Rosemary Sutcliff „Kuningas Arthuri triloogia“

Lugemisaasta 2018 algas ja lõppes mul müütidega. Jaanuaris kirjutasin siin blogis Neil Gaimani „Põhjala müütidest“, jõuluaja veetsin aga hästi paksu raamatuga. Ei, mitte selle paksu raamatuga, mis jõuludega mõtteis kõige esmalt seostub, vaid hoopiski kuningas Arthuri Ümarlaua rüütlitest pajatava „Kuningas Arthuri triloogiaga“. Muuseas, tõlkija/toimetaja tandem on neil müüdiraamatutel sama ning koostöö ilmselt sujuv.

Rosemary Sutcliff
„Kuningas Arthuri triloogia“
Inglise keelest tõlkinud Allan Eichenbaum.
Toimetanud Krista Kaer.
Kirjastus Varrak, 2018.

Mul ei olnud varem kuningas Arthuri seltskonnaga kuigi head suhted. Ikka on need tegelinskid mõnes filmis ette sattunud, aga enamikus on need filmid olnud igavavõitu ja naiivsed. Päris lapseeas üritasin lugeda Mark Twaini „Jänki kuningas Arthuri õukonnas“, mis tõenäoliselt on hea raamat, aga minu kätte sattus liiga vara, tüdinesin sellest kiiresti ja minust on see poolikuks jäänud seniajani. Rüütliromaanide kirglikuks austajaks ma ei saanud.

Nüüd loetud Rosemary Sutcliffi kolmikteos aga aitas selle kuningliku rüütlimajanduse minu jaoks süstematiseerida, pani enam-vähem loogilisse järjekorda, seletas põnevalt, kes oli kes ja mis oli mis, püstitas küsimuse, milleks see kõik, andis ülevaate nii rüütlite ülimast tarkusest kui ka lapsikust lihtsameelsusest. Alati valmis võitlema, tegutsesid nad sageli umbropsu ja tõid häda kaela nii endale kui oma sõpradele. Verd voolab selles raamatus ojadena, kangelased kappavad kaunitel hobustel või lamavad haavatutena, nende südamedaamid ohkavad ja nutavad või lebavad raugete leebete neitsitena oma surivoodil. Neis legendide ja müütide ümberjutustustes on oma koht võluritel ja haldjarahval, kes pole ei kuri ega hea, vaid lihtsalt on…

Sisututvustus raamatu tagakaanelt.

Rosemary Sutcliff (14. dets 1920 – 23. juuli 1992) oli inglise romaanikirjanik, keda tunti enim tema lasteraamatute kaudu. Rangelt võttes võiks ju  „Kuningas Arthuri triloogiat“ lasteraamatuks pidada, kuid ka täiskasvanutele on see vahva lugemine. 1986. a ütles Sutcliff ühes intervjuus, et tema raamatud on lood üheksa- kuni üheksakümneaastastele lastele.

Sutcliffi fantaasiamängudele on omane ajalooteostele tuginev põhjalikkus, legendidele ja müütidele tavapärane suursugusus, oskus rüütlite tarkust ja lollust kujutada niimoodi, et nad jäävad meelde ja kutsuvad oma käekäiku jälgima. Vaprad olid nad kahtlemata ka, kuid kaitsetud kõiksuguste silmamoonduste ees. Sutcliff, muide, oli väga haiglane ja enamasti ratastoolivang – seda imetlusväärsem on tema oskus kirjutada nii dünaamiliselt ja hoogsalt arenevaid lugusid.

Üks tsitaat loetust ettekujutuse andmiseks:
„Kuid sellest päevast peale armastus Lanceloti ja Gueneveri vahel muutus, see polnud enam selline nagu enne. See oli tugevam kui eales varem, kuid see polnud enam lihtne, nagu oli olnud, sest sellele oli lisatud kahtlust ja kadedust ja kahetsust, ning üsna pea lisati  sellele ka süütunnet, sest sellest ajast peale ei püüdnud nad enam teineteisest eemale hoida. Ja nende kokkusaamisest tuli kurvastust ja valu ja pimedust nii neile enestele kui Arthurile ja Arthuri kuningriigile, täpselt nõnda, nagu Merlin oli ennustanud, enne kui läks ise pimedusse oma võlutud viirpuu all.“

Triloogia kõige mahukam ja minu jaoks kõige nauditavam osa oli esimene: „Mõõk ja sõõr“. Järgmistes osades „Valgus laane taga“ ja „Tee Camlanni“ arenevad sündmused kiiremini ja kuhjub traagilist pinget kuni lõpplahenduseni. Lemmiktegelaseks kujunes mulle maailma parim rüütel Lancelot, aga triloogia üks võlu on seegi, et iga lugeja võib endale oma lemmikrüütli või -kuninga valida, sest teos lausa kubiseb neist.

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

Dina Rubina „Сквозь сеточку шляпы“

Lugesin veel üht Dina Rubina raamatut – jutukogumikku „Сквозь сеточку шляпы“ (2017). Ei teagi, kuidas seda pealkirja adekvaatsemalt tõlkida, kas vanamoodsalt „Läbi kübaravõrgu“ või kaasaegsemalt „Läbi loori“. Lühidalt öeldes on need lood linnadest, värvikalt ja lõhnavalt lopsakas lugemine, mis mulle hästi sobis.

Alustuseks kirjutab Rubina sellest, et igal linnal on oma hing.

