30.6.08

Kui president välja jalutas - üks Vene meedia arvamustest

Blogi "Asjadest" kirjutab, et Vene meedias pole Ilvese lahkumisest piuksugi. Oma eelmise sissekande jätkuks võin öelda, et päris nii see siiski pole. Näiteks on internetiväljaande dni.ru poliitikaosas pikema kirjutise pealkirjaks pandud "Eesti ajas nurja sõpruse Venemaaga".

Mõned tekstinäited sellest meie presidendi esinemise ja lahkumise tõlgendusest:

"Эстония сорвала дружбу с Россией
/- - -/
Не обошлось и без скандала. Делегация Эстонии во главе с президентом страны демонстративно покинула зал заседаний во время выступления председателя комитета Госдумы по международным делам Константина Косачева, назвавшего этническую политику руководства прибалтийской страны недобросовестной.
/- - -/
В этот момент правительственная эстонская делегация в полном составе во главе с президентом страны встала из партера и демонстративно покинула зал концертного центра "Югра-классик", улыбаясь аудитории и помахав ей на прощание руками. Однако публика стала аплодировать, а выступающий представитель Госдумы расценил аплодисменты публики как поддержку отрицательной оценке недобросовестной политики отдельных государств финно-угорского мира."

Niisiis pidas Kossatšev saalis kostnud aplausi oma sõnavõtu toetuseks...

Käsitletakse ka Eesti presidendi kõne sisu ja selle esitamist inglise keeles. Kossatšev süüdistas Eesti presidenti katses politiseerida soome-ugri protsessi.

Kuigi eestikeelne kõne oleks meie rahvuslikku uhkustunnet kindlasti meeldivalt ülal hoidnud, on minu arvates praeguseks kujunenud olukorras isegi hea, et meie presidendi kõnel on võimalik originaalkujul inglise keeles rahvusvaheliselt levida. Muidu oleks ehk teistele riikidele raske seletada, kes mida tegelikult ütles ja kes mida nurja ajas.

Kohutavad suhted

awful - kohutav, hirmus (ingl.k).

Polegi varem juhtunud kuulma, et rahvusvahelise leviga uudistesaates kahe riigi suhteid otsesõnu kohutavateks nimetatakse.

Laupäeval näitas Euronews uudist Hantõ-Mansiiskist soome-ugrilaste kongressilt. Telepilt pööras palju tähelepanu roosas kostüümis Evelin Ilvesele Venemaa presidendi kõrval, ka külla sõitnud presidendid olid näha. Taustatekst oli aga (umbes) selline, et kuigi Medvedeviga kohtumise ajal avaldati lootust suhete paranemiseks, on suhted Eesti ja Venemaa vahel kohutavad (seesama awful siis).

Ja seda juba enne Eesti presidendi väljajalutamist Kossatševi ettekande ajal.

Huvitav, missuguse omadussõnaga praeguseid suhteid iseloomustatakse?
Mõtlema paneb see küll...

29.6.08

Emaks kippuja


Õhtune aeg. Telefon helises. Vastasin.

"Halloo!"
"Tere! Mis sa teed?" küsis kärts naisehääl.

"Loen. Aga vabandust, kes räägib?"
"Kuidas... Kas sa ei tunne mind ära? Sinu isiklik ema ju..."

"Teil on kindlasti valeühendus."
"Kuidas, ma olen ju su isiklik ema!"

"Minu isiklik ema on Rahumäel. (Ei hakanud lisama, et kalmistul.) Teil on valeühendus."
"Kuidas sa minuga niimoodi räägid..."

Ei olnud vist mõtet rohkem midagi öelda. Panin toru ära.

Fotojaht - Suur Suvi


Suur Suvi...

... "kõiges on imet ja igapäist..." (Leelo Tungal)

Paar suveetüüdi:



28.6.08

Meie raha?


Kuni eilseni teadsin ma, et meie raha on Eesti kroon.
Praegu veel või ikka veel - kuidas keegi soovib.
Pärast eilset ringkäiku Eesti Panga hoonetes pole ma selles enam kindel.

Võtsin sealt külastajatele määratud voldikute ja bukletikeste hulgast kaasa kaks.

Üks on lühiülevaade euro pangatähtede turvaelementidest. Väga vajalik ja seda võiks praegu jagada kõikidele, kes mingil põhjusel euroriikides reisivad. Selle kaanel on aga selge embleem, mis tähendab, et euro on meie raha. Ka kaardil oleme juba kaetud eurodega.


Teine voldik selgitab, kuidas euro meile kõigile kasu toob. "Üks raha (euro). Palju võimalusi" on selle voldiku loosung.

Kaanepilt näitab, et kõik tuuakse kandikul kätte...

Iseenesest hea teabematerjal.
Ainult, kas meie raha praegu ongi siis enam Eesti kroon?
Naiivne küsimus? Võib-olla...

Muu hulgas püüab voldik kummutada euromüüti, et euro põhjustas hindade tõusu:
"EMU raamistikust tulenev püsiv hinnastabiilsus kaitseb kodumajapidamisi ja ettevõtteid inflatsiooni eest. Tõsi küll, mõned igapäevased või kohalikud kaubaartiklid, nagu tass kohvi või juuksuriteenus, muutusid euro sularaha käibeletulekul mõnes riigis kallimaks. Tarbijahinnateave näitab aga, et keskmiselt tingis euro kasutuselevõtmine palju vähem hinnatõuse, kui üldiselt arvatakse, ning üldine mõju hindadele oli väga väike (ühekordne mõju 2002. aastal 0,1% ja 0,3% vahel). Kaugel sellest, et muuta elu kulukamaks - euro toime on täpselt vastupidine - euroga kaasneb madal inflatsioon ja suurem konkurents."

Elame - näeme.

Ei saa jätta kordamata ühe eelmise postituse lõpulauset, et Eesti kroon on ikka väga ilus raha.

27.6.08

Pangahoonetest ajalooliselt ja isiklikult 2.



Kokku on Eesti Panga kvartalis viis maja. Olen neist neljas käinud elu erinevatel etappidel.

