Taevamängud

Augustitaevas pakkus aeg-ajalt ja mitte väga harva kauneid taevaseid vaatemänge. Või peaks ütlema taevalikke? Mõned neist taevamängudest märkigu augusti lõppu ka siin blogis, täiendagu siinseid vikerkaarepilte (üks neist kahekordse vikerkaarega) ja eretagu lihtsalt nii, nagu need õhtutaevas eretasid. Täna nii eredat taevast pole, ühtlasest hallusest tilgub vihma, kohati on vihmasabin päris tugev. Homme algab kooliaasta. Ja kuigi jaaniroosid alles (või juba?) teist tuuri õitsevad, on selle aasta suvetunne sügisesse haihtumas.

Moblafotod, 23. aug 2020.

„Cullenbenbong“

Hulk aastaid tagasi saatis tädi Austraaliast mulle mõned raamatud, mis põhiliselt selle suure maa ajaloost ja asunikest pajatasid. Nende hulgas olid meile Soome kaudu seriaalina tuttava „Lumise jõe mehe“ ( „The Man from Snowy River“) kaks osa, mis said kohe läbi loetud, aga Bernard O'Reilly „Cullenbenbong“ ootas oma järjekorda märksa kauem.  Nüüd tundus see õbluke raamatuke kena vaheldusena sel aastal loetud paksude „telliste“ järel.

See on südamlik jutustus Austraalia kirjaniku ja looduseuurija Bernard O'Reilly lapsepõlvest, poisiea seiklustest, perekonna rõõmudest ja muredest, mis on kokku põimitud lugudega, mida kirjanik oli kuulnud Blue Mountains’i asunikelt.

Bernard O'Reilly sündis 3. septembril 1903 iirlastest katoliiklaste perekonnas, kes oli oma kodu rajanud sealsetesse Sinimägedesse Kanimbla orgu.  Seal elas tulevane kirjanik oma lapsepõlve 12 aastat ja see koht – Cullenbenbong – jättis temasse alatiseks sügava jälje.

Selle koha nime tähendust O'Reilly ei mäletanud, kuigi oli sellest oma isalt kunagi kuulnud. Kummalise kõlaga kohanimi on pärit aborigeenidelt ja O'Reilly kirjutab, et kui kuulata aborigeene omavahel rääkimas, siis ei kuule arusaamatut võõrast keelt, vaid puude müha, lindude hääli, tormi ja tuule helisid, kivide kukkumist mägedes; tumedat hirmu ja lõputut kurbust. Selles ei ole kunagi rõõmu – võib-olla on alati nii olnud, aga võib-olla on nii, sest tumedanahaliste meeste täht on loojumas. Sõna „Cullenbenbong“ mõjub valge mehe kirjutatuna külmalt ja elutuna, kuid vana kanimbla hõimu mustade sõdalaste lausutuna on selles kuulda majesteetlikku kõuekõminat vastu kajamas nende jahialade graniitmägedelt.

Samamoodi poeetiliselt ja armastavalt kirjutas O'Reilly valgetest meestest, Austraalia uusasunikest, kes muutsid maa viljakandvaks ja kasvatasid lapsi. Nad pidasid matuseid, rõõmustasid ristsetel, olid kiindunud oma kogukonda ning karja. Iga poisikene tahtis saada uhkeks ratsanikuks.

Nende kodu oli kõige armsam, isad-emad kõige paremad, mäed ja jõed omased ja hindamatud. Nende vanemaid vendi haaras vaimustus, kui nad oma isade eeskujul kappasid kuratlike metsikute hobuste järel, neid kinni püüdsid, taltsutasid ja kodustasid. Muidugi ei puudu sellest raamatust kängurud ja maod, kookaburrad ja kõik muu, mis laste igapäevaelus ja põneval looduskesksel kooliteel pinget pakkus.

„Who are these mighty men – the finest shock troops since the dawn of history?“
The answer comes – „They are the worthy sons and grandsons of the mighty men who built Australia – the men with the small holdings, the men with the large families, the men who never know the meaning of defeat.“

„Lovely old people, lovely old days,“ ütles kirjanik inimeste ja aegade kohta, kellest ja millest kirjutas. Ning suudab lugejatki veenda, et nii see tõepoolest oligi.

„There was hardship, but that too was necessary, for if there are no valleys, there can be no mountains, and without such contrasts, life becomes a level, colourless plain without beauty or ugliness, good or bad, happiness or sorrow.“

„I was a usual bush lad looking longingly at his small horizon,  while the great wonderful world lay over beyond the hill – now at last I was going over beyond the hill but I was not then to know that no matter how far you go there is still another hill.“

O'Reillyl on lisaks „Cullenbenbongile“ (1944) ka teine Austraalias hästi tuntud raamat „Green Mountains“ (1940), milles ta jutustab, kuidas leidis 1937. a mägedest lennuõnnetuse ohvrid ja tegi kõik, mis tema võimuses, mõne ellujäänu päästmiseks. Samuti kirjutab ta „Green Mountains“-is, kuidas tema perekond Cullenbenbongist Queenslandi kolis ja seal uue majapidamise rajas. Veel on talt ilmunud „Wild Rriver“ (1949), „Over the Hills“ (1963) ja luuletusi. Bernard O'Reilly suri 20. jaanuaril 1975.

