29.4.15

Holger, Pupa ja pruntis baklažaanid


Tallinna loomaaia kääbusjõehobusid pole ma varem nii kauaks vaatama jäänud kui eile. Tavaliselt on nad oma basseinis ega jaluta kuigi agarasti ringi, aga eile ootas üks - hiljem selgus, et Pupa - talitaja tulekut latriukse juures, teine aga demonstreeris lõugade laiust vees meeliskledes.

Talitajasse suhtusid nad üpris rahulikult. Pupa asus kohe ninaette antut nosima, teist meelitas talitaja veest välja sõnadega: "Holger, tule nüüd sina ka, võta jalad alla, muidu Pupa sööb kõik ära."


Kui talitaja ära läks, siis jõudis Holgergi välja.


Kui kääbusjõehobud koos oma elamispinnal täies ulatuses näha olid, siis meenutasid nad mulle...


...baklažaane ehk uuema nimetusega pommusid, mida eelmisel nädalal söönud olime. Niisugused pruntis ja läikivad.

Pikemalt on Holgerist ja Pupast võimalik lugeda Tallinna loomaaia kodulehelt: http://tallinnzoo.ee/animal/kaabusjoehobu/

Soovitan soojalt, sest sealne tekst on lahe, jutustades nii sellest, kuidas oma eelmises loomaaias talitajate hirmuks peetud Holger Tallinnasse sõidutati kui ka sellest, kuidas ta pikaajaline kooselu Pupaga kulgenud on.

Eile oli loomaaias kevadiselt tore ja moblafotosid tegime mitusada. Järk-järgult jõuavad neist mõned veel siia blogisse.

28.4.15

See kevad...






See kevad... Lilleväljad. Ei muud.
27. ja 28. aprill 2015. Ja moblafotodelt ei maksa erilist teravust otsida. Lihtsalt endale.

21.4.15

Romaanitriloogia "Vene kanaarilind" - "Русская канарейка"


Päris paras aeg oli viimastel nädalatel lugeda Dina Rubina mahukat ja vürtsikat romaanitriloogiat "Vene kanaarilind" ("Русская канарейка", 2014/2015), sest ülehomme jõuab kätte kuupäev, mil triloogia viimase osa tegevus kulmineerus Itaalias kuulsas kalurikülas Portofinos, kus iga aasta 23. aprillil tänatakse asula kaitsepühakut Püha Jüri. Sellele kulminatsioonile oli mul lihtne kaasa elada, sest Portofinost on mul aastatetagused kustumatud muljed.

"Love in Portofino" Andrea Bocelli esituses on siin siiski mitte minu kustumatute muljete pärast, vaid kutsena elada kaasa triloogia keerdkäikudele, mis tegelasi pärast keerulisi põgenemisi ja tagaajamisi lausa eluhinnaga Portofinosse tõid...



Seda kaleidoskoopiliselt kirevat, kiiret ja kohati lausa ülipõnevat triloogiat lugedes tulid mulle meelde kaks blogijat, kelle ooperilembuses pole põhjust kahelda - kui Kultuuritarbija60+ ja Toidutegu blogide pidajad venekeelseid raamatuid loevad, siis soovitaksin "Vene kanaarilindu" neile kindlasti. Seda teost on nimetatud romaaniks suurest armastusest ja Muusikast ning kui kõik selles kirjeldatud ning sündmustikuga haakuvad muusikapalad, suures enamikus klassikalisest muusikast, blogisse panna, saaks postitus meetritepikkune.

Triloogia kolm raamatut on "Želtuhhin" ("Kollane", orig "Желтухин"), "Hääl" ("Голос") ja "Kadunud poeg" ("Блудный сын"). Kriitikud on jõudnud seda võrrelda Gaudi loominguga, mida omakorda on ju võrreldud tardunud muusikaga. Muusika pole raamatutes siiski tardunud, vaid heliseb tegevustikule ja karakteritele kogu aeg kaasa.

Kohtuvad kaks suguvõsa - Odessa kuulus tenoripere ja Alma-Ata rändurid, keda esialgu seob ainsa niidina armastus kanaarilindude vastu (kelle esiisaks on samuti kuulus laulumeister Želtuhhin), kuid kelle elus läbi kahekümnenda sajandi leidub rohkeid haakumisi, kohtumisi maailma kõige omapärasemates paikades, ühiseid teekondi, millest kas teatakse või isegi ei teata, aga mis mõjutavad mõlemat suguvõsa: nii Etingeride maja koos kõigi kuulsate muusikutega kui ka tagasihoidlikuks jääda eelistavaid kanaarilinnukasvatajaid Kablukove.