Panga peahoones käisin nõukaajal mitut kilo viiekopikasi münte paberrahaks vahetamaks. Olin Järve toidupoes keskkooliaegse tootmisõpetuse müüjapraktikal ja poest siis saadetigi mind, raske rahakott käe otsas, panka. Läksin peauksest sisse, ilusast laiast trepist üles ja siis pangasaali, mis praegu hoopis teistmoodi välja näeb. Juba paberrubladega sõitsin Järvele poodi tagasi. Ühe lapseohtu inimese jaoks väga vastutusrikas käik! Hiljem olen seal pangategelastega ajalehelugusid tegemas käinud.

Torniga majas oli mingil ajal Ühispank. Oli aeg, mil Ernesto Preatoni selle pangaga asju ajas, väikeaktsionäre tõi ja üht-teist veel kavandas. Torniga maja ühes saalis toimus siis pressikonverents. Ajakirjanikele jagati kätte hulk materjali, selle hulgas ka itaaliakeelset. Mu itaalia keele õpingutest oli suhteliselt vähe aega möödas, keeleoskus värske ja lugemisvara oli nappinud. Sestap lugesin kätteulatatut huviga. Kui Preatonile selle itaaliakeelse materjali põhjal ebamugava küsimuse esitasin, kirjutatut tsiteerides (vist seostus see mingi pandimajaga, mida ta tollal ka kavatses pangaga koos teha - aga ega ma praegu täpselt mäleta), oli ta üsna üllatunud moega. Muidu käis pressikonverents inglise keeles.

Sakala tänava sünnitusmajaga, mis nüüd ümber- või uusehitusena ka üks pangamajadest, seob mind väidetavalt see, et kui ilmale tulema hakkasin, oli mu ema esialgu sinna viidud. Seal aga polevat olnud vaba kohta...

Ühes neist majadest oli millalgi postkontor.

Aga nii, et kõiki korraga näha, polnud mul varem seal käia õnnestunud.

Pangahoonetest ajalooliselt ja isiklikult 1.


Täna käisin vaatamas Eesti Panga hooneid. Oli kõikidele soovijatele tasuta ekskursioon seoses sellega, et juuni 2008 on Eesti Panga kuu.

Alguse sai tunniajaline ringkäik Eesti Panga kunstigaleriist, kus parasjagu väljas Sirje Runge tööd, siis vaatasime panga vanemat osa, torni ja ülemise korruse saale, kus kunagi Maapanga president end koduselt tundis.

Ajaloolises Otto Tiefi valitsuse pildigaleriis - endine pangapresidendi söögisaal - sain tükk maad targemaks, sest ekskursioonijuht seletas üksipulgi ära selle valitsuse moodustamise ja hukuga seonduva ehk katse taastada Eesti iseseisvus pärast Saksa vägede taandumist ja enne Vene vägede pealetungi 1944. aastal. Kolme raamatut soovitas ka sel teemal kindlasti lugeda:
Jaan Krossi "Paigallend", Enn Nõu "Koeratapja" ja Erika Auliku "Viru tänav ja teised".

Väärikas Iseseisvusesaalis olid taas kõne all ajaloosündmused, iseseisva Eesti Vabariigi sünd. Arvatavasti ei ole maailmas ühelgi teisel riigil niisugust keskpangahoonet, kus riigi ajalugu nii tihedalt seostuks selle maa majanduse ja rahanduse ajalooga, ütles meie giid.

Vaatasime pangapresidentide portreid, mida tõenäoliselt on uurinud ka USA president G. Bush, kui ta just seda väikest galeriid läbides Iseseisvusesaali oma visiidi aegsele pressikonverentsile suundus.

Et pangahoonetes oli tavaline tööpäev, siis muidugi igale poole uudishimutsema ei pääsenud. Septembris tuleval lahtiste uste päeval olevat selleks paremgi võimalus.Tõenäoliselt ka tuleval aastal, mis on Eesti Panga 90. juubeli aasta.

Eesti Panga muuseumis käisin ka. Polnudki varem meie rahal kujutatud suurvaimude vahakujusid näinud. Meeldisid Baer oma terava ja targa olemisega, Tammsaare, Tubin, Keres. Ebalema panid mind Lydia Koidula ja Carl Robert Jakobson, kes polnud just päris sellised, nagu olen kujutlenud. Aga võib-olla olid nad just sellised, võib-olla oleme Koidula tumedad lokkis juuksed ja Jakobsoni suurekasvulise väärika olemise ise välja mõtelnud? Ei tea, tõesti ei tea.

Ja meil on ikka väga ilus oma raha.

26.6.08

Siis, kui suus urgitsetakse


Hambaarsti toolis veedetud tunni jooksul ei tulnud pähe ühtegi tarka mõtet. Ainult soov, et kõik kiiremini läbi saaks ja et tohtrilkäigust ka kasu oleks. Ses mõttes, et hammas väljatulnud plommi tagasi saaks ja enam õhtuti tüütav-venivalt valutama ei kipuks. Ootejärjekord kestis kuu aega ja selle ajaga jõudis hambajuures põletik tekkida. Nüüd tahab hammas puurimist, torkimist, närv suretamist ja mida kõike veel.

Täpsemini teab ainult noor arst, minu jaoks uus, sest mu põhidoktor on lapsepuhkusele läinud. Tema oli küll hea arst, hästi hooliv. Mina omakorda olen sellist tüüpi patsient, kes tahab täpselt teada, mis tal suus tehakse. Selles suhtes me sobisime, sest mu hambatohter jagas mulle meelsasti igasuguseid selgitusi. Uus arst on ilmselt algajam, püüdlik, kohmetu, hoolas. Mõlemad nad on noored venelannad, kes hambaarstiks õppinud Tartu ülikoolis ja ilusasti eesti keelt räägivad.

Hästi pikka aega oma elus kartsin ma hambaarsti. Kunagi neljandas klassis pani kooliarst mu hambale plommi. Kui arstikabinetist ära tulin, sülgasin selle sinnasamasse ukse kõrvale kraanikaussi. Nii vilets töö, nõnda suure valuga! Ei ütleks, et see mind hambaarstil käimist armastama pani.

Hilisemad arstilkäigud kannatasin välja, aga oi kuidas need mulle ei meeldinud. Kui üks tohter oli mu lõugu hoidnud laiali ligi tund aega järjest, nii et lõualuus kramp tekkis, proovisin hiljem hambaarste üldse vältida. Selle kohta öeldakse, et "ise loll".