Austraalia Sinimägesid olen põgusalt oma silmaga näinud ja nende vahel köisteel vagunikeses ripnenud – nii on mul nende majesteetlikkusest mingisugune ettekujutus olemas. Siia panen Cullenbenbongi foto, mis on O'Reilly 1945. a ilmunud raamatu avapildiks.

Käigu pealt ehk Närige porgandit!

Juuli eelviimasel päeval viis Blogger minu blogide toimetamis- ja kujundamisvõimalused uuele versioonile – teisisõnu pakkus mulle kasutamiseks oma uut versiooni. Uurisin seda üsna põhjalikult ja paar päeva ka kasutasin.

Siis tegin kannapöörde ja läksin vanale, nn pärandversioonile (legacy interface) tagasi nii kauaks, kuni selleks veel võimalus on jäetud.

Vana versiooni juurde tagasipöördumiseks leidsin rohkesti põhjust. Uues versioonis postitamisega sain hakkama, kuid fotode paigutamine võttis kaua aega, eriti siis, kui neid tekstist vasakule või paremale tahtsin panna. Sedelite (label'ite) paigaldamine või kustutamine oli oluliselt tüütum, eriti neis blogides, kus sedeleid palju (näiteks raamatublogi). Rippmenüüd lohisevad ja kõik kokku võtab palju aega. Tekstis kippusid tulema reavahed soovimatutesse kohtadesse jne.

Tahtsin teha ühe blogi kujunduses väikese muudatuse ja leidsin, et senine Bloggeri kujundusvõimalus on uues versioonis tundmatuseni muutunud, tehtud nagu kõik muugi väidetavalt mobiilisõbralikumaks, kuid arvutikasutajale ebamugavaks. Värvide ja taustade valik on keerulisem ja üsna mitut senist toredat võimalust uues versioonis enam polegi.

Seda uut Bloggerit iseloomustavad tegijad sõnadega on-the-go, mis andvat võimaluse mobiiliomanikel oluliselt kiiremini ja justkui muuseas postitada, n-ö käigu pealt. Võib-olla on see tõepoolest hea mõnede jaoks, kuid minule niisugune käigu pealt blogimine ei sobi ega meeldi.

Võimalik, et ma olengi vähemuses, aga tänapäeva maailm on ju igal pool lausa kisendanud, et ka vähemust tuleb arvestada. Loodan väga, et arvutist blogijate jaoks jääb Bloggeri pärandversioon alles ja uus ei muutu kohustuslikuks kõigile. Aga päris sellesse uskumast takistab mind märkamine, et juba on senisest versioonistki hakanud mõned, eelkõige kujundusvõimalused kaduma – tõenäoliselt selleks, et ikka kõik kiiremini uuele Bloggerile üle läheksid.

Kusjuures: ma ei ole uuenduste vastu, kuid uuendused ikka peaksid vanadest võimalustest paremaid pakkuma, mitte vastupidi.

Võib-olla tahab sotsiaalmeedia mind ja minusuguseid üldse endast võõrutada ja maha raputada, sest ka Facebook pakub uut versiooni, muutes selle septembrist kohustuslikuks. Seegi olevat mobiilisõbralik ja kiirem, omamoodi samuti käigu pealt kasutamist soosiv. Aga sedagi kasutasin vaid paar päeva, mille jooksul uuendasin ka oma seina päisepildi, sest vana päise suurus uuele versioonile ei sobinud ja venitati inetult välja. Läksin FBski tagasi vanale versioonile. Ikka nii kauaks, kuni veel saab.

Olgu selle FBga kuidas on, sest käin seal üsna harva ja järjest vähem. Aga blogida on mulle seni meeldinud ja sellega tahaksin ka jätkata, kuid on-the-go versioon muudab blogimise minu jaoks ebameeldivamaks.

Olles nüüd mõnda aega siin torisenud ja virisenud, küsin neilt blogilugejatelt, kes kommenteerida viitsivad: kuidas teile meeldib Bloggeri uus versioon ja kuidas FB oma; kas eelistate blogida käigu pealt või süvenenumalt ja kas ka teie jaoks on need pakutavad muudatused probleemsed või olete nendega kõigiti rahul?

Porgandiperekond siinsel fotol pole milleski peale eriskummalise välimuse süüdi ning on lihtsalt illustreeriva tähendusega, nagu nüüd kombeks kõikvõimalikes portaalides pildiallkirjaks panna. Aga võimaluse korral ikka närige porgandit – kui sellest muud kasu pole, siis parandab vähemasti silmanägemist.