Geeniuse naine ehk Ühe eestlanna traagiline saatus

Kirjutasin üle hulga aja ühe leheloo. See ilmus Õpetajate Lehes: "Geeniuse naine ehk Ühe eestlanna traagiline saatus" (Õpl nr 38, 7. nov 2014).

Tänasest alates on see lehenumber ka DIGARis vabalt vaadeldav:

Jutt on kuulsast keeleteadlasest Jevgeni Polivanovist ja tema eestlannast naisest Brigitta Polivanovast, kelle neiupõlvenimi oli Nirk. Olen mõnelt Eestis elavalt Nirgilt küsinud, kas ta ehk teab midagi Brigitta Polivanovast, aga vastused on olnud eitavad.

Lugu avaldati lühendatult, välja jäi põhiliselt see osa, mis iseloomustab Polivanovit kui skandalisti ja narkomaani. Nii oligi ta ühelt poolt väga suure töövõimega tohutult palju jõudev keeleinimene, teisalt aga väga kireva eluga, mis muidugi tegi ta abikaasa elukäigu veel raskemaks.

Panen loo originaalteksti siia üles. Võib-olla aitab see huvilistel Brigitta Polivanova kiindumist oma mehesse paremini mõista.

* * *

GEENIUSE NAINE ehk ÜHE EESTLANNA TRAAGILINE SAATUS

Selle kirjutise ajendiks on üks lõik kirjanik Boriss Akunini blogi "Armastus ajaloo vastu" hiljutisest postitusest pealkirjaga "Polivanov":  "Suure Terrori aastatel muidugi võeti kõik kodumaise japonistika vägilased üksteise järel kinni. Esimesena ekstsentriline Jevgeni Polivanov koos eestlannast naisega. Seejärel Nikolai Nevski koos jaapanlannast naisega. Nende tütre, pooljaapanlanna, võttis kasvatada vaikne Nikolai Konrad, kuid varsti jõuti ka Konradini."

"Harilik geenius"

Mind hakkas huvitama selle "eestlannast naise" saatus. Üht-teist õnnestus tema kohta leida, fotot kahjuks mitte. Aga alustuseks veidi Jevgeni Polivanovist, kelle nime väga uduselt mäletasin oma ülikooliajast professor Paul Ariste loengutest sissejuhatusest keeleteadusse.

Akunin kirjutab, et Jevgeni Polivanov olnud inimene, kes eriti ei hoolinud eetikast või kellel oli omaenese eetika. Kirjandusteadlane Viktor Šklovski on Polivanovit nimetanud "harilikuks geeniuseks". Akunin rõhutab, et Polivanov huvitus keerulisest ja ebaharilikust. Oskas palju haruldasi keeli, oli geniaalne keeleteadlane. Tema elulukku mahtus nii kalapüük mingis Jaapani kolkas, luuretöö Vene tsaari kasuks kui ka põrandaaluseks bolševikuks olemine ja töö Trotski asetäitjana.

Kirjanik Venjamin Kaverin, keda eesti lugejad tunnevad kõige paremini "Kahe kapteni" autorina, on oma romaanis "Skandalist ehk Õhtud Vassili saarel" kirjutanud Polivanovist, andes sellele tegelasele Dragomanovi nime: "Tema lingvistikaalased tööd on oma järelduste peensuste poolest inimajule peaaegu mõistmatud /---/ Kolmandal päeval ilmus ta loengule aluspükstes. Kahtlustatakse – ja mitte alusetult, et ta kaubitseb salaja oopiumiga. Olge temaga ettevaatlikud! /---/ Teda kardeti. Kõik teadsid, et ta on narkomaan, et tal on ebaõnnestuja, ränduri ja mänguri tume minevik".

Kirgas keelemees

Kui aga kirjanduslike seikade juurest ametliku eluloo juurde kulgeda, selgub, et Jevgeni Polivanov sündis 28. veebruaril (12. märtsil) 1891. a Smolenskis aadliperekonnas (kuid on ühes ankeedis kirjutanud, et ta isa oli raudteelane, ema kirjanik).  Lõpetas gümnaasiumi Riias. 1912. aastal lõpetas Peterburi ülikooli ja idaakadeemia. 1914. a tegi magistrieksamid ja kaitses väitekirja teemal "Psühhofoneetilisi tähelepanekuid jaapani keele murrete kohta". Pärast kaitsmist sõitis Polivanov Jaapanisse välitöödele. 1916. a pöördus sealt tagasi, liitus bolševikega, osales kodusõjas. 1917. ja 1918. aasta mõned kuud töötas ta Vene NFSV välisasjade rahvakomissariaadi idaosakonna juhatajana ja oli üks kahest Lev Trotski asetäitjast. 1919–1926 oli ta kommunistliku partei liige. Parteist väljalangemise üks põhjus oli narkootikumidega liialdamine.

