Kus august?
Kadunud nagu tinatuhka. Kes teab, kus august august ära kadus, missugusest praost pistis punuma, kuhu padrikusse pages?
Tõsimeelsemaks minnes oli august minu jaoks töökuu. Mõned raamatutoimetamised, mõni lehelugu, mis ehk varsti ilmub. Mõned kohtumised, sõit Ida-Virumaale...
Mõned asjad veel. Ei mitte küll eriti hea kuu oma tegemiste poolest, aga tugev keskmine. Ja nüüd on ta tõesti kadunud. Terveks pikaks aastaks.
Eile pärastlõunal sai augusti metsas otsimas käidud. Seal ta veel oli, aga juba täis sügiseaimust.
Kes teab, võib-olla läks august ära mööda seda teed, sättis hõlmad vöövahele ja sammud metsavahele, viipas tervisejooksjatele, kepikõndijatele, jalgratturitele ja rulluisutajatele nägemist ja hakkas astuma...
Pidas pisikese pausi umbekasvava metsajärvekese kaldal...
Silitas puutüvesid pika paiga, et need teda meeles peaksid ja aasta pärast tagasi ootaksid...
... astus siis mööda puujuuri, vaatas mätaste mänge, sõnajalgade rohelust...
...samblike ja seente vohamist, lehekeste kolletamist...
Õõtsus veidi kiikuda pehmel rabapinnal päikeseliste taimetuttide vahel, vaatas hundinuiade äraõitsemist...
...oleks hea meelega sellesse rohelisse siidpehmusse kauemakski peitu pugenud, aga astus edasi - veel oli tal ainult mõni tund aega.
Jõudis jälle ühe veekogu äärde, see paik tundus talle imeilusana ja tekitas unistusi.
Pardid ujusid siin lausa parditaevas ega teadnud ilmselt, kas nad on linnatüüpi toidunorijad või maatüüpi omapäi ulajad. Tulid igaks juhuks kaldal konutavale augustile lähemale, et saiatükikest saada. Aga august polnud enam pardisöötmise tujus...
August süvenes hoopiski pika pilguga saarekese kaldapeegeldusse vees.
Ei ole see enam põrmugi suvine, ei ole, sügise suur maalritöö on siin alanud... ohkas august ning astuski minema...
Minu fotod.
No comments:
Post a Comment