Hambad on mul ses mõttes tublid olnud, et valutavad suhteliselt harva. Aga kui valutavad, siis kõvasti ja põsk läheb pallina paiste. Kunagi ammu pidin sõitma ühte kaugesse taigalinna komandeeringule ja sõidu esimesel päeval oli paras korvpall põses. Mäletan, et siis oli põletiku ravimisega tükk tegu.

See tore noor doktor, kes nüüd lapsepuhkusel on, tegi ära ühe suure asja - kaotas mu hirmu hambaarstide ees. Esmakordselt elus tundsin ennast hambaarsti juures hästi ja valus ka ei olnud. Aga vaat, nüüd on ju hambaravi kallis, ja kui tema juures mitu hammast järjepanu ära parandatud sai, tegin rahakoti huvides veidi üle aastase vahe. Kuni selle korrani seal hambaarsti toolis, millest kirjutamist alustasin. Ja ei pääse, veel tuleb minna, sest vaheaasta on jällegi oma töö teinud. Nagu vares katusel: nokk kinni, saba lahti...

Üks ebameeldiv asi on mu edukat hambaravi veel takistanud - olen üsna mitme kasutatava tuimesti suhtes allergiline. Aga need ülejäänud, mida kasutada saab, ei mõju mulle enamasti selle aja jooksul, kui vaja. Ma lähen tuimenemise asemel hoopis lõbusaks, hea meelega kukuksin laulu ümisema või vatrama, aga mida sa vatrad, kui sul suus urgitsetakse...

Pilt ühelt hambatohtrite netilehelt.

25.6.08

Fotojaht - Jaan


Mõned jaaniaja rütmid. Mitmesugustel põhjustel olin tänavu Jaanita ja jaanipeota, seda enam oli aega loodust vaadata. Võib-olla ei vasta need klõpsukesed päris fotojahi teemale, aga... siin nad on.

Taevane geomeetria.



Esimene suveõhtu. Pilved tulevad.



Õielehtede sadu paduvihmas.



Päikese lahkumine linnast jaanipäeva õhtul.

24.6.08

Kaks meemi korraga

Esimene tuli Sjgellelt
Reeglid: Mängija vastab viiele küsimusele ja pärast seda saadab mängu edasi viiele-kuuele inimesele. Seejärel teavitab neid sellest nende blogide kommentaariumis. Lisaks annab pärast vastamist teada sellele, kes tema mängu tõmbas.

1. Mida sa tegid kümne aasta eest?
Täna kümne aasta eest oli üllatavalt kaunis, kuid jahe päev pärast eelmise õhtu vihmasadu. Käisime kalmistul. Surnuaiapüha. Istutasime begooniad. Lasksime tädi hauakivi ära puhastada. Meie lillevaasi olid sipelgad pesa teinud ja valmistusid juurdekasvu ootama. Olin sunnitud selle pesa ära lõhkuma. Püüdsin seda võimalikult väikese kahjustusega prahihunnikusse viia, aga ei õnnestunud. Mul oli väga kahju, aga ma ei saanud neid sinna niimoodi jätta.

2. Viis asja “Vaja teha” nimekirjast?
Kohe homme kiiresti minna hambaarsti juurde. Muude "vaja tehade" peale ei taha enne seda käiku mõtelda.

3. Lemmiksnäkid?
Rosinad.

4. Mida sa teeksid, kui oleksid miljonär?
Siis saaks ju peaaegu kõiki asju teha, mis tegemata ja millest jaks veel üle käib. Arvatavasti ei midagi erilist, pigem midagi hingele. Elaks näiteks maailma erinevates paikades mulle meeldivates kohtades mõne aja. Aitaks kedagi, kellest tean, et neil oleks seda abi vaja...

5. Kohad, kus oled elanud?
Tallinnas, Tartus (ülikooli ajal).

* * *
Teise meemi leidsin fotojahi pilte vaadates Rene blogist
See on avastamata meem. Rene teeb kõikidele ettepaneku kirjutada oma käidud koolidest ja lisada võimalusel ka nende pildid. Mulle see mõte päris meeldib – seepärast sellest siin ka kirjutan, et keegi tema meemiideest kinni haaraks.

Minu koolid olid Tallinna 28. 8-klassiline kool (hilisema nimega Hiiu Põhikool) ja Tallinna 10. keskkool (Nõmme Gümnaasium). Nüüd on nendest kahest koolist kokku üks suur Nõmme Gümnaasium saanud. Ma justkui ei saakski enam ütelda, et olen kahes erinevas koolis käinud.

Neile järgnes Tartu ülikool, tollal TRÜ. Kirjutan neist millalgi kindlasti pikemalt, sest koole ja õpetajaid on hea meenutada (katsun ka pilte lisada).

* * *
Olen kehv pallimängija. Seepärast rikun reegleid: ei hakka meemipalli edasi viskama, veeretan niisama vaikselt – kes tunneb, et tal on asja vastu huvi, võtku vastata!

23.6.08

Jaaniöö


Läbu, läbu, läbu... Mis see jaaniöö muud on. Paned õltsi, vahid tuld... Üks läbu puha.

Need kusagilt loetud noore inimese read tõid mulle meelde oma kirjutatud teksti Tartu Ülikooli lehest siis, kui ise veel hästi noor olin.

Jaaniöö

Maa on pilgeni täis rohelust, õisi ja soojust. Üle tuttavate ja tundmatute maailmade kanduvad kaugete tähtede laulud.

Me läheme koos läbi lõbusa rahvasumma, tantsime lõkke valguses, kräunutame kiigelaudu peaaegu üle võlli ja tahame siis olla kuskil päris omaette, päris kahekesi.

Tulevik peidab end õhus. Kusagil kaugel, kusagil lähedal on sõnajalgade õitsemishetk.


Jõesosin paitab me varbaid, rohus heliseb ritsika viis. Su juuksed mu peopesa all on pehmed kui jõeäärne liiv.


Su silmade tähed ja päikesed kutsuvad enese poole. Jaanituli loidab, ka meis.

Olen su karmhellades kätes ühtaegu väike ja suur, arglik ja hulljulge. Olla nüüd pööraseimast pööraseim, olla nüüd tasaseim tasastest!


See kohin… kas jõgi või mets selle kaldal? Või suveöö ülemlaul:
“Jäädagi nii – nägu näo, käsi käe, süda südame vastas…”

On suve lühike öö. Jaaniöö.


“TRÜ” nr. 20, 23.06.1967, Hämariku varjunime all.