Õppejõu tegevust alustas Polivanov dotsendina jaapani keele ja võrdleva keeleteaduse alal, hiljem  tegutses ta  professorina mitmes ülikoolis. Keeleteadlasena oli aktiivne Nikolai Marri kriitik. Teda peetakse nõukogude sotsiolingvistika ja ajaloolise fonoloogia üheks alusepanijaks, keeleevolutsiooni originaalse teooria loojaks. Ta uuris idamaade ja Kesk-Aasia keeli. Huvitus poeesia uurimisest ja luuletas ka ise. Tõlkis vene keelde kirgiisi rahvuseepose "Manass". Väidetavalt oli talle naljamäng tõlkida Goethe luulet saksa keelest usbeki keelde.

Polivanov oskas teda tundnud kirjanike ja teadlaste ning ta enese ankeetide andmetel jaapani, prantsuse, saksa, inglise, ladina, kreeka, hispaania, serbia, poola, hiina, kirgiisi, tadžiki, usbeki jt keeli. Täpselt on teada, et keeleteadlasena uuris ja valdas ta veel abhaasi, aserbaidžaani, albaania, assüüri, araabia, gruusia, dungaani, kalmõki, karakalpaki, korea, ersa-mordva, tiibeti, türgi, uiguuri, tšetšeeni, tšuvaši ja eesti keelt. Tema tuttavad on maininud, et eesti keelt aitas tal uurida eestlannast abikaasa Brigitta. Väidetavalt on Polivanov mees, kes oleks eesti keelde toonud neljanda välte.

Ajakirjas Akadeemia (nr 10/2005, lk 2186–2194) on akadeemik Jaan Rossi artikkel ""Mida siis pidada eesti keelelise mõtlemise seisukohalt vältevahelduses esmaseks . . ."  Eesti keele uurimise jälgedest Jevgeni Polivanovil". Ross kirjutab: "Tundub, et eesti keeleteaduses on nii Polivanovi 1928. aasta õpiku kui ka Trubetskoi "Fonoloogia aluste" lähtematerjali vastu esimesena huvi tundma hakanud Mart Remmel. Tema 1975. aastal ilmunud preprindi lisas on faksiimilena esitatud (koos tiitellehega) kaheksa lehekülge, millel leidub Polivanovi raamatus esitatud eesti keele kvantiteedisüsteemi kirjeldus. Remmel on Polivanovi kirjeldust hinnanud kui avalikkusele vähe tuntut, kirjutades, et see on "seni eesti foneetikute seas praktiliselt tundmatu – habent sua fata libelli"".

Ross rõhutab ka, et kuivõrd Polivanovi väldete analüüs põhineb kuuldelisel analüüsil ja mitte kõnesignaali mõõtmisel, siis osutab ta põhitooni muutumise iseloomule eri väldetes rohkem tähelepanu kui kvantiteedisuhetele. Ja veel: "Polivanovi kaitseks peab ütlema, et ilmselt on ta esimene lingvist, kes kirjeldab eesti keele teise- ja kolmandavälteliste sõnade vahelist erinevust põhitooni kontuuri harja erineva asukoha abil neis sõnades."

Geeniuse naine

1921. aastast oli Jevgeni Polivanov abielus Brigitta Polivanova-Nirgiga, kelle isanimi oli Alfred ja kes oli sündinud Valgas. Ross mainib aga tähelepanekut, et "Polivanov oma õpikus ei nimeta Brigitta Nirgi sünnikohaks mitte Valgat, vaid Tallinna, ning rõhutab, et tema eesti keele kohta tehtud tähelepanekud puudutavad vaid eesti keele "Reveli murret"." Igatahes elas Brigitta mõnda aega Tallinnas, kuni temast sai Petrogradi ülikooli üliõpilane. Tõenäoliselt kohtus Brigitta tollal professoriks olnud Polivanoviga just õpiaastatel.

Umbes samal ajal oli Kaverin Polivanovite peretuttav, käis neil külas ja on nende kohta oma essees "J. D. Polivanov" raamatus "Kirjutuslaud" kirjutanud, et nad elasid kahekesi üliõpilaste ühiselamu tillukeses toas, kus kõik rääkis Petrogradi ülikooli professori Jevgeni Polivanovi tagasihoidlikkusest ja vähenõudlikkusest.

