30/06/2010

Omadega rabas

Varahommik. Päike tõuseb kl 4.08. Meie vaatepunktist just SEB-i pangahoone tagant. Sobiks reklaamplakatile "Euro tõuseb!"  Linnulaul. Aga me läheme siit ära - esimesele raba suunas sõitvale bussile.


Üks musträstas on meile seltsiks, kuni rabatiigini jõuame. Ja part lendab prääksudes vaatama, kes on nii varahommikused rabarahu häirijad. Tere, part! Ega me ei sega, me ainult vaatame. Tiik on lummav. Väike järv...


Laudteede tegijad on oma tööd tõelise armastusega teinud. Hea on kõndida. Vaikne. Ainult looduse hääled.


Raba on nii mitmekesine ja varahommiku valguses nii mitmevärviline, et igal pool on palju imetleda. Elumajade juures rabaserval hakkavad vist koerad ööunest ärkama, kostab kauget haukumist. Sääsed on ka juba ärganud, aga veel pole nad meid avastanud. Aga seda rõõmu ei jätku kauaks.


Jõuame vaatetornini, kümne meetri kõrguselt avaneb raba oma täies hiilguses. Ühelpool männimets, teisel vibalikud rabapuud, kohati lopsakamad veesilmade vahelised alad.


Siit edasi viib tee läbi erkroheliste sõnajalgade muinasjutulise ala allikate juurde, kust muu seas saab alguse jõgi. Ja seal ootavad meid juba tuhanded sääsed. Tuleb meelde laul verelilledest: "...teel tulevikku tuhandeid on langend" või kuidas see oligi. Võib-olla oli see sääskede võitluslaulust ainestikku saanud.

 

Ja kui me ära läheme, on rabasse juba veidike inimesi tulnud. Paar hommikust jooksjat, üks jalgrattaga ravimtaimede korjaja, kaugemalt kostab linnateede autodemüra. Nõiduslik varahommik saab otsa, aga raba tuleb meiega koju kaasa. Muljetega, veel järgmisel päeval sügelevate sääsepunnidega, tahtmisega mõnel hommikul kogu väikest seiklust korrata.

Minu pildid; Pääsküla raba, 29. mai 2010.
Sügisesed rabapildid on siin

29/06/2010

Läbi lillede 10. - Ära õitsenud

Ära õitsenud.
Ära mis ära. Vaid toikad on püsti, nagu tahaksid mastimändideks hakata. Võib-olla tahavadki - kui nad mändidest üldse midagi teavad.
Pärast õitsemist tulevat surm. Aga ega õitseja sellest küsi, tema mõtleb rohkem viljade peale.
Kuni on ära õitsenud.
On siis inimesega teistmoodi?

Minu pildid: Malta, mai 2010.

27/06/2010

Läbi lillede 9. - Aga sinu lemmikud?

 
Üksainus õis ei tohiks olla palju...
Kuhu küll kõik lilled jäid, mis on neist nüüd saanud...
Põhjamaalase küsimused, lauludessegi pandud.

Siinne õiteaeg on lühike ja saab otsa. Sellist lopsakat rikkust, millega lõunamaalane harjunud on, siin ei ole. Aga aeg-ajalt mõtlen, et just seetõttu suudame meie siin lilli paremini märgata ja ka lihtsast lillest, metsateelt või niidult korjatud õiest rõõmu tunda, isegi siis, kui oleme selle ehk kasvama ja haljendama jätnud. Aga eriti siis, kui selle on toonud lapse või muidu armsa inimese käsi.

Ei ole roos alati kõige ilusam lill, aga päris ilma roosideta elu oleks ka kurb. Samas peidab iga roos enamasti ka okkaid ja võib sellisena kunagi ka haiget teha. "Kui esimeses vaatuses on püss seinal, siis teeb see viimases vaatuses pauku" - umbes nii ütles Tšehhov. Kui kingitud roos varjab okkaid, siis võivad need kunagi torgata. Mis lilleline paradoks.

Kui viitsimist on ja suvevirkus või -laiskus lubab, siis võiksid nende piltide vaatajad ja ridade lugema sattujad kommentaaridesse oma lemmiklille kirja panna. Põhjendada ei ole vaja, aga võib küll.

Mulle meeldivad enamasti igasugused õied, aga kõigekõigemad on minu jaoks tillukesed kannikesed. Aga sinu lemmikud?

Minu piltidel: õied Maltalt, mai 2020.

