Henning Mankell „Rootsi kummikud“

Henning Mankell
„Rootsi kummikud“
Rootsi keelest tõlkinud Maarja Aaloe.
Kujundanud Toomas Niklus.
Kirjastus Varrak, 2019.

Kui ma pärast selle romaani lugemist internetist Tretorni (just seda firmat nimetab Mankell oma raamatus) kummikuid vaatasin, tabasin end mõttelt, et „Rootsi kummikud“ on tõenäoliselt maailma pikim omamaiste jalatsite reklaam – eesti keelde tõlgituna 304 lehekülge. Aga fotodelt sedastasin, et need kummikud näikse sellist mastaapset ja huviga loetavat reklaami ka väärt olevat.

Muigamisi võib öelda, et romaani tegevus kulgebki nende hädavajalike kummikute tarneraskuste ja ootamise ajal. Juba „Itaalia kingadest“ lugejale tuttavaks saanud Fredrik Welin on nüüd hea mitu aastat vanem (kuigi ikka siinkirjutajast noorem) ja tema elus hakkavad taas toimuma kohati lausa rängad sündmused. Itaalia kingadest jääb tulekahjus alles ainult üks mustunud pannal, kuid hullem on see, et põleb ära Fredriku vanavanematelt päritud maja. Veel hullem on, et teda ennast süüdistatakse selle süütamises.

Sisututvustus raamatu tagakaanelt.

„Kui paanikahoog oli üle läinud, mõtlesin, et see tuli vanadusest. Siiani olin olnud seisukohal, et aastad ei oma tähtsust. Vananemine toimus aeglaselt, peaaegu märkamatult. Näiteks ei saanud ma enam paati hüpata nagu kümme aastat tagasi. Nüüd pidin paati ronides ühe käega kinni hoidma. Vananemine oli nagu vaikselt üle mere lähenev udu.“

Saarestiku rahvaga pole tal endiselt kuigi head klappi ja kahtlustus süvendab lõhet ka nende inimestega, kellega Fredrik veidi rohkem on suhelnud. Postivedaja Jansson külastab teda endiselt nagu „Itaalia kingadeski“, aga tekitab temas kummalist võõristust. Olulisemaks külaliseks saab Fredriku jaoks tulekahju teemat käsitlev ajakirjanik Lisa Molin, aga seegi suhe ei kulge libedalt. Tasapisi läheb kõik siiski paremuse poole.

„Rootsi kummikud“ on pikem kui „Itaalia kingad“.  Ma ei ole kindel, et see pikkus teosele kasuks tuleb. Kõrvalepõiked Fredriku varasema elu seikadesse aeglustavad muidu taas krimikirjanduslikku põnevust. Mankell on sellesse romaani põiminud mitu kuritegu, rakendades neist kirjutamisel kõiki oma krimikirjaniku oskusi. Ka on raamatus üsna palju ühiskonnakriitikat.

„Itaalia kingad“ ilmus 2006. a. „Rootsi kummikute“ ilmumisaastaks on 2015. Samal aastal suri Mankell vähki, mis oli tal diagnoositud 2014. aasta jaanuaris. Nii võib lugeja aimata seda kurba tausta, mis kindlasti mõlkus kirjanikul meeles, kui ta kirjutas Fredrik Welini kohatisest masendusest, jäädes ometi lõpuni kindlameelseks.

„Ma ei näinud vähimatki põhjust, miks oleksin pidanud vanade sõpradega suhtlemise lõpetama ainult sellepärast, et nad olid surnud.
Rääkisin nendega, kuulasin neid, meenutasin. /- - -/ 
Nägin nendes inimestes iseennast. /- - -/ 
Kuid pimedus ei hirmutanud mind enam.“

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

 Vaata ka: Henning Mankell „Itaalia kingad“.