21.6.08

Saamatajäänud suudlus


Kord aastaid tagasi tuli mu töökaaslane, mees kuuekümnendates aastates, hommikul tööle rõõmust särades nagu armunud koolipoiss. Muidugi küsisin kohe, mis talle nii suurt rõõmu teeb.

Ta vastas, et oli oma vana klassi kokkutulekul käinud ja saatnud pärast pidu koju naisterahva, kes talle keskkooli ajal väga meeldis. Nii väga, et võttis poisi sõnatuks. Kool sai läbi, tulid lõpuaktus ja lõpuõhtu. Poiss oli põhjalikult läbi mõtelnud, kuidas ta lõpuvalsiks just selle klassiõe tantsima võtab, kuidas räägib talle oma tunnetest, kuidas saadab ta koju ja siis kindlasti suudleb ... esimest korda, kuid kirglikult ja kuumalt. Nii nagu iganes oskab...

Aga tüdruk ei tulnudki sel viimasel päeval ei lõpuaktusele ega ka õhtul peole.

Nad ei olnud hiljem kuigi palju kohtunud, paar korda küll tänaval teineteist näinud, aga siis oli kummalgi oma kaaslane. Pärast olid mõlemad pereinimesed, lapsed juba täiskasvanuks kasvatatud. Ega nad täpselt teadnudki, kes teisest saanud ja mis tal elus juhtunud on.

Ja nüüd, tol klassi kokkutulekul, olid nad juba vanainimestena valssi tantsinud ja mu töökaaslane küsis luba klassiõde koju saata. Saatiski.

"Siis tegin ma seal värava taga selle asja ikkagi ära. Sain talt musi kätte," oli mees vaimustuses.

Tollesama väga oodatud ja kirgliku suudluse...

"Ei, mitte just kirgliku, aga hea tunne on küll."

"Ja mis sa siis tegid?"

"Midagi, kõndisin ise ka koju, aga hing laulab sees. Rääkisin oma prouale ka ja tema ütles, et siis mul läks küll hästi," vastas töökaaslane.

20.6.08

Parim päev abiellumiseks


Tänavu on seda küll hilja ütelda, aga...

Ärge abielluge jaanilaupäeval. Või jaanipäeval. Ega ka mitte jõuluajal. Üldse mitte mingisuguste pühade ajal.

Kui kõik läheb hästi ning te elate koos õnnelikult, siis on teil vedanud ja te saate kõiki pühasid tulevikus rõõmsalt ja heade mälestustega tähistada.

Kui elu untsu keerab ja te kibedustundega või, nagu vahel juhtub, tõreldes ja maid jagades lahku lähete, siis on need pühad teie jaoks eluks ajaks kas täiesti või natuke vähem rikutud. Ikka tuleb meelde, et vaat siis oli mu pulmapäev, aga... Ja nii on see ka kümme, kakskümmend, kolmkümmend, nelikümmend aastat hiljem.

Abielluge kõige tavalisemal päeval, kõige harilikumal ajal!

Siis on lootust, et see päev muutub teile kauniks lisapidupäevaks. Kui kõik läheb ühisel eluteel hästi, siis olete eluks ajaks ilusad pühad juurde saanud.

Kui midagi untsu keerab, siis pole te vähemasti oma pühi ära rikkunud...

19.6.08

Ainar Ruussaare budistist teisik

Pilt: Ainar Ruussaar järjekordsele telesaadetega seotud dokumendile allkirja andmas.




Nagu kaks tilka vett...
His Holiness Sanghasena from Leh-ladak pole arvatavasti pahane selle juhuslikult avastatud sarnasuse pärast :)

Kaks aastat vabakutseline


Olen nüüd kaks aastat vabakutseline olnud. Ja enne seda mitu aastakümmet sama ametit pidanud.

Lahkamata äratuleku põhjusi võin öelda, et ei kahetse. Vabakutselisena on põnev olnud endale ise tööd tekitada. Ja tekitada ka kindlustunnet, et mu kirjatükke vajatakse. Otsida avaldamisvõimalusi. Olla ise enda peremees, sõltumata kellegi tujudest või nõudmisest kellast kellani kohal istuda. Õppida enesedistsipliini, kujundada ise oma töökorraldust.
Olla vaba.
Vaagida pakkumisi ja kujundada oma eelistusi.
Teha seda, mida tahad.
Teha siis, kui tahad, ja jätta tegemata siis, kui ei taha.
Magada siis, kui uni tuleb, ärgata siis, kui tahan.
Leida aega maailma vaadata, näha seda, mida töölkäija ruttamine näha ei lasknud.
Tegelda rohkem asjadega, mis tõepoolest huvitavad.
Areneda.

Plusse on palju. Miinuseid ka mõned, aga need ei ole kujunenud oluliseks. Jah, majanduslikult on raskem, kui palgasaajana oli. Aga see pole määrav. Sellest saab üle. Saab hakkama.
Rõõm tehtud tööst on jäänud ja tulevased tööd lubavad seda veel suurendada.
Vabadus ajas ja ruumis on märgatavad.
Hea tunne on.

17.6.08

Tõuked, müksud ja Eestimaa suvi

Hingesoojendav oli eile lugeda Karuema suvelugu. Niisugune rahulikult voolav, ajatu, samas igapäevane, helge. Tuletas mulle oma mõju poolest meelde meie tuntumate loodusest, elust ja ajast kirjutajate tekste. Mõtlen siinkohal seda pikka rida kirjamehi, mis sai alguse Johannes Piiperi lugudega "Pilte ja hääli Eesti loodusest" ja tipnes Fred Jüssi lausa eriliste loodustekstide ja -fotodega.

"...paistis, nagu oleks iidne Eesti mets tõsiselt manitsenud mitte iialgi unustada seda, mida ta meile näitas. Meile paistis, nagu oleks ta meid vannutanud sõna viia noorele ja vanale kõigest, mida ta meile oli jutustanud. Ei siis saanud süda külmaks jääda ja me tõotasime viia sõnumid linna ja maale ja kuulutada kõigile, et kodumaal on veel alles jäänud tükk loodust, mis on niisamasugune, nagu ta oli aastatuhandete eest."

See on Piiper. Karuema ei kirjuta oma blogis seekord küll mitte tükist loodusest, vaid Saaremaast, niisugusest, nagu see meie hinges on, "kus laupäevaõhtuselt lõhnavad kased...".