26/06/2010

Läbi lillede 8. - Postkastita postkontor


Eile nägin ma taas postkontorit ilma postkastita. Mustamäel, Magistrali keskuse postkontoris, mis vist lausa Mustamäe postkontori nime kannab. Mu näpuvahel olevat kirja vaadates ütles letitöötaja: "Eks jätke see minu kätte, kui soovite." Justkui poleks näha olnud, et ma soovin kirja saata. Kui küsisin, kas neil enam postkasti polegi, vastas ta: "Ei ole." Küsimusele, kas enam ei saagi olema, vastuseks kõlas: "Ei tea praegu."

Nädal tagasi olin selle nähtusega samas esimest korda kokku puutunud. Küsimusele, kas postkasti polegi, vastas tookord letitöötaja, üks teine naisterahvas: "Pange siia!", osutades oma töölauale. Paningi siis. Natuke aega hiljem oli sama koht kaetud kõikvõimaliku postkontoris müügil oleva kirju nänniga. Kas mu kiri oli seal all ja rändas ehk nänniga koos müügiriiulitesse, seda ma ei tea: adressaadini siit paarikümne kilomeetri kaugusel pole see igatahes veel jõudnud. Aga noh, pühad olid ka vahel... Esimese kogemuse järel lootsin, et ju postkast uuesti paika pannakse - aga võta näpust...

Eile läksin igaks juhuks ka postkontorist mõnesaja meetri kaugusel asuvasse kandekeskusse vaatma, kas seal on postkast alles (oli nagu uduselt meeles, et olen seal kunagi kasti näinud). Oli alles. Ilmselt hakkan oma kirju nüüd sinna viima. Tundub kindlama võimalusena.

Olen varemgi kuulnud kurtmist, et Eesti Post suretab kirjasaatmise välja. Asemele tulevat pea täielikult e-post. Aga mu nädalataguse kirja adressaat on vanainimene, kes e-posti ei tarvita ega hakkagi tarvitama, ja eilne kiri sisaldas juubeliks ühte kaugesse riiki saadetavat ilusat postkaarti. Poleks olnud kuigi viisakas seda viimast e-postiga asendada.

Postkast võiks postkontorisse ikka alles jääda. Muidu on varsti nii, et kirjutad ümbrikule: "Maale, vanaisale", paned selle siis suvalise letitöötaja lauale õnnemänguks, kas läheb kohale või mitte...

Kui tuttavale filatelistile rääkisin sellest postkastita postkontorist, kuulsin, et ka Eesti postmarkide väljalaskmist on vähendama hakatud. Kollektsionääridel olevat nüüd hirm, et neile kõigile ei jätkugi.

Võib-olla tuleb tõesti läbi lillede rääkimise kunst jälle ära õppida, sest kullerteenusega lillede saatmine on vist varsti mugavam kui Eesti Postiga kirja saatmine.

Minu pildil: õied Maltalt, mai 2010.

25/06/2010

Läbi lillede 7. - Küsimus taimetundjatele


Sjgelle palus eile, et kirjutaksin neile lillepiltidele, mis siia blogisse nüüd järjest ilmuvad, võõramate sortide puhul juurde, millega on tegemist. Aga ma pole suurem asi aednik ja nendegi mai lõpus Maltal pildistatud huvitavate lillade õite puhul ei tea, mis põõsalt need on. See põõsas kasvas Palazzo Parisio aias ja oli üsna ilmselt midagi haruldast - rohkem me oma teekonnal selliseid ei näinud.

Üks väga põnev ja vägev puu oli seal aias ka. Kõrge tüvi meenutas oma nõelte poolest kaktust, aga kuskilt sealt kõrgustest paistsid lehed, mis ühtedele vaatajatele vahtra-, teistele kastanilehti meelde tuletasid. Aega oli vähe ja kõrge puu pildistamiseks sobiva rakursi otsimisest ei tulnud midagi välja. Tüve näidise sain siiski pildile.


Eks ta ole, teadmatus ei takista imetleda ja imestada meid ühel või teisel eluhetkel ümbritsevate elusate või elutute asjade üle. Aga ikkagi kordan oma eilse postituse kommentaari kirja pandud palvet, et kui siia eksib mõni lugeja, kes teab, mis taimedega on tegemist (nii nüüd kui ka järgmiste piltide puhul), siis jagaks ta oma tarkust ka teistega.

Minu pildid: Malta, mai 2010.

23/06/2010

Läbi lillede 5.


Jaaniaja varahommikute imeline valgus.
Ja oma sõnajalaõied peab igaüks hinges looma...

Üks minu kirjutatud jaaniöö lugu on siin.