1921. a on Polivanov Brigitta kohta kirjutanud ühes ankeedis vastuseks küsimusele, kes perekonnas töötab, et naine on üliõpilane ja "artistka". Tollane venekeelne sõna "artistka" võis tähendada mida iganes: tsirkuseartisti, näitlejannat, naiskunstnikku. Millega Brigitta täpselt tegeles, seda ma ei tea.

Brigitta Polivanova elu paljude aastate kohta ei leidnud ma mingisuguseid andmeid. Akunin oma blogipostituses kirjutab, et Polivanov "justkui armastas oma naist, aga samal ajal olnud tal justkui ka teine naine, keda ta samuti väga armastas".

Ilmselt polnud Brigitta elu skandalistist ja paadunud narkomaanist ühekäelise mehe kõrval kerge (kui muidugi kõik teated skandaalidest ja narkomaaniast on õiged). Pole teada, kas nad elasid kogu aeg koos või olid Polivanovi pikkade seiklusrohkete tööreiside ajal lahus. Väidetavalt polnud neil lapsi. On aga teada, et nad elasid koos Moskvas, Taškendis ja Frunzes.

1929. a asus Polivanov alaliselt elama Kesk-Aasiasse, mis võis olla (Jaan Rossi hinnangul) "tingitud tema konfliktist nõukogude režiimi poolt algul kanoniseeritud ning hiljem hukka mõistetud keeleteadlase Nikolai Marriga".

1934. a olevat professor Polivanov töötanud korraga nii Kirgiisias kui ka Usbekistanis. Frunzes elas ta koos naisega esialgu võõrastemajas, hiljem aga ühetoalises korteris Dzeržinski tänava 32. majas. Dzeržinski tänav on nüüd Erkindiki bulvar, kõige uhkem terves Biškeki linnas.

Taškendis ja Frunzes elas koos Polivanovitega ka Brigitta õde Aurelia Odojevskaja-Nirk, kelle saatus pärast 1937. aastat on teadmata.

Kui Jevgeni Polivanov 1. augustil 1937 areteeriti, sõitis Brigitta Frunzest Taškenti. 17. novembril 1937 jõudis Frunzesse aga ametlik kiri Moskvast. Selles sisaldus ettekirjutus areteerida Brigitta kui rahvavaenlase naine. Ta kuulutati tagaotsitavaks. On põhjust arvata, et Brigitta ise ei teadnud sellest midagi. Kui oleks teadnud, oleks ta ehk ennast varjanud, aga ta toimis teisiti...

Kiri Võšinskile

Veebilehelt "Kõrgõzstani ajaloolised isikud" leidsin väga südamliku kirjutise Polivanovi ja tema naise kohta. Kahjuks polnud selle juures teksti autorit. Aga tekstis endas on ära toodud katkendid Brigitta Polivanova kirjast NSV Liidu peaprokurörile Andrei Võšinskile.

Niisiis, Brigitta ei teadnud oma mehe saatusest kaua aega midagi. Frunzes ei saanud ta tema kohta teateid, mistõttu arvas, et mees on saadetud Taškenti, ja sõitis sinna otsinguid jätkama. Kirjutas kirju kõigile, keda lootis Polivanovi kohta midagi teadvat. 1938. a jaanuaris Võšinskile saadetud venekeelse kirja mustandi leidis Kõrgõzstani KGB-arhiivis olevast Polivanova toimikust akadeemik V. Ploskihh. Tal lubati seda kirja pildistada. Veebilehel oleva teksti autor aga oli selle kirja seejärel kirjutusmasinal maha kirjutanud. Kirjaread olevat kohati laiali läinud, arvatavasti nuttis Brigitta seda kirjutades. Ka olevat kirja originaalis palju sõnu puudu.

Eriti kole on teadmine, et kuigi selle kirja kirjutamise ajal oli Polivanov Brigitta jaoks teadmata kadunud, on praegu, palju aastaid hiljem selge, et 1. augustil 1938 Frunzes areteeritud Polivanov viidi kohe tapiga Moskvasse, seal kuulati teda korduvalt üle, süüdistati, et ta on Jaapani spioon, ja mõisteti 25. jaanuaril 1938 surma. Otsus viidi täide samal päeval: Polivanov hukati mahalaskmise teel. Brigitta vist ei saanudki seda kunagi teada.