„Я полагаю, об этом дуэте, об упоительном и всегда индивидуальном танце великой души города с частной и преходящей душой человека только и стоит писать, если берешься описывать перемещения в пространстве.“

Aeg-ajalt juhtub nii, et linna hing ja sinu reisi mõte ootamatult haakuvad, nagu sündis Rubinaga loos Vincent van Goghist, kui ta leidis raamatu Van Goghi kirjadest vennale vanade asjade müügikohast Saint-Rémy's just tolle vaimuhaigla lähedal, kus kunstnik oma elulõpu veetis. Selle ostu ja reisil nähtu mõjul sündis südamlik ja kurb jutustus „Külm kevad Provance'is“, mis kõige muu kõrval tekitas mus tahtmise van Goghi kirju vennale Theole ka ise lugeda.

Vincent van Gogh
"Saint-Rémy-de-Provence'i vaimuhaigla"
(1889. a; Pariis, Musée d'Orsay).

Mõne teise loo põhitooniks võib kujuneda ootamatu sündmus või kohtumine, kellegi naeratus, mõni muusikapala või pealtkuuldud jutukatke. Või see, kui viibid näiteks Tel Avivis, kuid sinu  kodulinnas Jeruusalemmas toimub samal ajal terroriaktina plahvatus just selle liini bussis, millega sa tavaliselt sõidad. Siis hakkad nägema seda paika, kus parasjagu viibid, justkui uue pilguga, teravalt tajudes inimeste reaktsioone toimunule, mõteldes samal ajal oma kodulinnast ja selles nüüd alati valutekitavatest veritsevatest vermetest.

Aga võib olla ka nii, et su jutustus sünnib läbi su truu koera silmade, teie igapäevases suhtluses ja lausa lõpmatus armastuses ja sa paned selle kirja („Sina ja mina virsikupilvede all“) ning siis kirjutad veel teisegi loo („Ööbiku aeg“) sellest, mida näed oma alalisel koerajalutustuuril, keda kohtad, millised on lõhnad, värvid, hääled – kõik see, millest su igapäevased hommikud koosnevad ja mis su meeleolu mõjutavad. Need koeralood on selles raamatus lausa imelised lugemispalad.

Sõbraliku huumoriga ja kohati ka nukra muigega kirjeldab Rubina kodulinlasi, amsterdamlasi, frankfurtlasi, roomlasi ja sorrentolasi, veel paljusid teisi, elades kaasa nende muredele ja rõõmudele, põimides osavalt minevikku, olevikku ja tulevikulootusi. Erilisel kohal on raamatus Praha oma Karli sillaga ja Kafka loominguga.

Minus aga hakkas kõige rohkem vastu kõlama kirjeldus Nizzast (eelistan selle linna puhul just seda nimekuju), mis tõi meelde mu pika jalutuskäigu Marc Chagalli muuseumisse ja mille mõjul ma oma unenäos taas lõunamaiselt lõhnavasse Nizzasse sattusin.

Dina Rubina teostest olen selles blogis varem kirjutanud siin.

Jõuluikaldus

Mulle meeldib jõulukaarte saada ja saata. Neid päris, paberist. Harilikult olen enne jõule kümmekond kaarti saanud, sel aastal aga ainult kaks. Tõeline jõuluikaldus. Noh, poliitikutelt ka kaks, aga neid ma ei arvesta. Ise saatsin 10. Jah, muidugi võib mõni hilinenud kaart tulla pühapäeva ja pühade järel, millalgi viie päeva pärast või hiljemgi. Kui tuleb...

Potentsiaalseid kaardisaatjaid jääb igal aastal vähemaks. Paljusid polegi enam. Praeguse seisuga on kõige vanem neist, kellele ma ise saatsin, väga kaugel ja temal on postkontorisse minekuga suuri raskusi. Muidu on ta aastakümneid kõige sagedasem kaardisaatja olnud. Teine on samuti minust ligi 15 aastat vanem ja temal on mäluprobleemid. Kolmas, kunagine reisikaaslane Gotlandil, eluaastatelt 80 ligidal,  on haigustega maadlemas. Neljas, viies ja kuues on minuvanused ja see on samuti juba eluiga, mil igasuguseid terviseprobleeme ette võib tulla. Seitsmes sõitis jõuluajaks kaugetele saartele ja temal polnud enne reisi lihtsalt aega kaardisaatmisega tegelda. Kaheksas ei saada kaarte, sest tal olevat halb käekiri.

Üheksas ja kümnes, mu head lapsepõlvekaaslased, saatsid kaardid parimate soovidega. Huvitav fakt on see, et kuigi nad teineteist ei tunne, toetavad mõlema kaardid lastehaigla toetusfondi.

Selles loetelus on kõik vähemalt seitsmekümnesed, enamik vanemad. Midagi pole parata – inimesed on elanud pika elu ja kustuvad tasapisi. Tavapostiga tulevaid jõulukaarte on aina vähem. Süüdistaks Omnivat, kuid...

Ametiasutused ja mõned sõbrad on omaks võtnud e-kaardid, nooremad tuttavad samuti. Minagi olen neile, kes arvutit kasutavad, jõulusoove e-postiga teele saatnud. Ajad muutuvad, kombed koos nendega. Aga ma mõtlen mõnetise õudusega neile aegadele, kui enam ühtegi pärispostkaarti ei tule.