Minu pildil: õied Maltalt, mai 2010.

21/06/2010

Läbi lillede 3.


Täna algab suvi... Vihma sajab, ehk jääb selleks ajaks üle. Ja päevad hakkavad jälle lühemaks minema. Algul tasapisi, siis suure hooga. Ei midagi erilist. Nagu ikka.

Ja ometi on see pööripäeva igakordne ime.

Minu pildil: õied Eestist.

20/06/2010

Läbi lillede 2. - Printsess läks mehele


"Mu pruut on valge nagu tui..." Või nagu need õied. Vaatasin minagi eile kuningliku ilumängu Det kungliga bröllopet mitut vaatust. Rootsi televisioon tegi selle interneti kaudu üle maailma võimalikuks.

Ilus oli tõesti. Midagi lapsepõlve muinasjuttudest, midagi tänapäevast, midagi unistustest ja ootustest. Siniverelised külalised kirikusse suundumas, tähtsad, aga ometi mitte kõige tähtsamad - sel hetkel. Kirikuaskeldused, rahvamasside kogunemine tänavale; laulutüdrukud kirikutrepi juures - kõigil nägudest näha ehe vaimustus, et ollakse osalised muinasjutus ja nähakse nii palju printse ja printsesse. Ja need kroonid, juveelid, kleidikahinad.

Video kõrval sai lugeda vaatajate kommentaare ning neid oli tõesti üle maailma. Silma hakkas eestlanna Bahreinist, Tallinn oli esindatud, paljud küsisid erutatult, kas nende maa kuninganna, kuningas, prints või printsess ka ülekande vaatajatele meeldib, aga ka see polnud kõige tähtsam - sel hetkel.

Tähtis oli brudparet. Vaat kust on pärit eesti sõna "pruutpaar". Victoria ja Daniel. Tulevane kuninganna ja mõne hetke pärast printsiks saav noormees. Noored armunud, keda vaadates tahaks, et neil kõik elus hästi läheks. Et muinasjutt kestaks...

Kibe! Millal ometi suudeldakse? Nii pikk jutt! - kirjutati kommentaarides. Aga soe suudlus kirikutrepil jäi paljudel nägemata - fotograafid hüüdsid video helitaustal, palusid korrata. Ei korratud.Siis mitte.  See oli sümpaatne, et absoluutse avalikustamise juures midagi ka armunutele enestele jäi.

Tõllasõit ja ihukaitsjate jooks läbi linna, lainetel liuglemine, mõne tunni pärast pidulik õhtusöök, pulmatort, seltskondlikud vestlused, pulmavalss - algul noorpaar üksi, siis koos vanematega, rõõm, palju sära, aga ka palju üldinimlikku, heldimust tekitavat.

Ei, ma ei hakka kirjutama maksumaksjate rahast.

Ühes laulus on umbes taolised sõnad: "Et arm jääks kestma, sellest ju vestab vaikselt-vaikselt iga õis..."

Minu pildil: õied Eestist.

19/06/2010

Läbi lillede 1.


Rotatsioonimasinad mürisevad... Nii pealkirjastas kunagi oma raamatu ajakirjandusest prof Juhan Peegel. Töötasin tol ajal igapäevalehes ja kirjutada tuli järjest iga päev, sest need mürisevad masinad nõudsid oma kurku järjest uusi uudiseid.

Blogid on ka veidi nende ajahambuliste rotatsioonimasinate moodi. Nõuavad iga päev või vähemasti mõnevõrra pidevalt uut saaki, et püsilugejaid hoida ja uusi köita.

Panen selle masina mõneks ajaks seisma. Ei taha kirjutada päevasündmustest ega meenutada ka olnut. Teemasid oleks palju. Aga ma ei taha. Seepärast ilmub siia blogisse nüüd mõnda aega iga päev üks lillepilt - läbi lillede kõnelemine on ju sajandeid olnud moes. Ja millal siis veel, kui mitte suvel, mil lilled võivad saada omamoodi laenguks uuele sügisele ja talvele.

Päeva lill, läbi lillede...

Minu pildil: õied Eestist.

16/06/2010

Teistmoodi kui meil


Maltal on palju igapäevaseid asju teistmoodi kui meil ja see paneb mõnede asjade väärtuse üle järele mõtlema.

Hotelli vannitoas hakkas silma silt, mis keelas kraanivee joomise. Hambaid pestes ajas oksele. Vesi oli väga soolane, saadud merevee töötlemisel. Ühes toas olevat proovitud selle veega kohvi keeta – sant mekk olevat asjal küljes olnud. Katset igatahes ei korratud. Hotellis, kus elas meie giid, polnud vett üldse.

