12.4.08

Kosmonautika päeva puhul


Kõik on nii harjunud, et taevalaotuses igasugust plekikola ringi tiirutab. Kuidas kosmoseajastu alguse sai?

Seda rõõmsat ootuse, lootuse ja pidulikkuse tunnet, mida tekitas omal ajal uudis esimesest sputnikust, mäletavad vähesed. Ometi oli just 4. oktoober 1957 maailma ajaloo pöördepunkt. Pärast seda vaatasime kõik, kaelad õieli, taeva poole, et äkki juhtub sputnikut nägema. Nägime ka.

3. novembril 1957 hukkus Laika – esimene koer-kosmonaut. Nüüd paar päeva tagasi sai ta endale Moskvas pronksist ausamba. Laika läks tollaste laste südamesse ja tema märtrisurma pärast nutsime.

12. aprillil 1961 – 47 aastat tagasi – kõlas enne kosmoselaeva "Vostok" lendu Juri Gagarini reibas "Läksime!". Seda päeva hakatigi tähistama kosmonautika päevana. Nüüdseks on päeva tähendus, ebaharilikkus ja erilisus haihtunud. Kõmu tolmab vaid Gagarini hukkumise ümber.

Mul on alles vanad ajalehed, Gagarini lennu oma kindlasti, esimese sputniku kajastaja vist ka. Koltunud, ajaloolised.

Meile oli toona kõik tähtis. Olime põlvkond, kes kasvas koos kosmonautikaga, enne seda aga unistusega teekondadest teistele planeetidele ja tähtedele.

Panen siia ka ühe armsa laulu Kosmosest ja Maast. Laul on pärit 1966. aastast, esitavad Kalju Terasmaa ja Anu Anton.



Üks mu lapsepõlve raamat oli 1949. aastal eesti keeles ilmunud Leo Kassili “Suur vastasseis”. Kassil oli “punane”, aga mitte liiga punane kirjanik, raamat on noorte elust – tüdrukust, kes mängis filmis ja unistas armastusest, kuid siis tuli sõda. Põnevalt on kirjutatud Marsi ja Maa suurest vastasseisust. Üks niisugune vastasseis oli 1939. aasta 23. juulil ja toonased noored vaatasid seda sama suure, kui mitte ehk suuremagi tähelepanuga kui praegused.

Ka teine lapsepõlve raamat meenub, Aleksei Tolstoi “Insener Garini hüperboloidiga” samade kaante vahel ilmunud “Aeliita”. Lennust Marsile ja kena Marsi neiu küsimusest inimesele: “Kus sa oled, kus sa oled, kus sa oled, Taevapoeg?” .

"Aeliita hääl, armastuse, igaviku ja kurbuse hääl lendas läbi kogu maailmaruumi, hüüdis, kutsus ja päris: "kus sa oled, kus sa oled, armastus..." Uskumatu, et see on kirjutatud juba 1922. aastal.

Minu ilusaimaid ajakirjanikukohtumisi on olnud poolteist tundi jutuajamist "igavese teisega", Gagarini dublandi German Titoviga, kes lendas kosmoses 700 000 kilomeetrit 6. augustil 1961. Kohtusime 1974. aasta jaanuaris, lugu sellest ilmus alles "Elukirjas" nr 9/2006.

Pildil stardib Vostok-1 Juri Gagariniga pardal.

No comments:

Post a Comment

Related Posts with Thumbnails