Saamatajäänud suudlus

Kord aastaid tagasi tuli mu töökaaslane, mees kuuekümnendates aastates, hommikul tööle rõõmust särades nagu armunud koolipoiss. Muidugi küsisin kohe, mis talle nii suurt rõõmu teeb.

Ta vastas, et oli oma vana klassi kokkutulekul käinud ja saatnud pärast pidu koju naisterahva, kes talle keskkooli ajal väga meeldis. Nii väga, et võttis poisi sõnatuks. Kool sai läbi, tulid lõpuaktus ja lõpuõhtu. Poiss oli põhjalikult läbi mõtelnud, kuidas ta lõpuvalsiks just selle klassiõe tantsima võtab, kuidas räägib talle oma tunnetest, kuidas saadab ta koju ja siis kindlasti suudleb ... esimest korda, kuid kirglikult ja kuumalt. Nii nagu iganes oskab...

Aga tüdruk ei tulnudki sel viimasel päeval ei lõpuaktusele ega ka õhtul peole.

Nad ei olnud hiljem kuigi palju kohtunud, paar korda küll tänaval teineteist näinud, aga siis oli kummalgi oma kaaslane. Pärast olid mõlemad pereinimesed, lapsed juba täiskasvanuks kasvatatud. Ega nad täpselt teadnudki, kes teisest saanud ja mis tal elus juhtunud on.

Ja nüüd, tol klassi kokkutulekul, olid nad juba vanainimestena valssi tantsinud ja mu töökaaslane küsis luba klassiõde koju saata. Saatiski.

"Siis tegin ma seal värava taga selle asja ikkagi ära. Sain talt musi kätte," oli mees vaimustuses.

Tollesama väga oodatud ja kirgliku suudluse...

"Ei, mitte just kirgliku, aga hea tunne on küll."

"Ja mis sa siis tegid?"

"Midagi, kõndisin ise ka koju, aga hing laulab sees. Rääkisin oma prouale ka ja tema ütles, et siis mul läks küll hästi," vastas töökaaslane.