Mõned meloodiad ja lauluviisid on triloogias nagu võti inimeste ja nende saatuste juurde, teised jälle kirjeldavad ja avavad kangelaste loomust, nende õnnestumisi ja õnnetusi võimalikult täiuslikult. Üks eri põlvkondade peategelasi ikka ja jälle siduvatest lauludest on vana vene või mustlasviis "Стаканчики гранёные", mille panen siia Pjotr Leštšenko esituses (laulduna 1920ndatel aastatel):



Dina Rubina on triloogiat kirjutades olnud oma sõiduvees - siin on kõike, mida tema varasemas loomingus head on. seda pulbitsevat kirge, värve, helisid, varjundeid, lõhnu, seiklusi (kuidas saakski olla teisiti, kui kaasa on haaratud nii Mossad kui ka mitmed teised luureühendused), kaugeid maid ja saari, uhkeid kultuurikeskusi ja kontserdisaale, elujulgust ja surmahirmu...

<<< Ühe maalirepro panen siia ka: Rembrandti "Kadunud poja tagasituleku" (1661-1669), mida "ajas viimane Etinger" Peterburis Ermitaažis vaatamas käib ja mis on väga tugevasti seotud triloogia viimase raamatuga. See seos on ühtaegu kurb ja rõõmus, nähtav ja nähtamatu, valus ja vaevaline, aga ka helge ja elustav.

Neile, kelles eelnev huvi äratas, lisan viite ühele retsentsioonile (Mihhail Judson "Редкая птица. Размышления о творчестве Дины Рубиной в контексте нового романа"), mis triloogiat päris hästi iseloomustab ja tutvustab: http://www.ng.ru/ng_exlibris/2015-03-05/5_ydson.html

Võib-olla tõlgitakse  "Русская канарейка" ka eesti keelde. Igatahes saab see olema tõlkija jaoks tõeline vägitegu ja  tema tarkuste ning oskuste proovilepanek, eeldades ülihead sõnavara, muusika- ja kunstitundmist, aga ka orienteerumist maailma saladuslikemate ja võimukamate luureühenduste ja poliitikaga seostuvas.

14.4.15

Olemasolematus ehk Vanemad blogijad ei lähe arvesse

Pool tundi tagasi paterdas majaesisel perekond Part. Emme ja neli-viis pojakest. Vudisid kiiresti mööda autodevahelist asfalti, minu meelest hoopis valele poole. Parditiik ja pargiallikad olid ammu selja taha jäänud ja eespool ei ole minu teada lähikonnas ühtegi veekogu moodi asjandust. Kaua need pisikesed pardikesed ikka tatsata jaksavad, aga ehk läheb õnneks, ehk jäävad ellu...

Asfaldil ei tohiks parte justnagu olla, aga ometi on. Üldse on maailmas paljudel puhkudel nii, et asju, isikuid ja olukordi, mida justnagu ei tohiks olla, ometigi on.

Teist päeva püütakse mulle Postimehes selgeks teha, et mind blogijana pole olemas, järelikult ka mu blogisid mitte, sest uurimus näitavat, et Eestis on ainult 14-61aastased blogijad. Eile tehti seda artiklis "Eesti keskmine blogija: 29-aastane naine, kes kirjutab toidust, moest ja ilust". Kummaline oli, et IPREXi uuringu raames saadeti küsimustik 427le blogijale, vastused saadi 198 blogijalt ja nende vastuste järgi hakati järeldusi tegema. Samal ajal on Eestis blogijaid mitu-mitu tuhat ja 61st vanemaid nende seas päris palju.

Vähemasti selle artikli põhjal võiksin (ülikoolis sotsioloogiat ja reklaamindust õppinuna) seda kommunikatsioonibüroo JLP uuringut veel pikalt kritiseerida, aga pole vist mõtet. Toit, mood ja ilu aga on ilmselt reklaamiandjate jaoks olulised ja motiveerivad teemad, seepärast teiste valdkondade rohkeid blogisid nagu ei märgatagi.

Täna kirjutati aga Postimehe arvamusrubriigis blogijatest ja eetikast üks mõttekäik, mille alguses taas korrati: "et praegu on Eestis blogijaid vanuses 14–61". Nojah...

Ise alustasin blogimisega jah, tõesti 61aastasena ja olen seda nüüdseks seitse aastat teinud. JLP matemaatika järgi siis 61+7=61.

