Meditatsioon elevandiga

Millest mõtleb mees, kui ta vaatab elevanti?

Kas kaugetest maadest või olendi suurusest või hoopiski sellest, kuidas pimedad elevanti katsusid ja igaüks teda omamoodi kirjeldas?

Ja millest mõtleb elevant, kui ta vaatajat näeb?

Kas kaugetest maadest või inimolendi väiksusest, mida ehk ka tühisuseks võib nimetada, ja sellest, et tema - suur - sõltub siin oma elus ometigi neist väikestest, saades neilt peavarju ja ninaesist?

Missugused on mehe unenäod?

Kas kaugetest maadest ja põnevatest seiklustest? Või hoopiski millestki muust?

Ja missugused on elevandi unenäod?

Kas kaugetest maadest, kus ta sugulased elavad, või loomaaia piiratusest või vaatajatest, kes aeg-ajalt ta juures käivad, justkui kummardamas edu jumalat, elevandinäolist Ganeshat?

Minu foto, Tallinn Zoo, 27. apr 2016.

Renoveerimine

Praegune Tallinna Tehnikagümnaasium, tollal 43. keskkool, oli mu poja esimene kool. Sinna läks ta nullklassi, seejärel esimesse, aga pärast algkooli lõpetamist sai valmis kodule lähemal asuv koolimaja ja ta tuli 43.-st ära.

Tema esimest õpetajat seal mäletame me mõlemad tänutundega. Igati vahva õpetaja oli. Sel õppeaastal, kui mu poeg esimeses klassis õppis, tuli sinna filmima Tallinnfilmi režissöör Reet Kasesalu, kes tahtis näidata teadlaste kaadritaguse jutu taustal, kuidas koolielus paljude asjadega mööda pannakse. Aga ta  oli selleks valinud vale klassi ja vale õpetaja. Nii juhtuski, et tootmisidee poolest dokumentaalfilm "X koolimaailmas" ei õnnestunud. Õpetaja Virve Kanger ja tema klass olid nii huvitavad ja tunnid nii loovad, et režissöör pärast ütles, et sai hoopis filmi, kuidas koolis kõik olema peaks. Loomuliku ja tõepärase, sugugi mitte igava, sisuks nii õppimine kui ka väikesed ulakused.

Eile avanesid selle koolimaja juures niisugused vaated:

Esiti ehmusin, et mis nüüd siis lahti on, kas tõesti taas üks kool vähem ja selle asemel midagi muud tulemas. Kooli koduleheküljelt saime aga teada, et nähtu hoopistükkis positiivne on.

Nimelt renoveeritakse koolihoonet ja seetõttu toimub õppetöö praegu asenduspinnal samuti Mustamäel ühes endises koolis

Keiser-kassitapja

Hoiatus: selle postituse lugemine võib loomakaitsjad närvi ajada!

Nimelt ütles vene publitsist Aleksandr Nevzorov paar päeva tagasi Ehho Moskvõ raadiosaates esinedes, et on spetsiaalselt selle saate jaoks hoidnud maiuspalaks fakti, mille leidis ajakirjast "Imperaatorlik jaht" ("Императорская охота"), mis olevat omamoodi entsüklopeedia Vene keisrite eluolustiku kohta. Selle ajakirja teises köites seisvat kirjas, et aastatel 1884-1911 laskis Nikolai II isiklikult maha 11 582 koera.

Saatejuhi hämmeldunud küsimusele, miks siis, vastas Nevzorov, et keiser harjutas kätt. Ja laskis lisaks veel maha 18 679 kassi.

Esimese koera laskis Nikolai II maha 1884. aastal, kui sai 16aastaseks. Kõige edukamaks olevat ta ise pidanud 1909. aastat, mil tal olevat õnnestunud maha lasta 903 koera.

Niisugust kasside ja koerte veresauna oli üsna raske kujutleda, sest kuskil keisripaleede läheduses peaksid siis ju olema ka näiteks kasside ja koerte ühishauad. Otsisin internetist sellekohast materjali, alustades fotodega, kus Nikolai II oleks jäädvustatud kassi või koeraga, kes ju tollalgi armsad koduloomad olid ja keda imperaatorite peredes olevat palju peetud.

Nikolai II-l olevat olnud 11 koera. Keisri lemmikkoerad olid kollid Voron ja Iman ning terjer Eira, troonipärija Aleksei lemmikuks oli spanjel Jo ja tütarde oma buldog Ortino.

Siinsel pildil on keiser Nikolai II, tema abikaasa Aleksandra Fjodorovna ja kolli Voron:

Oma teisest kollist Imanist olevat Nikolai II tihti kirjutanud päevikus ja kui neljajalgne sõber ootamatult suri, elas ta seda väga üle ega võtnud endale enam uut koera.

Sellel fotol on Nikolai II oma poja Aleksei lemmikkoera Joga:

Kassiga fotot oli raskem leida. Siin on Nikolai II keiserlikul purjelaeval "Standard", hoidmas süles laevakassi:

Lemmikloomade pidamine võib, aga ei pruugi välistada seda, et "võõraid" loomi ei tapeta. Aga kuidas nende keiserlike kassi- ja koertetapmisega lood ikkagi on? Internetis leidub ka sel teemal palju arutlusi, sest probleemistik, kas tegu oli keisri sadismiga, näikse ikka ja jälle päevakorrale tõusvat. Refereerin siinkohal lühidalt üht 2010. aastast pärit mõttekäiku aadressilt dirty.ru.

Väidetavalt mainis Nikolai II oma päevikutes kasside laskmist vaid kolm-neli korda, kusjuures iga kord on juttu ühest kassist. Samal ajal olid iga-aastastes "Imperaatorliku jahi aruannetes" tõepoolest tuhandetesse ulatuvad arvud.

Tõsiasi olevat see, et neid tuhandeid ei lasknud keiser üksi, vaid kokku on liidetud kõigi keiserlikest jahiretkedest osavõtnute saak. Osavõtjate hulgas aga oli nii kroonitud päid kui ka jäägreid. Kütiti enamasti metsades ja niitudel Peterhofi ja Tsarskoje Selo vahel, samuti Belovežjes.

Seda teemat käsitledes tuleb eristada kodukiisut Felis silvestris catus metskassidest Felis silvestris, kes olidki peamine jahisaak. Praegusajal on metskassid Venemaa Euroopa-osas muutunud üliharuldasteks, nii palju on neid tapetud. Siinne metskassi foto on veebilehelt ohoter.ru:

Linnades hävitati hulkuvaid kasse ja koeri rohkesti mitmesuguste epideemiate ajal, kuid vaevalt et keiser ise siis neid laskmas käis.

* Nikolai II (18. mai /vana kalendri järgi 6. mai/ 1868 – 17. juuli 1918) oli Venemaa viimane keiser, Poola kuningas ja Soome suurvürst.