28/07/2016

Servake saladusest


Täna siis jõudsin nii kaugele, et andsin suurema kirjatöö, millega märtsist alates tegelnud olen, isiklikule eksperdile lugeda, et ta arvamust avaldaks. Ühtlasi lasen tekstil veidi laagerdada, seejärel vaatan üle ja annan käiku.

Olen seda kirjatööd siin blogis mainides seni nimetamata jätnud, millega tegu. Nüüd võin saladusekatet veidi kergitada: veebruaris tegi üks kirjastus mulle ettepaneku raamat kirjutada. Juhtumisi sobis see minu plaanidega.

Mul on töine suvi olnud ja praegu tundub, et asjast tõepoolest saabki asja. Küllap hoian ka blogilugejaid edasiste arengutega kursis, aga ärge veel küsige, millest või kellest on raamatus juttu.

See on siis põhjenduseks, miks ma blogisse eriti palju pole kirjutanud. Isegi ammutehtud lillepildid pole siia jõudnud. Tulbid ju juba hulk aega tagasi ära õitsenud, ühe panen siiski postitusele värvilisaks.

17/07/2016

Blogirännud - 7: neile, kes tahavad osaleda koostööblogides

Olen oma blogirändude kirjapanekuga vahepeal pika vahe pidanud, viimane blogimulje oli veebruaris. Seekord tahan tutvustada võimalust osaleda kahes levikult rahvusvahelises koostööblogis. Selline blogimisviis, mille puhul mõnest teemaderingist huvitunud inimesed ühiselt blogi peavad, on mujal maailmas sage ja ühendab eri maade blogijaid.

Neid blogisid, mida siin tutvustan, peab mu kauge blogisõber, Katalooniast pärit rännumehest estofiil ja kultuuritegelane, kellest olen mitu korda kirjutanud, näiteks siin.

Mõlemad koostööblogid on temaatilised. Nendes osalemise eest ei saa raha ega muud moodi honorari, vaid kaasategemise rõõmu.

Esimene - Mailboxes · Post Boxes - sisaldab fotosid ja postkaarte kogu maailma postkastidest. Mitte neist, kuhu e-kirjad laekuvad, vaid ikka päris postkastidest. Mõned neist on hästi omapärased, mõned üsna tavalised.

Aga vaadake ise ja saatke selle blogi jaoks oma teekondadel nähtud ja pildistatud huvitavaid postkaste ja miks mitte ka oma kodu või töökoha postkasti "portree". http://mailboxesworld.blogspot.com

Teine - Graffiti, Street Art & Public Art - on üsna uus blogi ja sisaldab kõike, mis tänavad, pargid jm põnevaks teeb -- tänavakunstinäiteid, mälestussambaid, rõduvõresid, uhkeid uksi ja aknaid, paljusid asju veel.

Aga vaadake ise ja kui teil on oma käikudel silma mitmesuguste detailide jaoks, siis on teie fotod oodatud. http://publicart-plus.blogspot.com

Kõik, mida peaks koostööblogis osaleja teadma, on kirjas nende blogide päises. Loodetavasti saate neist koostööblogidest palju uusi elamusi, nauditavat silmailu  ja n-ö boonusena täiendate ka oma keelteoskust.

15/07/2016

Kaotatud rahupaik


Mõnest viibimisest Nizzas* on mulle jäänud igasuguseid muljeid, kuid mitte kunagi niisugust, nagu on sellel sajandivanusel postkaardil, mille internetist leidsin.

Inglaste promenaad koos Negresco hotelliga, mis avati 1913. aastal. Eilse terroriakti vahetu sündmuskoht, aegadetagusena rahulikult aegluubis kulgev, sagimisvaba.

Sellel fotol peatatud hetke Nizzat ei ole ammu enam, kuigi need paigad on alles üsna samasugustena ja neid endiselt vaatamas käiakse. Sajandiga on palju toimunud, eilse õhtuga toimus eriti palju. Midagi mõranes jäädavalt.

* Jah, ma tean, et solidaarsusest prantslastega peaksin kirjutama Nice, aga mulle on alati olnud lähedasem selle linna itaaliapärane nimi.

10/07/2016

Sõnumid vaatetornil

Leidsin arvutist vanu pilte ajast, mil mul veel oli fotoaparaat. Keegi(d) oli(d) rabatornil meeleheitlikult tahtnud oma sõnumit edasi anda.

















Fotod: Pääsküla raba, 2011.

05/07/2016

Elizabeth Gilbert „Suur võluvägi. Hirmudest vaba loominguline elu“


Elizabeth Gilbert
„Suur võluvägi. Hirmudest vaba loominguline elu“

Tõlkinud Karin Suursalu.
Kirjastus Varrak, 2016.

Tunnistan ausalt, et ma ei ole lugenud ülipopulaarset rahvusvahelist menukit „Söö, palveta, armasta“, samuti ei ole isegi kätte võtnud selle järge „Abielutõotus“.

