusaja raamatutest suuresti. Tunda on, et palju jääb ütlemata. Soojusega meenutab ta oma lapsepõlve ja noorusaastaid, komsomoli- ja parteitegevuse algusaastaid. Kohati on mälestustes tunda ajastu karmust. Parteijuhina pidas Käbin oma ideaaliks Sergei Kirovit. Neile, kes ehk veel mäletavad ajakirjas Looming 1977. a (nr 11) avaldatud Johannes Käbini vestlust kirjanik Vladimir Beekmaniga, mida omal ajal palju loeti, on neis meenutustes tuttavat.

Väga põhjalikult käsitleb Käbin põllumajandusega seostuvat nii Venemaal kui ka Eestis. Keda kollektiviseerimise ja kolhooside-sovhooside teema huvitab, neile võivad need leheküljed sobida. Mulle tuli näiteks meelde lapsepõlves loetud mahukas olukirjeldusraamat „Tugevate tee“ Egon Ranneti sulest, milles ta kirjutas Udeva sovhoosi lüpsjatest ja karjatalitajatest. Käbin meenutab oma mälestustes mitmel korral selle olukirjelduse tegelasi, kellest mitu ka sotsialistliku töö kangelase nimetuse pälvis. Mul on meeles, et toona räägiti, et Ranneti teos olevat Käbinile väga meelepärane. Parteijuhi mälestustes on aga juttu ka nendest loometegelastest, keda toona ideoloogiliselt ustavateks ei peetud ja kellesse nii leebelt ei suhtutud.

Ammustest aegadest tuttavaid nimesid on mälestusteraamatus palju. Seetõttu tuli mulle nii mõndagi ka meelde. Aga praeguse lugeja jaoks on kahtlemata põnevamad päevikukatked aastatest 1979-1994, milles Käbin avaldab paljude Karl  Vaino aegsete parteiliste vangerduste tagapõhja, annab hinnanguid neile, kes meie elus praeguseni on nii või teisiti tuntud. Päevikus ilmneb ka Käbini pettumus, kui oma ala hästi tundvad juhid asendati nendega, kes sellest alast midagi ei teadnud (kuigi nad muus valdkonnas võisid head spetsialistid ja juhid olla). Mulle näiteks meenus ajaleht Rahva Hääle toimetaja vahetamine, mida Käbin oma raamatus samuti mainib.

Kibedalt elas Käbin üle ebasoosingusse sattumist. See avaldub ta raamatu lõpulehekülgedelt, kus ta jagab inimesed seltsimehelikkuse poolest kolme kategooriasse ja väljendab pahameelt, et mõne jaoks on suhetes inimestega peamine subordinatsioon. Seda, et ta ebasoosingus oli, võin ka ise kinnitada, sest aastatel 1984-1985 koostasin kirjastusele Eesti Raamat kakskeelset meeneraamatut „Jõudu tööle! Слава труду!“, milles tutvustati 15 sotsialistliku töö kangelast mitme ajakirjaniku sule läbi. Tahtsime seda köidet, milles oli juttu kangrutest, müürsepast, kalurist, karjatalitajast jt tublidest inimesest, alustada intervjuuga Johannes Käbiniga, kes oli samuti sotsialistliku töö kangelane. Valmistusin selleks usutluseks, kui ootamatult nii mulle kui ka kirjastusele tuli partei keskkomiteest korraldus jätta Käbinist kirjutamine ära. (Selle meeneraamatu ilmumisega seostunud kohati kentsakatest seikadest olen rääkinud ka palju aastaid tagasi Reet Valingu tehtud raadiosaates.)

Minu eakaaslaste jaoks on Käbini mälestused ja päevikukatked suuresti niisugune lugemisvara, mis äratab ühel või teisel moel taas üles meie endi kogetu. Noorematele põlvkondadele võib mõnigi raamatus talletatud seik kummastavana näida, aga kui neil vähegi ajaloohuvi on, võib see tagasivaade ammustesse aegadesse neilegi õpetlik olla. Käbini kirjapanekutele lisaks on raamatus seda toimetanud ajaloolase Olev Liiviku joonealused täpsustused, akadeemik Tõnu Tannbergi sissejuhatus ja autori poja Eduard Käbini väike kommentaar.

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

https://kultuur.err.ee/1094914/arvustus-kummastav-ja-opetlik-kabin

2 comments:

  1. Egon Rannetit on tagantjärgi väga halvasti iseloomustatud, et nii halb iseloom, kiuslik, vägivaldne ja harimata inimene.
    Käbini mälestusi võiks ju lugedagi, kui sa soojalt soovitad.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Käbinit ei lugenud ma mingite soojade tunnete pärast ega ka soojade tunnetega. Pigem uudishimust. Tegemist oli ju mehega, kes oli 28 aastat ametipostil, mille kohta Jaak Allik tänases Sirbis kirjutab: "Esimese sekretäri tahte vastaselt ei saanud kellegi peas, piltlikult öeldes, juuksekarvagi liigutada.". https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/nonda-arvas-kabin/
      Jaagu arvustuses on raamatust põhjalikumalt. Kui huvitab, loe. Minu jaoks olid selles raamatus Käbini päevikukatked huvitavamad kui mälestused.
      Ranneti olukirjeldus lihtsalt tuli mulle meelde.

      Delete

Kuni kolme päeva vanuste postituste kommentaarid ilmuvad kohe, kolmest päevast vanemate postituste kommentaarid lähevad modereerimisele.

Related Posts with Thumbnails