Piiperist ei teata praegu enam suurt midagi. Pole ka ime, sest kui ma temaga algaja ajakirjanikuna 1972. aasta aprillis tema Tartu kodus kohtusin, oli ta just-just 90-aastaseks saamas. Eesti teeneline teadlane, professor, doktor, üks Eesti loodusteaduse rajajaid. Tol ajal kõrgele eale vaatamata väga erksa ja liikuva mõistusega. Tema õpilased on olnud näiteks Harald Haberman, Erik Kumari, Jaan Eilart... Pikk rida teisi. Õpetamise kohta ütles ta, et õpilased "on minult rohkesti tõukeid ja müksusid saanud selles suunas tegutsemiseks. Ja aiva asja ette..."

Nii vanalt inimeselt küsitakse ikka ta pika ea ja kestva töövõime saladuste kohta ning need saladused on tavaliselt erinevate inimeste puhul üsna ühesugused. Piiper:

"Olen püüdnud tööde vahel ikka puhata, pole tervist rikkunud. Olen püüdnud tasakaalukalt elada, mitte liiga teha söömisega, joomisega. Südameasjaks on mulle olnud mitte ainult surmtõsise, loogilise teadusega tegelemine, vaid ikka ka ilukirjandusega. Minule on osaks saanud õnn loodust lähemalt tunda; eriti pakub naudingut tema vaatlemine esteetilisest küljest..... Mida rohkem ja sügavamalt me loodusesse süveneme, seda õnnelikumad me oleme."

Praegust ebaperemehelikkust Eesti metsade ja looduse suhtes oleks Piiperil vist päris valus vaadata...

Pilt: Jaanipäevaks kõrgeks kasvab rohi... Need rohukõrred on vaibakunstnik Helgi Polli loomingust.

16.6.08

Tantsust blogikatla ümber


Kui ma eile köögis tegutsedes blogides valitseva nipitirinduse üle nii sügavalt mõttesse jäin, et toidu ära kõrvetasin, siis võtsin järgmise sammuna kätte ühe raamatu, mida aeg-ajalt uuesti sirvin – Patricia Wallace "Internetipsühholoogia. Rollid elus ja internetis". Ilmunud inglise keeles 1999, eesti keeles 2002. aastal.

Kuni ma internetist veel eriti midagi ei teadnud, oli see käsitlus mulle huvitav, aga ma ei saanud sellest suurt aru. Kui rohkem teadma hakkasin, otsisin sellest mõnikord selgitust või kinnitust. Blogindusest pole Wallace´ raamatus midagi, sest ta lihtsalt on bloginduse eelne, aga nii mõnegi blogideski ilmneva nähtuse seletab ära küll.

Võib-olla oskavad nooremad inimesed soovitada ka blogidega seonduvalt põnevamat ja uuemat psühholoogilist lugemist?

Neile, kes arvutimaailma hiljem tulnud, soovitaksin mina küll Wallace´i raamatut, mis algab teie võrgupersoonist ehk muljekujunduse psühholoogiast, jätkab maskide ja maskeraadidega võrgus, selgitab grupidünaamikat küberruumis, gruppidevahelist konflikti ja koostööd, et siis sujuvalt üle minna mõnitamisele ja tülitsemisele – agressiooni psühholoogiale võrgus. Sellest, et vahel sõimab pada katelt ja teinekord jälle vastupidi. Ning sellest, et mõnikord me enam ei saagi aru, kas me oleme ise pada või katel.

Romantilisem on alajaotus meeldimisest ja armastusest internetis: isikutevahelise külgetõmbe psühholoogiast. Asjalikult kirjutab autor internetist kui ajaröövlist, internetisõltuvusest, aga ka altruismist internetis ehk aitamise psühholoogiast jne. Mõnda neist asjadest tunnetame intuitiivselt, mõne kohta on hea selgitust lugeda. Mõni väide õpetab ennast kõrvalt vaatama, teisal öeldu aga toimuvat analüüsima.

Näiteks: "Te võite end küll pidada väga rahulikuks inimeseks, aga uurimustest selgub, et internetil on omadusi, mis võivad pea igaühes meist vallandada teatud agressiivse käitumise vorme. Kui soovime võrgus vaenulikust vähendada ja ka ise poksiringist eemale hoida, on oluline mõista, millised need interneti omadused on."

Tänase hommiku mõtteks aga: küllap tasub meeles pidada, et iga sitika lendamise pärast veel päike looja ei lähe! :)

14.6.08

Fotojaht - valgus


Praegu on suur valguse aeg. Sel nädalal oli fotojahi jaoks valgusest täitsa lust pilte teha.

Esimese pildi puhul köitis mind, kuidas valgus rohelise erinevaid toone välja joonistab ja sillerdama paneb.

Teine pilt näitab, kuidas elu end lausa sirutab valguse poole. Siin oleksid nagu sajad uhked küünlajalad... Või on maadjast männist järsku saanud ergava kõrbepäikese all peesitav kaktus...

Valgusega ja sellenädalase fotojahiga on otsapidi seotud ka postitused "Valged roosid" ja "Tänaõhtune vikerkaar".

Vene imed, USA veeuputus

Eile teatati, et Venemaa seitsme ime konkursil tunnistati võitjateks Elbruse mäetipp, geisrite org Kamtšatkal, Baikali järv, Komimaal asuvad kivisambad, Peterhofi lossi- ja purskkaevude kompleks Peterburi lähistel, Volgogradis Mamai kurgaanil asuv kuju "Emake-Venemaa" ja Vassili Blažennõi katedraal Moskvas.

Neist seitsmest looduse- ja arhitektuuripärlist ei ole ma oma silmaga näinud kahte – geisrite orgu ja Komimaa kivisambaid. Ülejäänute kohta võin öelda, et silm on näinud, jalg on käinud. Kolme neist olen ka oma pojale ta lapsepõlves näidata jõudnud.

Otsisin välja pildikasti vanade piltidega ja leidsin – järjekordselt -, et aeg on ka oma pildiarhiivi korrastada. Siia panen kaks vana fotot.

Ühel on Elbrus. Naljakas on öelda, et pilt on tehtud septembris 1974, sest Elbrus tundub kõikidel temast ajast-aega tehtud piltidel nii ühtmoodi suur, majesteetlik ja ainulaadne, et siililegi on selge, kui vähe aeg temale mõjub. Aga tol 1974. aastal olin kaks toredat nädalat Kabardiini-Balkaarias Elbruse lähipiirkonnas ja käisin väga palju mägedes ringi.

