6.9.10

Kunagised kooliminutid 1.


Arvutis inventuuri tehes leidsin enese jaoks mõnevõrra ootamatult mõned vanad kooliminutid. Nii nimetasin ma veel Õpetajate Lehe toimetuses töötades neid lühikesi raadioesinemisi, millega toimetusetöötajad aeg-ajalt Vikerraadio iganädalase haridussaate ühes lõigus üles astusid. Saadet toimetas minu mäletamist mööda tookord Madli Leikop. Mina selles saates kuigi palju ei esinenud, vist umbes neli-viis korda.

Neid oma vanu tekste üle vaadates tundus mulle, et ehk on neis praegugi midagi lugemis- ja mõtlemisväärset. Panen need siia eelkõige enesele talletamiseks, sest raadiotekst on ammu õhku haihtunud. Aga kui keegi neist endale midagi kaasamõtlemiseks leiab, seda parem.

November 2004:

Kui räägitakse 21. sajandi koolist, siis küsitakse harva õpilaste arvamusi. Ometi on just nemad ja praegu 21. sajandi kooli õpilased. Sellel koolil on vead, mida kõik arvavad teadvat, ja on oma head küljed, mida tuleks edasi arendada. Samuti on just praegused õpilased need, kes kujundavad Eesti hariduselu kümne, kahekümne või kolmekümne aasta pärast, aga ikka veel 21. sajandil.

Just seetõttu oli mul huvitav lugeda kolme kirjatööd, mis tulid rahvusvahelise esseekonkursi “Kool aastal 2020” Eesti vooru auhinnalistele kohtadele. Need tööd tõlgiti inglise keelde ja saadeti edasi juba rahvusvahelise kohtunikekogu hindamisele. Rahvusvahelisest voorust võtsid osa lisaks Eestile ka Kreeka, Tšehhi, Bulgaaria ja Rumeenia. Praeguseks on teada, et üks Eestist saadetud töödest saavutas 15 finalisti hulgas teise koha. Kes kolmest tüdrukust selle just sai, seda pole veel ametlikult Eestisse teatatud. Aga see polegi praeguses kontekstis oluline.

Eesti voorus ilmutas tulevikukoolist kirjutades kõige rohkem kujutlusvõimet Tallinna Rahumäe Põhikooli õpilane Kersti Vatter, kes kevadel, töö kirjutamise ajal, käis veel 7. klassis. Selles on juttu tavalise koolipäeva hommikust, mil käekell jutustab hommikusi uudiseid ja turbokorrastaja peseb ning meigib koolilapse näo. Kooli ta ei lähe, vaid õpib arvuti ning hiigelsuure kuvari vahendusel. Tema klassis on 15 õpilast – seda arvu tasub tähele panna neil, kes vaidlevad praeguste klasside suuruse üle. Õpetaja, kes kuvaril tegutseb, saab õpilastega rääkida, kui nood klõpsivad ekraanil olevale nupule, kuhu on kirjutatud privaatne. Nojah, kes soovikski, et kogu klass teada saab, kui tal mingis aines midagi viltu on läinud. Mõni õpilane püüab ka niisugusest tunnist poppi teha, aga võib kergesti vahele jääda, kui õpetaja kuvarilt just tema poole pöördub ja vastust ei saa.

Kuna arvuti taga pole võimalik ennast palju liigutada, on õpilastel võimalik kaks korda nädalas tegelda kehalise kasvatusega – valida aeroobika ja tantsimise vahel, poistel aga jalgpalli ja kergejõustiku vahel.
Kersti arvab, et 2020. aasta õpilastel on kahju oma vanematest, kes nende kooliajal pidid rasketes seljakottides õpikuid kaasas tassima ja kellel polnud ka näiteks kehalises kasvatuses kuigi suuri valikuvõimalusi.

Tallinna Inglise Kolledzi õpilane Miriam Tõnismägi sai Eesti žüriilt teise koha. Tema arvates on 21. sajandi kooli tähtsamad sisulised edusammud järgmised. Kõige olulisem õpilaste jaoks on valiku- ja otsustusvabaduse suurenemine haridussüsteemis. Lisaks mõnele kohustuslikule õppeainele võib iga õpilane valida ka mitu lisaainet. Suurenema peaks õpilasi eluks ettevalmistavate tundide osakaal: loengud karjääri- ja pereplaneerimisest, edasiõppimis- ja töötamisvõimalustest… Rohkem tunde võiks toimuda vabas õhus või väljaspool kooliruume – muuseumides, näitustel, galeriides, botaanikaaias… kus iganes.

Huvitav on Miriami väide, et kui 2020. aasta koolist saab õpilase jaoks peaaegu et teine kodu, siis on ka õpetaja 21. sajandi koolis praktiliselt lapsevanema eest. Igal õpilasel peaks koolis olema üks tugisik, kelle poole mure või probleemiga pöörduda. 2020. aasta koolimaja peaks sarnanema praegustele teadus- ja huvikeskustele.

Eks haaku ju seegi käsitlus nende mõtetega, mida 21. sajandi koolist heietavad praegused poliitikud ja haridusjuhid. Õpilase kasuks võib aga öelda, et tema jutt on palju konkreetsem kui näiteks Riigikogu öölaulupeolistel.

