Jõuluajal pingevabalt

Jõuludega, näib mulle, on midagi väga valesti. Millegipärast meenutavad paljude blogipostitused mulle uudiseid lahingutandrilt. Kirjutatakse, et jõulud on õnnelikult mööda saanud ja nüüd saab rahulikumalt hingata ja normaalselt olla; esitatakse raporteid võitlusest sunniviisilise kodustega koosolemisega ja sellega kaasneva kõhuorjusega või millegipärast justkui kohustuslikuks muutunud ettekandeid teemal, kes rohkem ja paremaid kingitusi sai.

Korraks üritasin Postimehest jõulujumalateenistuse netiülekannet vaadata. Kusagilt keskpaigast. Videole tuli esimesena reklaam, et lotopiletid on ikka õige õnne alus. Seejärel oli väga pentsik kuulata kirikuõpetaja sõnu "Palvetagem nüüd!" Nii et sellest üritusest  loobusin kähku.

Kirikulised teleekraanil istuvad ka enamasti igal aastal üsna masendunud nägudega. Jõulud peaksid ju rõõmuaeg olema, ikkagi suur sünnipäev, ja edaspidiseks eluks jõudu andma. Rahuaeg on see ka, aga sel aastal paugutati vähemalt meie kandis kesköö paiku taeva poole ikka väga ohtrasti.

Ise tundsin end jõuluajal pingevabalt.  Jõulukaardid said saadetud, see traditsioon meeldib mulle, aga kingitusi otsustasime ühisel nõul mitte teha. Nii sai Jõuluvana puhata, ei pidanud ühelgi ostutramburail käima.

Tuba ehtisime parajal määral, kuuske pole meil juba aastaid olnud, selle rolli on potis kasvav laeni ulatuv tsitrusepuu täitnud. Aga ta hakkab väsima, sestap koormasime teda minimaalselt.

Söögikaart oli lihtne. Verivorste sõime, head olid. Rannarootsi omad. Ei läinud isegi pannil katki. Muude jõuluroogadega pidasime kõigiti piire.

Vaimutoitu valis igaüks ise, lähtudes sellest, mida eelistab. Loen praegu väga head Tiziano Terzano raamatut "La fine è il mio inizio". Läbi peaks see saama aasta lõpuks, aga blogis kirjutan loetust vist pärast aastavahetust.

Omnivas torgib keegi nõelaga ümbrikke läbi

Sain täna Austraaliast ilusa jõulukaardi.

Aga jõulutaadi silma all oli kaardis vaevumärgatav nõelaauguke, tagaküljeni välja. Valgus paistis läbi.

Vaatasin ümbrikku. Sellelgi oli läbiv nõelaauk.

Seda, et ümbrikke postis läbi torgatakse, et neist ehk midagi väärtuslikku leida, olin seni pidanud linnalegendiks. Aga noh, igatahes tabas mind nüüd paranoiapisik ja igaks juhuks vaatasin hoolikamalt ka teisi ümbrikke ja neis olnud kaarte. Ühtekokku sain täna kolm kaarti.

Teine ümbrik Austraaliast oli samuti augukesega, tagaküljel A tähe kohal on seda eriti hästi näha.

Kaart selles ka.

Nüüd võiks ju mõtelda, et pikal teel juhtub kirjadega nii mõndagi. Võidi ju juba Austraalias need nõelaaugukesed ümbrikesse torgata. Või tee peal, näiteks postilennukis käis mõni kirjade torkamise maniakk nõelaga ringi. Või...

Aga vaat, ei ole seekord pikk teekond või kauge maa süüdi. Kolmas jõulukaart oli Tallinnast. Võite kolm korda arvata, kas selleski oli auguke. Te ei eksi, torkaja oli siingi platsis. Järelikult on torkaja Tallinnas, täiesti kohalik, sorteerimiskeskuses või postkontoris.