Teine on 1981. aasta oktoober Baikali ääres. Järve ennast on pildil vähe, aga on need avarused, mille keskel ta asub. See on Baikali lõunapoolne ots. Kaltsudega ehitud põõsas, millest veidike ka pildi ühele küljele jäänud, on burjaatide uskumusepõõsas. Annid loodusvaimudele. Kivi kohta, millel istun, öeldi, et see tagab kindlalt, et seda puudutanu, sellel istunu kord jälle Baikali äärde tagasi jõuab. Minuga just nii läkski, mõned aastad hiljem sõitsin BAM-ile eesti ehitajaid vaatama teist korda ja nägin siis imeliselt huvitavat Baikalit taas.

Eile hilisõhtul tuli ka kurb teade teiselt kaugelt maalt, millega meie pere viimasel aastakümnel seotud on. USA-s Iowa osariigis on tõeline veeuputus. Iowa City ja Cedar Rapids on vee all nii vihmade kui veekogude tõttu. Vaatasime toimuvat telest ja internetist ning saateks kõlasid laused: "Selles majas ma käisin tööl, siin kaubamajas olen mitu korda käinud, sellele parkimisplatsile jätsin ma tavaliselt oma auto..."

Iowa on niisugune kant, mida enamasti ohustavad tornaadod. Et uputuseks ja veel viimase 500 aasta suurimaks läheb, ei osatud vist oodatagi.


Siin siis tänane pilt Cedar Rapidsist, mille kesklinn on täielikult vee võimuses. Elanikke evakueeritakse.
Foto: Gazetteonline.com

12.6.08

Valged roosid




Nende õite puhkemist ootan ma igal kevadel. Tänavu ajas sünnipäevaks end lahti üks õiepung. Kümme päeva hiljem seisid põõsad nagu ootel mõrsjad. Kaunid igal hetkel, igas valguses, päikeses ja tuules. Ja võib-olla ei peagi siia juurde midagi kirjutama...

Valged roosid...

10.6.08

Tänaõhtune vikerkaar

Tänaõhtune (kl 21.40) vikerkaar Tallinna kohal oli nii suur, et kogu kaar korraga (minu pildistamiskohast) pildile ei mahtunud. Nii sai teda võetud ühelt poolt ja teiselt poolt.

Just vahetult enne oli olnud rabin äikesevihma, tibutas veelgi natuke. Taevas oli täis halli erinevaid varjundeid. Veidi hiljem loojus päike, loojangutaevas õhetas punavkaunilt.

Midagi hingele...

9.6.08

Mida tütarlaps mehelt soovib?


Teismelise tüdrukuna olin täiesti kindel, et mu tulevane armastatu, mees, kellega abiellun, peab mulle kinkima kolm asja. Kusjuures ta peab neid soove aimama, sest ma ei kavatsenud neist talle rääkida. Muidugi, kui ta oleks küsinud, siis oleksin oma tahtmised välja öelnud.

Meest kui niisugust ei olnud veel silmapiirilgi, aga soovid olid välja kujunenud. Küllap loetu ja nähtu järgi. Ja seda aastateks.

Esiteks tahtsin saada kuldsõrmust.

Teiseks tahtsin prantsuse lõhnaõli.

Kolmandaks tahtsin merevaigust kaelakeed.

Tänapäevasest vaatenurgast ei ole just palju soovitud. Tollal tähendasid need asjad palju.

Sõrmus pidi olema elegantne, lakooniline, lihtne.

Prantsuse lõhnaõli asemel käibisid sel ajal edukalt lätlaste väga head "Možet bõtj" ja "Rižanka" ning needki polnud alati kättesaadavad.

Merevaik oli suurmood, mu noorusaastatel ka mitte kuigi kallis – oleksin ma mõnele austajale oma soovist iitsatanud, ju oleksin selle saanud.

Tegelikult sain ainult abielusõrmuse ja sellegagi läks nagu läks...

Prantsuse lõhnaõli ostsin endale ise palju aastaid hiljem, kui seda juba rohkesti ringi liikus. Ostsin kohe palju proovipudelikesi, et erinevatest sortidest aimu saada.

Merevaigust kaelakeed pole mul senini. Oleksin ju võinud selle juba ammu ka ise osta, aga pole sellist näinud, mida oleksin kogu hingest endale ihaldanud.

Mees, kellega abielus olin, ei küsinud mu tüdrukupõlve soovide järele. Ja kust pidi ta niimoodi teadma, mida ma temalt ootasin.

Autot ja maja ei mõistnuks ma kingituseks küsidagi. Need oleksime armsamaga kahekesi muretsenud, mõtlesin ma neiueas.

Millised olid teiste tüdrukute salaunistused, ei tea. Tollal polnud kombeks neist sõbrannadelegi laia suuga rääkida. Nii jäidki need hinge peitu.

Huvitav, missugused on olnud teie salasoovid ja missugused on praeguste tütarlaste salasoovid?

8.6.08

Fotojaht - A


A on tähtis. A-ga asju on nii palju, et need lausa ridamisi blogisse kipuvad, eriti siis, kui on armsad asjad. Seekord jäid sõelale kaks teemat ja mõned päris hiljutised pildid.

Fotojahi esimestel piltidel on "autoomanikud" - auto ja autoomanik algavad mõlemad a-tähega.




A-täht on maailmajagude lemmik - Aafrika, Aasia, Ameerika, Antarktis... See siin on Austraalia.

Kauge maa, millega olen seotud juba oma lapsepõlvest; põnev maa, milles veendusin kord seal käies. Muud polegi vaja lisada - las see armas koaala siis pealegi lehvitab Austraalia lippu.

7.6.08

Esimese klassi salmik


Minu esimene salmik on lillakassinine, kaanel liiliate pilt. Tagakaanele olen kirjutanud: "45 lehte on Salmikus. Palun mitte lehti välja rebida", aga natuke õhemaks ta küll klassikaaslaste juures kodus käies jäänud on.

Mida siis tollal esimese klassi õpilasele sooviti? Võtan järjest.

Esimese sissekande tegi jaanuarikuus (ju olin salmiku näärikingiks saanud) klassijuhataja, mu esimene õpetaja EV, kes kirjutas Lydia Koidula salmi: "Kas ema südant tunned sa, nii õrn, nii kindel muutmata. Ta sinu rõõmust rõõmu näeb, su õnnetusest osa saab."