Ka Inglise Kolledži õpilane Sille Ruubel usub, et infotehnoloogia areng toob kooli lähemale kodule ja samas muudab õpilased iseseisvamaks. Ta kirjutab: “Tahan, et kui 16 aasta pärast minu laps kooli läheb, hakkab talle seal esimesest päevast peale meeldima ja nii jääbki gümnaasiumi lõpuni.” See võiks ollagi 21. sajandi kooli kriteerium.

* * *
Jaanuar 2005:
Õpetajaid on Eestis liiga palju, väitis haridus- ja teadusminister Toivo Maimets esmaspäeval Postimehes. Üle on tuhandeid, keda tuleb ümber õpetada, et nad ka olude muutudes oma eluga hakkama saaksid.

See teema puudutas õpetajaid väga. Hariduselistis nimetati seda otsesõnu õpetajate šokeerimiseks. Seni on ju kogu aeg räägitud, et õpetajatest on puudus – ei jätku noori õpetajaid, meesõpetajaid, mitmete ainete õpetajaid, maaõpetajaid ja nii edasi. Nüüd järsku on üle.

Ametiühingujuht Sven Rondik ütles listis selle peale, et õpetajate järele vajaduse vähenemine pole mingi uudis, sest seda on teada juba aastaid tagasi seoses õpilaste arvu vähenemisega. Ja veel ütles ta (tsiteerin):
“Kuna tänu õpetajate-pensionäride töötamisele koolides need veel püsivad ja noori peale tulemas on vähe, siis eriti maakoolides säilib õpetajate puudus ka edaspidi. Kujundlik palgatõus noori spetsialiste kooli ei too. Välisriikides, sealhulgas Põhjamaades on suur vajadus õpetajate ametikohtade täitmiseks. Küllap peagi lähevad paljud noored õpetajad nagu arstidki mujale riikidesse tööle.
Samas tahetakse seadustada, et kooli võtta pedagoogilise hariduseta õpetajaid ja direktoreid.” (Tsitaadi lõpp)

Õpetajate õpetaja Jüri Orni arvates ei tahagi haridusjuhid teada, kui palju on õpetajaid tegelikult vaja. Tal tundub olevat õigus, kui vaadata möödunud kolmapäevast Riigikogu istungi stenogrammi seaduse eelnõu 488 esimese lugemise kohta.

Ivari Padar küsis sel istungil ministrilt, kas too oskab kas või umbkaudsetes arvudes ütelda, kui mitu kooli ja kui palju õpetajaid on Eestis vähem viie aasta pärast. Minister vastas, et see analüüs on käimas, selle tõttu ei oska ta nüüd päris kindlasti mingeid kindlaid numbreid öelda. Ta märkis siiski, et koolide arv usutavalt enam oluliselt ei vähene.  Tsiteerin.

“Õpetajate arvuga on niimoodi, et tõepoolest meil on umbes 50 000 õpilast vähemaks jäänud võrreldes hiilgeaegadega ja meie õpetajate arv tegelikult vähemaks jäänud ei ole, millega me oleme saavutanud Euroopa Liiduga võrreldes väga väikese õpilaste arvu õpetaja kohta. Nii et siin ma prognoosin muudatusi küll. “(Tsitaadi lõpp) Ta lisas ka, et nii riigi, ministeeriumi kui ka Riigikogu ülesanne on tegelikult mõelda selle probleemi peale, kuidas saaks hästi ja efektiivset rakendust leida need hästi kvalifitseeritud inimesed, kes meil koolides töötavad.

Nii et Riigikogus, vähemasti istungite saalis, ei osanud minister veel mitte vaja olevate õpetajate arvu nimetada, aga juba vähem kui nädala pärast pakkus välja tuhanded. Tegelikult tundub, et nagu minister ei tea, kui palju õpetajaid puudu on, nõnda ei tea ta ka, kui palju  neid üle on. Niisuguste juhuslikult võetud arvude pärast on õpetajatel küll põhjust muretseda. See tähendab, et haridusjuhid ei pea neid tõsiselt võetavateks partneriteks, kellega väideldes peaksid kõik väited põhjendatud olema, mitte vitsaga vee peale kirjutatud.

Eelmisel nädalal tegin intervjuud Soome Instituudi uue direktori, pedagoogikadoktor Jaana Vasamaga. Ta on töötanud Soomes nii õpetajana kui ka kümme aastat koolijuhatajana. Rääkisime muu hulgas mõlema maa – Eesti ja Soome – õpetajatest. Ta ütles, et tema arvates on nii Eestil kui Soomel üks häda: õpetajaid kiputakse võtma liiga iseenesestmõistetavalt. Unustatakse ära, et õpetajate najal sünnib riigi tulevik. Unustatakse ära, et õpetaja tahab saada oma tööle ja haridusele vastavat tasu. Vahel tahab ta lihtsalt kiita saada. Õpetajat tuleb toetada, et ta jaksaks.

Toetus tähendab muu hulgas ka seda, et õpetajaid järjest uute ja uute põhjendamatute avaldustega ei šokeerita.

Järgneb.
Minu fotod.

No comments:

Post a Comment

Related Posts with Thumbnails