Veeprobleem on Malta suurimaid muresid, paljudes kodudes seda ei jätku ja vannivõtmine on suur luksus. Et maastik on kivine, on siinsed aia- ja põllupidajad lausa kangelased. Põllud on väikesed, lapike lapikese kõrval ja rohkete kiviaedadega üksteisest eraldatud. Kiviaiad on ühtlasi ka tuuletõke ning mingil kavalal vanaaegsel kombel koguvat nad enda alla vett, mida põlduril vaja läheb. Järvi ja jõgesid Maltal pole. Kaktused ja agaavid elavad hästi.

Koju Tallinnasse tagasi jõudes tundsime siinsest veest, mille üle küll palju jorisetud on, suurt mõnu.
 
Maltal on inimesed sõbralikud ja üksteisest lugupidavad. Kitsastel tänavatel tuleb ette palju liiklusprobleeme. Küll ei mahuta parkimisplatsilt minema sõitma, küll on keegi peatunud seal, kus see teisi häirib. Aga me  ei näinud kordagi, et neid probleeme oleks lahendatud teise autojuhi peale karjudes, teda solvates või isegi kolkida ähvardades. Jah, autosignaalid küll kaikusid pikalt, aga konfliktsetes olukordades oldi väga rahulikud. Lausa imekspandavalt meie jõmmide liikluskultuuriga harjunute jaoks.

Maltal olevat kõige vähem vargusi Euroopas. Taskuvargaid, kellest näiteks lähinaabruses oleva Itaalia sadamalinnad kubisevad, me tõepoolest ei kohanud. Ei olnud tänavapildis ka näha kodutuid ega kerjuseid. Ei olnud seda hirmutunnet, mis Tallinna vanalinnas jalutajal tekib.

Võib-olla on see müüt, aga Maltal suhtutavat abitutesse ja eakatesse väga hästi. Vanaemad on lugupeetud inimesed ja kellelegi ei tule pähe neid penskariteks sõimata. Vanu inimesi on liikvel palju ning neid abistatakse, kui nad seda vajavad.

Maltalane märkab ka linnavõõrast. Naeratab talle sõbralikult, juhatab teed, kui vaja. Et inglise keel on seal kõigil suus, on selle oskajatel Maltal mõnus asju ajada. Pealetükkivaid müüjaid ja oma kauba pakkujaid nagu see on iseloomulik araabiariikides, mida Malta nii mõneski osas meenutab, pole siin samuti. Müüjad lasevad rahulikult kaupa vaadata ja annavad lahkelt nõu, kui vaja. See kehtib ka turul ja tänaval kauplejate kohta.

Klassivahed ja kontrastid on siiski märgatavad. Ka pisiasjades. Rikaste linnajagudes on näiteks prügikastide kaante kohale tehtud katted, mille peal on lillekastikesed, et prügi silmi ei häiriks. Kellelegi ei tule pähegi neid kaste pikali virutada või lillepanu lõhkuda. Vaesemates kantides ajab üks prügi teist taga, tundub, nagu poleks juba ammu koristatud. Nähtavasti ollakse nii harjunud.

Üks oluline asi jäi veel silma. Toidupoodides olid käibemaksuta müügil puuviljad, piim ja Malta omatooted. Ikka kõik see, mis tervisele esmalt vajalik ja omatoodangut edendav. 
Minu fotod. 

EDIT: 6. aug 2010. Seda teksti on kasutatud minu artiklis ÕpL-is.

12/06/2010

Häirimatult rahulik suvepäev


Ääremärkusena: Suomenlinna (asut. 1748) tähistab sel sügisel pidutsedes 300 aasta möödumist oma asutaja Augustin Ehrensvärdi sünnist. UNESCO kuulutas Suomenlinna maailmapäranduse väärtuslikuks 1991. aastal. Eelmisel aastal külastas Suomenlinna üle 700 000 inimese.

Suvekuudel viib saarele päris kallis (6.50 eurot) JT-Linen vesibussi, millele sattumise eest hoiataksin, sest kasulikum on siiski sõita praamlaevaga, kuhu mahub küll märksa rohkem inimesi, aga kus kõlbavad Helsingi ühistranspordi odavamad piletid.

Kahuri peale oli vene keeles kirjutatud "Permi kahuritehas"...

Üleeile oli Suomenlinnas häirimatult rahulik suvepäev, täis sirelite- ja heinalõhna.
Minu fotod.