30.12.10

Aastavahetuse märgid


Märgilise tähendusega aastavahetus.

Tuleb uus raha, mitte enam oma rahvuslik tuntud kultuuritegelastega kroon, vaid minu jaoks igava kujundusega stiliseeritud euro. Uus rahalaev, millel tegu vee peal püsimisega. Meie rahvuspääsuke lendab ära...

Ja nagu selle vastandina suur võimalus meie kultuuri senisest enam maailma viia - Tallinn kui Euroopa kultuuripealinn 2011. aastal.

Olen käinud ühes suures linnas just sel ajal, kui see oli Euroopa kultuuripealinn. Genova, Genua - linn, mis mulle vastakaid tundeid põhjustas. Ühtpidi teadmine maailmaavastusliku tähendusega linnast, Kolumbusega seotult muidugi. Samas ka kultuuripealinnana üles mukitud linnast. Ja kõige kena taustal on see olnud ainuke linn minu reisidel, kus mul on tegu olnud taskuvarastest mustlaslastega, kes turistide kallal oma "töövõtteid" harjutavad. Üsna vähe puudus sellest, et oleksin kogu oma kaasasolnud rahast ilma jäänud.

Nagu pilkena kujutab Tallinna kui kultuuripealinna mark endast mõnevõrra muudetuna taskuvaraste eest hoiatavat märki.

See talv on tuisune. Ka tuisk on märk. Ilus oleks mõtelda, et pilverahvas puistab meid üle oma säravpuhta rikkusega ja mõtleb üllatunult, et me ei oska sellega midagi peale hakata. Unistus lumest on see, millel on meie jaoks väärtus. Liiga palju lund muutub väärtusetuks, koormavaks, vastumeelseks, tüütuks. Aga mingil määral on see hoiatus, et kõik asjad, mida on liiga palju, kaotavad oma väärtuse.

Seejuures ei tea me veel, kui palju soppa lume alt kevadeks (loe: valimisteajaks) välja sulab.

Läinud aasta märksõnu on palju. Veel rohkem võib neid uuelt oodata. Hingepuhtust. Südamesoojust. Tervist. Õnne. Helgust ja hellust. Loovust...

Kõik saavad, kuid mitte kõike. Igaühele oma. Aga kõike võib soovida ja loota. Ajast aega, aastast aastasse, sest uus aasta algab jälgedereaga valgel lumel.

23.12.10

Lojaalsuse kontroll


Igal aastal enne jõule potsatab mu postkasti ümbrik väga tähtsast riigiasutusest.

Tõenäoliselt suhtub see asutus oma endistesse töötajatesse hästi, kuid selle raudse järjekindlusega juba mituteist aastat minu aadressil saadetud ümbriku sisu pole mulle mõeldud. See on küll meie majja, aga hoopiski kauge, kuigi minu omale veidi sarnase korterinumbriga vanahärrale. Juhuslikult tunnen teda ja tean, kus ta elab.

Postkastid on meil sellised, et kirjatooja saab neid avada ainult spetsiaalse asjapulga abil. Trepikodade uksed on lukus. Igal aastal, kui see jõulukaart, sest mis muu seal ümbrikus ikka on, jälle minuni jõuab, algab mõttetöö, kuidas seda vanahärrale kätte toimetada. Mõnikord saab see järgmisel päeval lihtsalt postiljoni kätte antud ja palutud õige korteri postkasti panna, aga alati pole olnud aega passida, millal kirjakandja tuleb. Siis olen ise kätte viinud, uksekella helistanud, palunud kellelgi vanahärra pereliikmetest trepikotta vastu tulla või muid jänesehaake teinud, et saadetis ikka kohale toimetada.

Selle täpse ja tähtsa asutuse sekretärile olen mitu korda helistanud ja palunud nende nimistutes saaja aadressi korterinumbri ära parandada. Lubatud on, et parandatakse. Ka olen igal aastal palunud kirja adressaati väga tähtsale asutusele oma õiget aadressi teatada. Aga selle peale, et tema jõulukaart ka järgmisel aastal ikka minu postkasti laekub, võin ma küll kihla vedada, sest see on sama kindel nagu aamen kirikus.

Ka sel aastal on mu lojaalsuse kontroll teostatud - tähtsast riigiasutusest laekunud ümbrik on adressaadile kätte toimetatud.

Kaunist jõuluaega teilegi, head blogisõbrad!

22.12.10

Talvisel pööripäeval - kokkuvõte 2010. aastal ilmunust


"Traditsiooniline talvise pööripäeva aastalõpukokkuvõte: viimase 40 aasta jooksul pole ma nii vähe kirjutanud kui tänavu. Kokkuvõtteks võiks öelda, et loominguliselt nadi aasta oli."

Need klassikalised algussõnad on eelmise, 2009. aasta kokkuvõttest ja ega sel aastal asjalood suurt paremad polnud. Esimesel poolaastal kirjutasin väga vähe, mõnda tõlkeraamatut küll toimetasin.

