12.5.08

Elu on valikute vähenemine


Järgnev mõttekäik on ajendatud Teelise
küsimusest tema blogis: "Kas valides tuleb alati midagi ohverdada, millestki loobuda?"

Sellest hetkest, kui mõistsin, et elu on valikute vähenemine, muutus mu elu kergemaks ja selgemaks.

Meile on lapsest saati sisendatud, et meie ees on lahti kõik teed. Tegelikkuses aga on nii, et ühte teed valides kaotame me tihtipeale teiste teede võimalused. Oleme ise ennast viinud ühe tee raamidesse ses mõttes, et meie edasised valikud on just sellest teest tingitud. On hea, kui see tee ühtub meie südame ja hinge kutsega, meie soovidega ja pole meile üksnes sund ja pealesurutud kohustus. Sunniviisilised valikud võivad muutuda suureks koormaks. Vabalt tehtud valikud, kuigi ahendades tulevaste valikute võimalusi, aitavad meid olla ja areneda.

Kui oled valinud laulja tee, siis pead edaspidi hoiduma valikutest, mis ohustavad häält; kui oled valinud profisportlase tee ja tahad saada olümpiavõitjaks, siis ei saa sa samal ajal tegelda elupõletamisega ega isegi lihtsalt enese lõdvaks laskmisega; kui tahad olla hea ema või isa, siis pühendud perele ja järglastele, kuigi ei saa teha nii mõndagi, mida ehk oleksid tahtnud. Kui tahad elada nii, et sinust jäävad mingil alal maailma jäljed, siis pead oma eesmärkide nimel rügama. Igal juhul võivad tehtud valikud sinu ette tuua uute valikute võimalusi, kuid ka nende uute valikute tegemise puhul oled sa ikkagi sõltuv oma eelmise teekonna valikutest.

Piire seab ka vanus. Lapsena võinuks iga inimene tulevikus saada ükskõik kelleks (muidugi teatud oskusi ja suundumusi arendades, ka olenedes välistingimustest ja kasvuoludest). 40-sena ei saa saada enam kellekski neil aladel, mis nõuavad varajast pühendumist. 60-selt on valikud tunduvalt ahenenud, piltlikult öeldes ei läbita enam 100 meetrit maailmarekordiga ja isegi ei unistata sellest. 80-sel võib veel olla unistusi, aga enamasti on ta jõudmas oma valikute lõppsihti. Huvitaval kombel, hoolimata valikutest, mis elu jooksul tehtud, on maise elu lõpp kõigil üks, keegi pole veel maailma mastipuuks jäänud. Kui meil teekonna alguses oli kaasas suur korv õitsvate lilledega, on lõpp-punktis tihti vaid närtsinud õied ja pudenenud õielehed.

Teadmine, et elu on valikute vähenemine, pole siiski pessimism. Pigem mõistab siis paremini, kui tähtis on kõike, mida teed, teha kohal olles, süvenedes, võimalikult hästi oma võimaluste ulatuses. See omakorda, nii paradoksaalne, kui ka pole, loob uued valikuvõimalused. Iga elutee läbimine on olnud suur võimalus, mille kasutame (peaksime kasutama) enamasti ära oma parimate arusaamade kohaselt.

Pilt: Ka puu otsa ronides ronime me algul mööda tüve ja siis püüame mõnele oksale pidama jääda - mõnikord ei jäägi...

No comments:

Post a Comment

Related Posts with Thumbnails