Teisel leheküljel on pikk tekst klassivend Antsult. Antsuga saime hästi läbi – niisugune esimese klassi sümpaatia. Ma hästi ei usu, et Ants selle teksti ise valis, pigem on seda teinud ta ema. Ostrovskit me ju esimeses klassis veel ei lugenud: "Kõige kallim inimesel on elu: See antakse talle vaid kord ja seda peab elama nõnda, et ei oleks piinavalt valus sihitult elatud aastate pärast..." jne kuni võitluseni inimkonna vabastamise eest. Aga võib-olla ma eksin, sest Ants oli juba tol ajal nutikas poiss. Hiljem sai temast teadlane. Vahepeal elasime ühes kandis ja kohtusime tihti, nüüd pole juba aastaid näinud.

Jaanuaris on isa kirjutanud: "Kallimaks kui kullakoormat tuleb tarkust tunnistada." Ja ema õpetab: "Tänasida toimetusi ära viska homse varna."

Edasi tulevad salmid Kerstilt ("Västrik väike väle lind...), Maielt ("Üks lill ei kasva, külmas ei närtsi...) – nemad olid vist vanemad tüdrukud, kellega sõbrustasin, aga vaat, enam ei mäleta...

Siis on Peeter kirjutanud: "Armasta, armasta raamatuid sa, sest raamat on sõber ka mulle." Esimese klassi kõige pikemast poisist Peetrist sai hiljem arhitekt.

Sirje on joonistanud äbariku puuri, sest:
"puuris istus väike linnd
kirjutama sundis mind
oma väikesele sõbrale
kes nii armas minule"
ja Marja hõiskab "Ela ilmas kui lind, pea meeles ka mind." Nendega viis elutee mind kiirelt lahku. Tulevane juuksur Ille on salmikusse kleepinud tillukesed inglipead ja kirjutanud: "Mäletat! Enne mõtle, siis ütle."

Teine Sirje (mäletamist mööda suurem tüdruk vist juba kolmandast klassist):
"Ilus oled isamaa,
oma männimetsaga.
Ilusam veel X sa
oma kirju kleidiga."
Ja veel: "Tuuled juhtigu sull` teeda Õhud õrnad õpetagu Taevatähed andku tarkust (Kalevipoeg)." See viimane tsitaat meeldib mulle tänini väga, sest nüüd olen tajun selle sügavamat sisu.

Üks poiss, nimetu, ei mäleta enam, kes, on joonistanud majakese, järve purjekaga, kuused, päkapikud, krooniga mehe – vist kuninga – ja midagi pooliku karu taolist. Täitsa sürr!

Teine Marja, mu esimene armas pinginaaber:
"Õpi õpi hoolega,
siis saad saia koorega!
Tarkus ookeani vees,
ujub pähkli koore sees!"

Marja elab juba ammu Soomemaal, on mitmekordne õnnelik vanaema, vahetevahel saadame teineteisele postkaarte.

Ere elab nüüd Ameerikas. Tema salm on:
"Naer, rõõm ja lust
noorusele passib just.
Kuid ta olgu süüta puhas
nagu lill, mis õitseb luhas".

Rein on joonistanud pliiatsit näriva suure sinise hiire, suurem tüdruk Luule, kes elas vastasmajas ja oli mu igapäevane mängukaaslane, aga siniste puhvpükstega looma, kellest ei saa hästi aru, kas see on kass või orav. Salm on Luulelt ka: "Ära ole kunagi murelik, sest noorte päralt on tulevik".

Siis on veel joonistatud lillevaase roosidega, sinililli, maju ja kuuski – poisid on olnud eriti hoolsad joonistajad.

Mõnda kirjutajat ei mäleta ma enam üldse ka siis, kui nimi on juures. Mõni on kirjutanud: "Kuupäeva ei tea, sest kuud polnud taevas. Nime ei ütle, kui tahad siis mõtle." No ega ei mõtle enam välja...

Armas salmik on, heade soovidega. Aitäh tagantjärelegi!

EDIT// Lugu esimese ja viienda klassi salmikust ilmus Elukirjas sept. 2008.

5.6.08

Minust ikka ei saa kõmupildistajat

Meie majas elab Väga Tuntud Inimene. Vahetevahel, kui ma köögis askeldan, näen aknast, kuidas ta koju sõidab, kellega koos tuleb, missugune vastassoost külaline tal kaasas on, mida ta autosse või autost tassib. Kui aken on lahti, siis kuulen ka, millest ta sõpradega õues räägib. Mõnikord viib ta prügikotti välja. Inimene nagu inimene ikka, teeb tavalisi toiminguid, kui ta kodu juures on. Minust ei tea ta midagi, rääkinud ega vastamisi juhtunud me oma liikumisteedel pole.

Praegu on tal niisugune eluetapp, et kõiksugune kõmu tema kohta leiaks palju lugejaid-vaatajaid. Kui fotoaparaadi ostsin, naljatasid kodused, et nüüd sa võid hakata X-st kõmupilte tegema. Köögiaknast, salaja, justkui paparazzo. Ja raha tuleb...

Varjuna saadan ma sind ääretu maailma lõppu...

Aga ei saa minust paparazzot! Ei hakka ma neid pilte tegema! Inimesele peab jääma tema privaatsus, kodutunne, usaldus naabrite vastu. Kuskil peab ka tema, kes niikuinii on pidevalt kõikide pilkude risttules, kõikide lõugade laksutada, ühtelugu nagu luubi all või kõverpeeglite kuningriigis, saama ennast vabalt tunda. Ilma et keegi ta prügikoti sisus tuhniks, iga ta sammu vaagiks, kaaslasi loendaks...




Ja jäävadki kõmupildid tegemata.

Nendel piltidel siin on hoopis ühe taime kasvamine paarinädalase vahega, enne ja pärast harvendamist. Kunagi ei tea, mis juhuslikult mulda pistetud seemnetest tärkab...

4.6.08

Nördimus: raamatut müüakse ... kapis

Olen huviga lugenud , mida Eppppp oma blogis kirjutas raamatumüügist ja mida on vastatud tema küsimusele: Aga kuidas teie raamatuid ostate? Silma hakkas väide konkreetse füüsilise raamatupoe olulisusest. Täna kogesin seda oma nahal.