Tallinna ümbrikuauguke ka.

Omniva peaks üsna ilmselt oma töötajaid enne tööleasumist kontrollima, kas neil terariistu kaasas pole. Nõelu näiteks!

Nii et Omnivale ma häid jõule ei soovi.

Ja jõuluvanale aitäh, et auguke ta silma all mind tähelepanelikuks muutis.

Talvise pööripäeva eel. 2015 - keskendumine või luuslank

Mõtlesin, et võib-olla katkestaksin sel aastal selle blogi üsna pikalt kestnud traditsiooni teha talvise pööripäeva paiku kokkuvõte lõppeva aasta kirjatöödest ja raamatutoimetamistest. Pole ju midagi tehtud. Aga mõned read siiski kirjutan.

Artikleid ma sel aastal ei kirjutanud, järelikult neid ka ei ilmunud. Aga järgmine aasta tuleb ehk ses osas parem. Endiselt võin korrata eelmisel aastal samal ajal kirja pandud lauset, et "teemasid ja mõtteid on, aga tahtmist kirjutada, õigupoolest iga loo puhul toimetustega asjatada pole olnud". Kirjutamisetahtmine on tagasi tulnud, aga see asjatamise soov puudub endiselt.

Nii et kallid kolleegid, kui mõnel toimetusel on soovi mult lugu saada, siis tellige. Kui teema mulle sobib, kirjutan. Sulg ehk arvuti pole roostes, blogides teen pidevat trenni kah.

Kahel eelmisel sügistalvel kesisevõitu tervis on mõneti paranenud, ses suhtes on luuslank kasuks tulnud. Keskenduda aidanud. Ja kui tervis on parem, on ka kirjutamistuju tugevam.

Bloginud olen enam-vähem pidevalt, küll veidi vähem kui varasematel aastatel.

"Tütarlaps linnast" on kirjutanud umbes-täpselt 200 raamatust. Neid meenutusi loetakse huviga ja tõenäoliselt nendega ka jätkan. Aitäh neile blogilugejatele, kellele on meeldinud "Tütarlapse..." FB lehekülg!

"Suleke" sai tuhat postitust suvel täis, siis pidasin pausi kuni jõuluaja alguseni, nüüd olen taas mõne postituse sinnagi teinud, aga pidevat jätkamist esialgu ei plaani.

"Kruusateel" siin peaks varsti ka tuhandes postitus kätte jõudma.

Viimasel poolaastal olen siia pannud muudele postitustele lisaks neli raamatumuljet kirjastuselt Varrak saadud raamatutest. Olen neid saanud ise kataloogist valida ja need raamatud on olnud Stefan Kleini "Da Vinci pärand ehk Kuidas Leonardo maailma uuesti avastas", "Pühad ja müstilised sümbolid. Rahvad, usundid, müsteeriumid", Pierre Michoni "Pisikesed elud" ja Tom Perrotta "Allesjäänud". Postitustes olen märkinud ära, et raamat on kirjastuselt saadud.

Sellist uutest raamatutest kirjutamist jätkan meelsasti, valides niisuguseid raamatuid, mis mulle huvi pakuvad ja mille tutvustamist oma blogi lugejatele samuti huvitavaks pean. Olen taolist n-ö lepingulist suhet (samadel tingimustel) valmis ka mõne teise kirjastusega pidama - kellel soovi on, võib pakkumise teha -, aga ikka nii, et kiidan seda, mis mu arust kiitust väärt on, ja laidan seda, kus laituseks põhjust näen.

Kavatsusi on muidki, aga ei hakka neist siin enne pajatama, kui võimalusi nende teokstegemiseks tekib, ja kui Suur Looja nende jaoks veel aega annab.

Talv saabub sel aastal ametlikult 22. detsembril kl 6.48. Mu sõprade aedades õitsevad lilled. Avapildiks panin lumikellukesed, blogipõhjaks lumehelbed...