Siis tuli palav suvi, liiga palav, et vabast tahtest tööd teha ehk taas see tuntud vana ütlemine pahast seast, kellel mitu viga. Aga natuke midagi siiski on:

Õpetajate Lehes 18. juunil: Kes peaks Eduard Vilde vanemate haua eest hoolitsema? See lühirepliik sattus 30. juulil mulle ootamatult ka Delfisse, kus seda tasapisi senini kommenteeritakse: Linda Järve: Kes peaks hoolitsema Eduard Vilde vanemate haua eest? Aga tulemust justkui polnud, sest ka sügisel olid kalmud koristamata.

Juulis ilmus Elukirjas lugu Albert Norak - ikka koos oma linnaga Tallinna legendaarsest linnapeast (kuigi tema ametiajal teda niimoodi ei nimetatud) Albert Norakust (81), kes muu hulgas ütles: “Elu näitab, et õppima peab, kuid õpitu elluviimiseks on vaja julgust – just sellest olengi oma elus lähtunud"

Maikuisest Malta reisist kirjutasin Õpetajate Lehes augustis: Mitmekesisel Maltal: elu nagu ajalooõpikus

Septembris ilmus ajalehes Videvik kolmeosaline järjelugu "Imelisel Ida-Virumaal". Internetis seda ei ole, kuid sisust saab mõninga ettekujutuse mu blogipostituste kaudu siit ja siit

Novembris ilmus Elukirjas usutlus Võtad endaga kaasa ainult vikerkaare prof Jüri Talvetiga tema sõbrast ja tõlkijast, sõprusest ja loomingust laiemaltki. Et Elukirjas ilmus lühendatud variant, millest internetis ainult algusosa, saab täielikku varianti samuti lugeda minu blogist.

Toimetatud (tõlke)raamatud (kusjuures esimesel poolaastal tehtud töö hakkas alles teisel poolaastal ilmuma ja vilja kandma):
Paramhansa Yogananda "Kuidas olla kogu aeg õnnelik",
Meg Blackburn Losey "Tänapäeva lapsed",
Serdar Õzkan "Kadunud roos",
Maja Pitamic "Lapse mängud".

Lisaks ilmusid paar minu toimetatud väiksemat majandusteemalist käsiraamatukest.

Järgmise aasta alguses on tulekul sel aastal toimetatud pikem põnev tõlkeraamat. Rõõmu tegi ka minust märksa nooremate tulevaste raamatute autorite käsikirjade lugemine. Aga need on alles tulevikumuusika. Unenägudes kirjutan sageli, ilmsi on ka järgmiseks aastaks mõned kokkulepped - aga mulle ei meeldi veel tegemata töödest ette rääkida.

Selle kokkuvõtte avapildiks panen hoopiski juba unustusse vajunud tänavuse kalendrisügise alguse päeva esimese päikesetõusu. Õhtuti on hea teada, et päike hommikuti taas tõuseb ja et sünnib uus päev uute kohtumiste ja töörõõmudega.

19.12.10

Fotojaht - võimas

Mõned puud on võimsad. Vaatad neid ja mõtled, kui paljust oskavad nad rääkida, kui rohkelt on inimesed nende varju nautinud, linnulaulu kuulanud, võib-olla ka lehekahinatest rõõmu tundnud.

Mõned elud on võimsad nagu puud. Siin, Eestimaal, võrdleme neid tugevate tammedega. Ja ega tammetõrudki tammedest kaugele kuku. Enamasti.

Mõnele puule tahaks pai teha. Võib-olla kallistada, ümbert kinni võtta, kui ulataks. Mõne metsa kohta aga ohkame luuletaja kombel, et kes teab, kui kaugele näeksime, kui seda metsa ees ei oleks.

Siin on piltidel paar kauge maa võimsat puud. Ma ei tea, ei tunne nende mälestusi. See maa on olnud täis vägevaid kindluseid, relvi, sõdalasi, kadunud aegade uhkust.  Aga ühel sekundi murdosal nägid need võimsad puuhiiglased mind, kes ma neid pildistasin. Ja selle sekundi murdosakese ulatuses olen minagi nüüd nende mälus. Kas pole see kummaline, jääda tillukese eikusagilt tulnud tundmatuna, tühise kaduvväikse eikellenagi võimsatele meelde. Jääda nende lehtede kahinasse.

Minu fotod, Malta, 2010, San Antoni aiad.
Selle fotojahi võimsad on siin.

11.12.10

Fotojaht - raamat

Kui just peab seekord fotojahi objektiks üks raamat olema, siis olgu kõige kogukam. See on lehekülgede arvu poolest meie kodu kõige paksem raamat. Lausa väga paks.

Kolm tuhat viiskümmend lehekülge.

Poseerinud kolmes vaates.


Postituse täienduseks.
See raamat on Kōjien, jaapanlaste kõige autoriteetsem emakeele sõnaraamat. Olemuselt entsüklopeedilises sõnastikus on 240 000 sissekannet, ligi 2000 tsitaati, 2700 illustratsiooni ja kaarti, lühielulugusid ja muid lisasid. Sisaldab ka üllatavalt põhjalikke lühisissekandeid Eesti, Tallinna, prof Juri Lotmani jm kohta.