Miks ma siis Varraku juunikuu pakkumistest just Elizabeth Gilberti uue raamatu „Suur võluvägi“ lugemiseks valisin?

Aga sellepärast, et mulle jäi väga hea, lausa ülivõrdeline mulje tema romaanist „Jumalik puudutus“. Olen sellest varem kirjutanud siin.

Teadsin, et „Suur võluvägi“ on suuresti teos kirjutamisest, loomeprotsessist ja loomingulisusest. Ei teadnud, et kirjanik ise seda eneseabiraamatuks määratleb, pigem on see eneseanalüüsi raamat, mille aluseks on Gilberti kogemused ja kohtumised.

Eneseabiraamatuna selle sõna tavamõistes ei oleks see mulle huvi pakkunud, kuigi väga paljudele lugejatele võib noist aruteludest kasu tõusta. Kirjaniku loova elu ja loomeprotsessi uurijana oli Gilbert minu jaoks aga huvitav ja üsna veenev.

Muide, „Suurel võluväel“ on minu meelest just täpselt niisugune esikaas nagu tuhandetel eneseabiraamatutel maailma raamatukauplustes. Justkui hõllanduslikult paljulubav, aga seejuures üpris igavalt mittemidagiütlev. Kujundus ei oleks mind seda raamatut ostma kutsunud. Aga tõenäoliselt on selline kujundus autorile endale meelepärane, sest internetist nägin, et täpselt samasugune on ingliskeelne originaalväljaanne.

„Suur võluvägi“ on lobe lugemine, mis tekitab kindla peale kiusatuse see ühe sõõmuga elik ühe ööga läbi lapata. Soovitaksin lugemiseks siiski rohkem aega võtta, et mõtlemapanevatest lõikudest mitte kiirrongi kombel üle kihutada. Kõigega, mida Gilbert ütleb, ei pea nõus olema, aga kaasa mõtelda tasub.

Tal on väga ilusaid ütlemisi ja tabavaid tähelepanekuid. Sekka ka niisuguseid, mille peale ehk lugeja pole kunagi tulnud või mida lugedes teda tabab ootamatu äratundmismoment. Mulle pakkusid viimast eriti arutlused ideedest:

„... minu kõige röögatumad uskumused loomevaimu kohta võivadki olla tõsi: ideed on tõesti elusolendid, ideed otsivad tõesti kõige vastuvõtlikumat inim-töökaaslast, ideedel on tõesti teadlik tahe, ideed liiguvad tõesti hingest hinge, ideed otsivad alati kiireimat ja kindlaimat teed end maandada.“

Seda muide ükskõik millisel elualal ja pakkudes samaaegsete avastuste võimalust.

Tsitaate võiks sellest raamatust palju välja noppida – nende lillepõld on rikkalik. Piirdun vaid ühega:

„Seda õnne ei ole, et saaks ühest helgest hetkest teise kalpsata. See, kuidas te saate endaga hakkama helgete hetkede vahepeal, kui parajasti ei lähe nii edukalt, ja see, kui hästi te olete loomingulise elu veidrate nõudmiste vastu ette valmistatud, ongi kutsumusele pühendumise mõõdupuu. Tõeline töö tähendab meelerahu säilitamist loomise kõigis etappides.“

Kahel korral  (lk 136 ja 187) toob Gilbert „Suures võluväes“ näiteid oma viimasest romaanist „Kõige elava signatuur“. Ja neis kohtades oleksin ma kirjastuselt oodanud mõistlikumat ehk kommertslikumat käitumist – tõlkija või toimetaja märkust, et kuigi Gilberti viimane romaan kandis inglise keeles pealkirja „The Signature of All Things“, ilmus see Varrakult endalt 2014. aastal eesti keeles pealkirjaga „Jumalik puudutus“. Nii jõuaks lugeja kiiremini ja kindlamini ka selle väga hea teose juurde.

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

01/07/2016

Juba juuli


Juuni, üks mu lemmikkuu, möödus kuidagi väga kiiresti. Tema kaks viimast päeva tõid mulle hea uudise, aga sellest kirjutan blogis siis, kui saan oma ikka kestvalt suuremalt kirjatöölt saladuse katte kergitada. Selleni läheb veel aega.

Ei usu ka, et ma suvekuudel eriti usin blogipidaja olen, aga kes teab: mõni teema võib hetkega kirjutama meelitada. Järgmine lugemismulje tuleb igatahes varsti.

Ülemise pildi lillemägi katab vana blindaaži. Alumine foto aga peidab endas teiste punapõseliste tomatikaunitaride seas üht veidi moondunut, mis niimoodi naljakana omamoodi optimistlik tundub. Üsna optimistliku ja helgemeelsena lähen ka mina juulile vastu.


Ja muud ei tahagi praegu lisada.
Minu fotod, juuni 2016.