Kui aga partide juurde tagasi tulla, siis kipub neid mu köögiakna taga asfaldimerel ikka igal kevadel käima. Tänasest vudivast pesakonnast ei jõudnud fotot teha, nende minek oli nii kiire, aga siinse pildi pardid külastasid mind 1. aprillil 2014.



5.4.15

Kevadpühad "Lõpetuse ingliga"


Tõnu Õnnepalu "Lõpetuse ingli" tiraaž olevat müüdud läbi poolteise nädalaga. Sestap ostsin selle e-raamatuna, mida soovijatele jagub. Hea raamat on, iseäranis hästi vaikse laupäeva meeleoludega sobiv, aga kindlasti ka muul ajal.

Ehk küll kaude aimuv peategelane autori kõrval on lõpetuse ingel, jäävad kirjapandud mõttekäigud ja arutlused justkui lõpetamata, andes sel viisil lugejale küllaga ainestikku kaasamõtlemiseks. Mõtted on kui punktiirjooned, mida mööda jõuad justkui lõpetuseni, avastades siis, et ometigi kulgeb veel kuskilt mõni (mõtte)rada, lendab veel mõni (mõtte)linnuparv ja heljuvad tabamatult kaunid kirevad (mõtte)liblikad.

Hea tunde jättis see raamat, milles kohati on kirjas justkui lugeja endagi mõtted ja mis on nii valutavhell käsitlus ühtaegu ajas ja ruumis piiratust kui ka ajatust ja avarast. Kohati imestaks autor justkui mitte ainult maailma ja ümbritsejate, vaid ka iseenda üle, suubudes siis rahulikesse loodusekirjeldustesse, päeva kulgu, vihmasabinasse, kuu- ja päikesevalguse lumma.

Tsitaate võib sellest välja kirjutada palju, aga kogu raamat tervikuna on selline, et lugedes tundub, nagu kannaks iga lause veel mingit sõnadega väljendamatut teavet või tundmust, mida pikalt seletama ei pea, aga mis lugejale selgimiseks rohkem aega nõuab, kui esialgu tundub. Aeglast, rahulikku lugemist ja ülelugemist.

"Kui pole kiiret, valmivad asjad kiiresti. Niipea, kui hakkad kiirustama, võtavad nad palju aega."

"Teise inimese juurest me otsime neid mõlemaid: ettearvatavust ja ettearvamatust, majakat ja välku. See viimane on see, mis meid kütkestab ja mis meid hävitab. Lõpetuse ingli viibe, see kauge äike soojal merel keset sügisööd. Lähen magama."

"Kannatustesõltlaseks on sama rumal saada kui mis tahes sõltlaseks. Seni, kui saab, võiks olla nii vaba, kui saab."

"Ära muretse, meid unustatakse ükskord ikka, ja kõik, mis on kirjutatud, sulab ühte, aga see, mis on kellelegi kord hinge läinud, ei kao nii kergesti."

"Meie südant ei jäeta iialgi rahule. Seni kui ta on süda. Ja kui ta on veel vaid elutu aine, pole seal rahu jaoks enam kohta. Rahu ainus kodu on rahutus. Sinna igatseb ta alati tagasi. Jumalgi lõi elu, see tähendab, rahutuse, vaid selleks, et saada pühitseda seitsmenda päeva rahu. Kas tähtedevahelises eluta ruumis on rahu? Ei, sest seal pole ühtegi rahutut südant, kes seda igatseks."

"Ikka, kui oled paigal, tuleb keegi su juurde. Alati ainult ei jõua nii kaua oodata."

"Ja siis veel see, et luule, üldse kunst toodab tunnustust, kiitust, riidu. Luuletaja jääb kinni. Mitte oma luuletustesse, vaid tunnustusse, inimeste arvamusse, sellesse, et teda peetakse luuletajaks."

"Hirmus oleks, kui kõike seda, mida me praegu peame kultuuriks ja mäletamisväärseks, jäädakski mäletama. Niikuinii on seda juba ammu liiga palju. Sinna ei mahu juba ammu enam midagi juurde."

"Süütult võib ta autori või näitlejaga kohtudes kiita talle kedagi vastasparteist, saamata aru, miks tema entusiasmi ei jagata. Äkki see siis polnudki nii hea, lööb ta südames kahtlema. Aga see võis olla just nii hea, ainult et ta kiitis seda valele inimesele."

"Varsti pole enam kuhugi minna, varsti pole isegi enam kuhugi vaadata, ilma et sealt vaataks vastu üks sallimatu sekt oma ainuõige ideoloogiaga, ilma et häbi hakkaks."