Mulle meeldib eriti, kuidas - kui targalt ja ökonoomselt - selline suur maht on köidetud. Mõnus on avada, köide ei lagune, "vajub hästi laiaks" ja hea on lugeda. Selle tõestuseks panen siia ka neljanda vaate.


Teiste fotojahtijate raamatud.

2.12.10

"Jõe jumal"


"River God" ("Jõe jumal", 1993) on üks 1933. aastal Kesk-Aafrikas Põhja-Rodeesias sündinud ja praegu põhiliselt Inglismaal elava menukirjaniku Wilbur Smithi Egiptuse-ainelistest ajaloolistest romaanidest.

Lugemisega oli nii, et rohkem kui aasta tagasi Shakespeare´i sünnilinnast kaasa toodud mahuka raamatuga ei saanud ma algul vedama ja pärast pidama. Alguses juba korraks mõtlesin, et pidin ma siis selle üldse ostma, aga pärast hakkas päris põnev.

"Jõe jumal" on eelkõige raamat vaarao(de) orjast Taitast, kes eunuhhina pääseb igale poole, ka sinna, kuhu mehejõulisi orje muidu ei lastaks: ülemvesiiri tütre kasvatajaks ja usaldusmeheks, vaarao haaremisse vabalt sisenejaks ja selle saladuste tundjaks, sõjameeste omavahelistele kohtumistele, sõjaretkedele ja armuvalus paari kohtumiste tunnistajaks.

Ebaharilikult andekas Taita võiks olla vaba mees, aga ta ei taha vabaneda ka siis, kui tema kasvandik, Egiptuse kuninganna Lostris ta vabaks laseks.Ta on kiindunud Lostrisesse ja kui ta poleks eunuhh, võiks nende vahel paljugi juhtuda. Ta elab võõra armastuse kiirguses. Surres kinnitab Lostris, et Taita on üks kahest mehest, keda ta armastanud on. Teine on väepealik Tanus. Ja raamatu teemaks ongi nende saatus Egiptuse languse, egiptlaste pagemise ja tagasituleku ning uue tõusu ootuse taustal.

Huvitavad omapäraselt kirglikud ja tugevad tüübid, keerulised intriigid, rasked rännakud ja ohvriterohked lahingud. Ja Niilus, see egiptlaste elujõgi. Ja Aafrika hõimud, eelkõige etiooplased oma teistmoodi maal, teistmoodi tavadega. Maal, kust noor vaarao Memnon endale elukaaslase leiab.

Filmina mõjuv raamat: 660 lk armastust, põnevust ja lahingupanoraame võitlusest hüksoslastega, hoogsad kirjeldused esimeste hobuste jõudmisest Egiptusse. Taita saatus, orjast teadmameheks kujunemine, jätkub väidetavalt ka Wilbur Smithi muudes Egiptuse-romaanides, aga "Jõe jumalat" soovitab ta esimesena lugeda. Neile, kes Egiptusest vaimustunud on, peaks see teos sobima. Vähemasti meelelahutuseks kindlasti.

Autor on oma elukäigu tõttu tihedasti seotud Aafrikaga, seetõttu vist ka päris pädev nii selle kandi ajaloost kui ka loodusest kirjutama. Kuigi nii kauge ajastu (väidetavalt umbes 1730 -1780 e. m. a.) ajaloost kirjutamine on nagu tagurpidi fantastika - tuleviku asemel mõtled välja ulmelise mineviku, mille puhul samuti keegi väga täpselt ei tea, kuidas kõik on olnud. Seetõttu võib ju kõik kirjutatu ka lihtsalt järjekordseks pseudoajalooks osutuda.
.
"Jõe jumalaga" samade kaante vahel on ka palju õhem (375 lk) ja tegevusliinide poolest nüüdisaegsem Wilbur Smithi romaan "Eagle in the Sky" (1974) - noore lenduri David Morgani ja terroristide rünnaku tõttu pimedaks jäänud kirjaneitsi Debra armastusest. Tegevuskoht peaasjalikult Iisrael, aga ka Kesk-Aafrika looduskaitseala. Kohati nagu ilus muinasjutt, siis aga hoopis kurb tõsijutt kaunitarist ja koletisest.

Wilbur Smithi ametlik kodulehekülg tema eluloo ja rohkete raamatute tutvustustega. 

Järelnoppijatele: Kui keegi nüüd seda Wilbur Smithi "kaks ühes" raamatut odava hinnaga endale soovib, võib ta minuga ühendust võtta kas kommentaarides või kõrvalveerus leiduva meili kaudu. 

Veel on pakkuda Julian May topeltulmekas "The Many-Coloured Land" (415 lk) + "The Golden Torc" (380 lk), mis mõlemad kuuluvad sarja "The Saga of the Exiles".  Postiga saatma ei hakka, seepärast on eelistatud Tallinna kant.
Related Posts with Thumbnails