03/02/2019

Kaie Ilves „Klaasipuhuja“


Kaie Ilves
„Klaasipuhuja“

Illustreerinud Lex Zooz.
Kujundanud Egon Erkmann.
Haapsalu, 2019.

Kaie kinkis mulle oma vastilmunud luulekogu, öeldes: „Lõppude lõpuks mäletad sina algust“.

Mäletan küll. Kaie esimesed luuletused ilmusid Nooruses 1986. aasta märtsis. Oma raamatu „Nooruse lugu“ peatükis „Esimene trükiproov“ kirjutasin:

„... enamasti oli iga esimene trükiproov ehe rõõm nii autori kui ka toimetuse jaoks. Praegu sellest rubriigist ja Nooruses avaldatud luulest üldse kirjutades olen lausa hädas: esmaavaldajaid oli minu ligi kümne tööaasta jooksul sadakond. Kõiki üles lugedes läheks loetelu väga pikaks, samas oleks kahju kedagi välja jätta. /- - -/ TPedi esimese kursuse eesti keele ja kirjanduse eriala tudeng Kaie Ilves pani oma luuletustes kirja lihtsad Eesti pildid, kodused kohad ja inimesed:

„VANAEMA
sina oled
südasuvi
oled seesama
maa mullane süda
maa mis meile jääb koduks.““

Kaiega viis elu mind uuesti kokku siis, kui pärast Noorusest lahkumist Õhtulehe toimetuses ametis olin. Sealses kultuuriosakonnas töötasid südikad ajakirjanikuneiud, Kaie nende hulgas.

Kaie Ilvest tuntakse praegu aja- ja lastekirjanikuna, aga nüüd kinnitab ta arvult juba teise luulekoguga, et on luuletuste juurde tagasi pöördunud.

„Klaasipuhuja“ on väga kenasti kujundatud raamatuke, kuhu mahub üllatavalt palju. Luuletusi on 81. Neid võib lugeda nii üksikult kui ka kogusummana ja viimasel puhul tekib üldmuljena silme ette kellegi pikk elutee, mälestuste ja tundmuste lummus, need sinised klaaskuulid ja kingad, une-eelsed ussaiad ja kõikvõimalikud kummaliste nimedega eestimaised lilled…

39
puistas tuulde
siidpaelaga seotud
luiskelood
usub kes
petta saab
rohkem veel see
kes ei usu et


Ühtaegu leebed ja soojad mõjuvad need luuletused praeguste lumehangede vahel uitajale kevadise kuminana, kutsudes lugejas esile nendega võrdväärseks püüdlevaid muljeid ja elamusi, niisama lihtsaid ja niisama sügavaid, nagu Kaiel on õnnestunud hetkede kiirustamisest ja aastate sinisest klaasist tabada.

Selle luulekogu lugemisel on hea aega maha võtta, aeglustuda ja tasakaalustuda, sest ütlemata otse, mis just on tähtis, kõneleb Kaie luule kaudu sellest, mis on tähtis. Tema luule värvi- ja tundevarjundid, tasased sundimatud sõnakordusedki tekitavad tahtmise neid taas üle lugeda, jälle paitada klaaskuule ja sõrmitseda klaashelmeid, olla oma elu klaasipuhuja, kelle „sõnad ripuvad kreegipuus“.

„Klaasipuhuja“ illustreerijast Lex Zoozist ei teadnud ma enne midagi, aga tema FB lehelt avastasin huvitava noore loomenatuuri. Muu hulgas kirjutab ta: „Selle raamatu pealkiri on „Klaasipuhuja“ ja minu dekoratiivsed gradientringid sümboliseerivad aastaaegade muutumist – kevad, suvi ja sügis, läbi elu, mis on raamatus kirjeldatud.“

Aitäh Kaiele raamatu eest.

No comments:

Post a Comment

Related Posts with Thumbnails