"...me oleme ajaloost väsinud juba enne, kui ta meile midagi teha on jõudnud. Me oleme väsinud ka nende XX, XIX sajandi hiiglaslike vanameeste titaanitööst. Sellest oleme veel väsinud mitu põlve järjest."

"Vaid teiste minevikku võin ma rahuga silmitseda."

"Kunst ongi peibutis, mis meelitab veel elama. Mis meelitab surmalõksu."


"Igas elus on mingi liialdus, mis tundub selle elu elanikule täiesti loomulik, nii nagu igas kodus on mingi veidrus (enamasti see peegeldabki elaniku liialdust). Ilma selle liialduseta elu polekski elu. Elu on liialdus. Alati."

"Sõbrad ülistamas sõprade teoseid, ja isegi mitte sõprade, lihtsalt, meie ringkonna inimeste omi, sest homme ju annad sina mulle auhinna, ülehomme jälle mina sulle. Tasane, süütu korruptsioon. Kunstitoodang, mis on täpselt nii suur kui selleks eraldatud raha."

"Tarkus on tarkus vaid ühe korra, siis, kui sa saad aru. Teine kord on see juba kordamine ja kolmas kord niisama jutt, rumalus."


Loe katkendit Tõnu Õnnepalu värskest teosest "Lõpetuse ingel"
----
Aga lugemise kõrval, elamise ja olemise keerdkäikudest mõtisklemise kõrval said jälle kord ka munad värvitud - ikka vanal heal omasel sibulakooreviisil...

1.4.15

Solgisurma võimalikkusest


Kodukandi ajaloo talletamise huvides panen siia viite ERR-i uudisteportaali kirjutisele ""Pealtnägija": Tallinn oli oktoobris väga lähedal enneolematule reoveekatastroofile" (Rasmus Kagge, 1. apr 2015, kl 20:46.).
http://uudised.err.ee/v/d01ef456-d299-4713-9fce-4ff14ea041f5

Selle artikli ja "Pealtnägja" saate põhjal (mida saab samuti antud lingilt vaadata) tuleb ilmselt otsustavalt korrigeerida vanarahva tuntud mõtteavaldust "Ei solgisurma pole keegi surnud".

Artiklis on juttu sellest, et kõige mustema stsenaariumi kohaselt võinuks eelmise aasta oktoobris seoses Stroomi ranna juures heitveekollektori rikkega ligi kolmveerand Tallinna linnast jääda ilma vee ja kanalisatsioonita. Põhja päästekeskuse juhi Priit Laose sõnul oli õhus korralik komplekshädaolukord, mida Eestimaa pinnal seni nähtud ei ole. Mõned tsitaadid:

"Stroomi ranna lähedal sügaval maa all asuv Tihase kollektor on 2,3 meetrise läbimõõduga betoonist võimas sõlmpunkt, mille kaudu liigub kogu Mustamäe ja Kristiine linnaosade reovesi ning osaliselt ka sademevesi Paljassaare reoveepuhastusjaama. 26 aastat tagasi ehitatud kollektori vooluhulk ilma sademeveeta on 2000 kuupmeetrit tunnis."

"Väga otse ja lühidalt öeldes oleks Kristiine ja Mustamäe linnaosades kõige halvemal juhul tekkinud reovee uputus, saast oleks tunginud tänavatele ja keldritesse. Ja selle takistamiseks oleks tulnud vesi kinni keerata piirkondades, kus elab kokku üle 100 000 inimese, asuvad kümned lasteaiad ja koolid ning kolm haiglat – Mustamäe ja Merimetsa haigla ning Meremeeste polikliinik."


Ja veel üks reostusega kaasnev väga oluline moment:
""Samuti kodanike, inimeste teavitamine nende kodukandi riskidest ja see, et nad teavad, millega on tegemist mingisuguste katkestuste korral. See on hästi oluline, sest ma olen täiesti kindel, et täna inimesed ei tea, millised ohud neid varitsevad. Ma ei räägi siin tulekahjudest, liiklusõnnetustest, see on täna üsna hästi selgitatud temaatika. Aga just, mida toob kaasa joogivee lõppemine, kuidas inimesed ise saavad neid tagajärgi enda jaoks minimeerida," rääkis Priit Laos."

Mustamäelase jaoks igati mõtlemapanev..., teiste jaoks kindlasti ka.

Minu foto: vaade Paljassaare reoveepuhastusjaamale juulis 2013. 
Related Posts with Thumbnails