Paar nädalat tagasi käisin ühes Tallinna kesklinna raamatupoes. Ostsin vajaliku teatmeteose ja siis tahtsin näha, kas mu oma raamatut "Eestimaa ilu" ka seal müügil on. Ei näinud müügisaalis kuskil, küsima ka ei hakanud, sest mõtlesin, et võib-olla on siis hetkel mingi kogus läbi ja oodatakse uut.

Täna rääkis aga üks inimene, et oli mõned päevad tagasi just sealtsamast kauplusest tahtnud mu raamatut osta. Päris mitu eksemplari, kingituseks gümnaasiumilõpetajatele. Raamatus on ju juttu tuntud Eesti kultuuritegelaste elust ja tegevusest ning nende kool leidnud, et see oma kena kujundusega sobiks kinkimiseks hästi.

Vaadanud siis poes ringi, aga soovitut ei leidnud. Küsinud müüjalt, see kiiganud arvutisse ja juhatanud ostja "kultuuri"-riiuli juurde. Seal ei olnud. Nüüd otsiti koos müüjaga läbi "ajalugu", "mälestused" jms. Ikka ei olnud, kuigi arvuti põhjal ja müüja sõnul pidi raamat poes müügil olema. Siis tulnud üks noormees ja öelnud müüjale, et ta ... olevat pannud mõned raamatud kappi, selle ka, sest poes ei olevat hetkel ruumi olnud.

Ostja sai soovitud eksemplarid siis pika otsimise järel kapist kätte, aga tal jäi imelik mulje, sest kes oskab kapis olevat raamatut küsida. Mina olin ta juttu kuulates selle "konkreetse füüsilise raamatupoe" müügipraktika pärast täiesti nördinud, sest on väga võimalik, et raamat oli kapis ka juba paar nädalat tagasi, kui ma ise seal kaupluses käisin. Aga ma kirjutasin ta ikka lugejatele, mitte poe kappi jätmise jaoks. Elementaarne, et ta müügisaalis ka väljas oleks...

Muidu oli täna tore päev.

Muu hulgas pildistasin parditiigi juures parte, aga nad hoidusid keskpäeval päikese eest kaugele varju. Ei õnnestunud neid lähemale meelitada ja kuigi häid pilte ei saanud.

1.6.08

Vana hapu naine on vanakurja tipplooming


Kunagi olen enda jaoks üles tähendanud nunna palve 17. sajandist. See on päris hea elujuhend neile, keda kiputakse kibestunud penskariteks kutsuma (või kes sinnapoole teel on), et nad oma hapu olekuga ja pipramekiga iseenese ja teiste maailma ära ei rikuks. Sestap panen selle ka siia, teinekord hea vaadata.

Jumal, Sina tead paremini kui mina, et ma vananen ja ühel kaunil päeval olen Vana Naine.

Hoia mind muutumast lobisejaks ja kaitse mind eriti sellest saatuslikust kujutlusest, et ma pean igal pool ja igas asjas midagi ütlema.

Vabasta mind ohjeldamatust soovist teiste asju korraldada.

Tee minust hoolitsev ja mitte ärrituv, abistav ja mitte käskiv.

On muidugi kurb, et ma ei saa kasutada kõike oma suurest tarkusevarasalvest, aga Sa ju tead, et ma tahaksin lõpuni alles hoida kasvõi mõned oma sõpradest.

Kaitse mind seletamast lõputut tühja-tähja, anna mulle tiivad, et pääseksin asja tuumani.

Anna mulle jõudu kuulamaks teiste inimeste kurtmist haigustest. Sulge mu huuled jutustamaks mu oma valudest ja piinadest, sest neid muudkui lisandub ja soov nendest kõnelda kasvab aastatega. Aita mul neid taluda rahulikult.

Mul ei ole julgust paluda mälu paranemist, aga luba mulle selle asemel rohkem alandlikkust ja vähem enesekindlust olukorras, kus minu mälu näib põrkuvat teiste mälude vastu.

Anna mulle see särav õppetund, mille järgi minagi võiksin vahel eksida.

Kaitse mind tagasihoidliku ja hellana. Ma ei taha olla pühak – sellisena on samuti raske elada, aga vana hapu naine on vanakurja tipplooming.

Anna mulle võime näha head üllatavates kohtades ja annet üllatavates inimestes ja aita mind, Jumal, oma armus jutustada sellest neile endile.

Autor 17. saj elanud nunn
(Pühavaimu kiriku laualeht aug 1989. a)

Fotojaht – unistamine


Noore ajakirjanikuna unistasin nii väga oma kirjutusmasinast. Aga neid oli Eestis siis vähe saada. Mingi töö juures mahakantud kohmaka kirjutusmasinamüraka oleks ehk saanud, aga need olid ebamugavad ja ei pannud mõtet liikuma.

1979. aastal käisin rahvusvahelises ajakirjanike puhkekodus Balatoni järve ääres. Ungaris elati siis palju paremini kui meil, aga seal oli tollal keelatud kirjutusmasinaid välismaalastele müüa. Ostmisel aitasid mind ungarlastest malevakaaslased EÜE päevilt. Ka ei tohtinud tollal kirjutusmasinaid üle riigipiiri sisse tuua, sest kõik paljundusvahendid pidid olema NLiidus registreeritud. Meie puhkajate gruppi kuulunud Nedelja peatoimetaja Arhangelski õpetas siis, et ära vea oma uut masinat pakendis ja pagasis, vaid pane täiesti avalikult kupeelauale, poolik töö sisse. Ükski piirivalvur ei hakka seda vaatama, sest näeb, et see on lihtsalt su töövahend. Nii läkski.

Jõudsin salaostuga õnnelikult koju. Suur unistus oli täitunud. Sellel nädalavahetuse fotojahi pildil ongi peagi 30-aastaseks saav kohverkirjutusmasin – mu armas roheline sõber - nüüd natuke katki ja pensionil. Kirjutusmasinate parandaja amet on vist lõplikult likvideerunud ja ma ei tea kedagi, kes oleks suuteline üht väikest hoovakest timmima.

Unistamine ongi selle poolest hea, et vahetevahel lähevad unistused täide, enamasti siis, kui ise ka veidi kaasa aitad.

Aga mõnikord võib lihtsalt ka viieharulisest sireliõiest unistada. Sest sirelite õiteaeg on käes...


Related Posts with Thumbnails