1.6.08

Fotojaht – unistamine


Noore ajakirjanikuna unistasin nii väga oma kirjutusmasinast. Aga neid oli Eestis siis vähe saada. Mingi töö juures mahakantud kohmaka kirjutusmasinamüraka oleks ehk saanud, aga need olid ebamugavad ja ei pannud mõtet liikuma.

1979. aastal käisin rahvusvahelises ajakirjanike puhkekodus Balatoni järve ääres. Ungaris elati siis palju paremini kui meil, aga seal oli tollal keelatud kirjutusmasinaid välismaalastele müüa. Ostmisel aitasid mind ungarlastest malevakaaslased EÜE päevilt. Ka ei tohtinud tollal kirjutusmasinaid üle riigipiiri sisse tuua, sest kõik paljundusvahendid pidid olema NLiidus registreeritud. Meie puhkajate gruppi kuulunud Nedelja peatoimetaja Arhangelski õpetas siis, et ära vea oma uut masinat pakendis ja pagasis, vaid pane täiesti avalikult kupeelauale, poolik töö sisse. Ükski piirivalvur ei hakka seda vaatama, sest näeb, et see on lihtsalt su töövahend. Nii läkski.

Jõudsin salaostuga õnnelikult koju. Suur unistus oli täitunud. Sellel nädalavahetuse fotojahi pildil ongi peagi 30-aastaseks saav kohverkirjutusmasin – mu armas roheline sõber - nüüd natuke katki ja pensionil. Kirjutusmasinate parandaja amet on vist lõplikult likvideerunud ja ma ei tea kedagi, kes oleks suuteline üht väikest hoovakest timmima.

Unistamine ongi selle poolest hea, et vahetevahel lähevad unistused täide, enamasti siis, kui ise ka veidi kaasa aitad.

Aga mõnikord võib lihtsalt ka viieharulisest sireliõiest unistada. Sest sirelite õiteaeg on käes...


7 comments:

  1. maailm on muutunud nii teistsuguseks.

    ükspäev kaupluses oma poja õpetajale kinki ostes kuulsin, kuidas kaupmees ja ostja, postkaarte uurides, millel vanad mänguasjad,rääkisid, kuidas nemad mäletavad omi esimesi nukke ja pisikest kohviserviisi. tänapäeva lastele pole aga enam mingi mänguasi tähtis. elatakse üleküllusus. arvan et ka arvutid või mistahes kallid elektroonilised "mänguasjad" ei jää neile samamoodi meelde, kui kunagi hardalt soovitud asjad. kurb!!
    asjadel peaks olema oma ajaloo puu, mida lastele edasi rääkida.

    ReplyDelete
  2. Selles seoses meeldib mulle hästi Tartu mänguasjamuuseum, millest olen siin blogis ka kirjutanud. Vahva koht.
    Igasuguste praegusvidinate aeg ongi ju programmeeritud lühikeseks, tarbimine surub peale - varem pidi asi kestma.

    ReplyDelete
  3. mul lähikonnas 4-5 last vanuses 1,5-4aastat. ja just mõnedkümned minutid tagasi panin poisi magama, kes kaissu rääkis mootorratta. jah, oli küll täna ostet' kuid ei midagi ekstravagantset -plastjubin viimasest putkast. jah, laguneb ära. usutavasti hiljemalt kuu jooksul. kuid seda puhast rõõmu, mida 20krooni eest saadud on ikka piiritult.
    teise lapse (2,5a plikatirts) lemmik on Pipi. kõik, mis puutub Pipisse ja Lindgreni teistesse lastesse - fanatt. täielik ja jäägitu. raamatud, nukud jne jne. kõiki neid filme oleme vaadanud kordi kümneid, poes ei saa mööda neist lettidest, kus peesitab Pipi. usutavasti jääb komplekt imetillukese ahvi ja lapilise hobusega tema mälusse vähemalt teismeeani. kui mitte pensionipõlveni. ja muide, need on küll plastist, kuid usun et sama vastupidavad kui "muistsed" puuhobused, kui mitte enamgi- paljukirutud plastik ikkagi.

    kolmas poiss, 1,5aastane jumaldab tiigrit ja puhhi. pehme karu on tema kaisus olnud sünnist saati. arvate, et ta unustab selle mõne aja pärast? võimalik, kuid loodetavasti tuleb täiskasvanueas karpe lahti pakkides mõmm talle eredalt meelde. praegu, kui selged on vähesed sõnad, on tema keeles kindlalt kinnitunud "tiige'" ja "m'mmi".
    ma võiks jätkata...

    jah, võite nüüd öelda - kõik on kinni kasvatuses, aga nii on see ju ALATI olnud. ka siis kui "meie noored olime" ;) ka siis oli paharette, kes lõhkusid teiste päevatööna ehitatud liivalossi ega hoolinud kellestki/millestki. kuid jätkuvalt on lapsi, kes peavad endast, oma sõpradest ja oma vanematest rohkem, kui praeguses "pealiskaudses ja vägivaldses maailmas" oodata julgeks.

    ReplyDelete
  4. Unekott, see on väga tore kommentaar. Mina tunnen üht väikest neiut, kelle suur lemmik on Lotte ja kõik temaga seotu. Samasugune fanatt nagu kirjeldatud Pipi-sõber.
    Muide, tollessamas mänguasjamuuseumis, mida eelmises kommentaaris mainisin, kuigi see unistuste fotojahiga siinjuures kuidagi ei seostu, on kihvt mängukarude väljapanek - kallikspeetud mõmmid.

    ReplyDelete
  5. palun palun, kuigi läks unistusteteemast kaarega mööda - vabandused veelkord. sirelid on ilusad. ja veel - eks meil igal' ole omad unistused kallid. nii nagu lapsepõlvgi. meie lapsepõlvekodus oli lilla sireli hekk. kaks valget põõsast olid ka seas ja ma mäletan, kuidas naabrilastega mängides "leppisime kokku" et ainult valgelt sirelilt leitud viieharuline õis "luges" ehk siis töötas unistuste täitmisel;) - et ihalus millegi kättesaamatu järgi pöördus "ruutu" - see mis olemas on ei ole ju kunagi küllalt hea;)

    ReplyDelete
  6. see kättesaamatu kirjutusmasin tuletas meelde neid aegu, mil kellegi pealesurutus reeglid panid nii mõnegi asja järele unistama, unistama millestki paremast saamata aru, kui paju tähtsam on see, et su kõrval on kallid ja lähedased inimesed...

    (mina unistasin kunagi väga-väga nõudepesumasinast, sest oh, kui tüütu oli emme käsul nõusid pesta. nüüd olen ikka ilma selleta ning kui keegi mulle seda mõnda aega tagasi niisama pakkus, siis ütlesin, ei aitäh... ja pesen ikka käsitsi nõud ära)

    ReplyDelete

Related Posts with Thumbnails