Brigitta Polivanova-Nirk kirjutas Võšinskile: "Austatud seltsimees! Kuus kuud olen kannatlikult oodanud mingeid tulemusi ja alles nüüd, olles veendunud, et ma ei saa läbi Teie abita, julgen võtta Teilt osakese Teie ajast ja paluda Teie lahket tähelepanu minu küsimuses.

Olen professor Jevgeni Dmitrijevitši naine, ta on keeleteaduses hästi tuntud oma avastuste poolest lingvistika alal, oma lõputu töövõime ja ustavuse poolest teadusele...

Areteerimine oli ootamatu ja tugev löök (---) mehele, sest kõik tema ümber (---) teadsid, et mu mees oli täiesti (---). Lisaks sellele on ta juba 27 aastat järjest (---)"

Siinkohal on kirja ümberkirjutaja arvanud, et viimastes sulgudes peaksid olema sõnad "raskesti haige". Edasi on esimese lehekülje pöördel:

"Umbes augusti keskel saan Frunze linna NKVD komandandilt, kes tagastas mulle osa läbiotsimisel äravõetud asju, teada, et mu meest pole Frunzes, vaid ta on üle viidud. Kuid mitte mingil kombel ei saanud ma teada tema asukohta. Selle süüasja juhtiv uurija Margaitis keeldus visalt mind pärast mehe üleviimist vastu võtmast ja avaldus NKVD ülemale palvega teatada mulle mu mehe asukoht jäi vastuseta.

Mu mees võeti kinni suvepükstes ja -särgis ning kadus niimoodi teadmata kuhu. Oodanud asjatult (poolteist?) kuud, sõitsin Taškenti lootuses..."

Teine kirjaleht kirja järje ja lõpuga olevat paremini säilinud.

"Ma saatsin jälle järelpärimise Frunzesse, samale uurija Margaitisele ja lisaks ka palve Kirgiisia siseasjade rahvakomissarile sm Lotsmanovile , et mulle teatataks, kus asub mu mees, kuhu ta võis jäljetult kaduda?  (---)  Varsti on juba poolteist kuud sellest, kui saatsin nimetatud järelpärimised Frunzesse, kuid vastust pole senini ei sm Margaitiselt ega sm Lotsmanovilt. Olen lihtsalt meeleheitel, ei tea, kuhu peaksin veel pöörduma.

Ja nüüd süttis minus taas lootusekiir – ma tean, et Teie, sm Võšinski, ei jäta meeleheitel inimest vastuseta. Palun andke mulle nõu, kuidas saaksin mehe saatusest teada. Palun Teid anda vastavatele organitele korraldus teatada mulle mu mehe saatusest. Võib-olla on ta Moskvas? Kas uurimine on lõppenud ja kohus olnud ning milles teda süüdistatakse? Palun aidake mul sellest kõigest teada saada. Vabandage, et tülitasin ja Teie aega kulutasin.
Sügava austusega B. Polivanova"

Kirja lõpus oli, nagu kord ette nägi, kaks aadressi, kuhu Brigitta vastust ootama jäi: "Minu aadress: Taškent, peapostkontor, nõudmiseni, B. Polivanovale. Kodune aadress: Taškent, Sennaja väljak, kollektiiv nr 8, maja 83".

Võib kujutleda, kui mitu korda käis ahastuses Brigitta Taškendi peapostkontoris küsimas, kas kauaoodatud vastus on saabunud. Samal ajal oli tema abikaasa juba Moskvas hukatud, nagu kinnitavad ka internetis olemasolevad 1937. –1938. a mahalastud kodanike nimekirjad.

Brigitta kiri Võšinskile, samuti oma koduse aadressi andmine oli hulljulge samm. Võšinski oli tuntud kui üks nõukogude poliitiliste repressioonide peamisi läbiviijaid. Loomulikult ei vastanud ta meeleheitel naisele. Võib-olla ei jõudnudki kiri temani. Kuid kodust aadressi kasutasid ära NKVD töötajad, kes areteerisid Brigitta 10. aprillil 1938. Uurimise ajaks toodi ta Taškendist tagasi Frunzesse.

NKVD troika otsusega 13. novembril 1938 süüdistati teda selles, et ta "oli Poola luureagent, kogus spioonina andmeid ja diskrediteeris Nõukogude võimu karistuspoliitikat." Brigitta Polivanova mõisteti kümneks aastaks parandusliku töö laagrisse. Ta ei pidanud kümmet aastat vastu, vaid suri Kargopoli laagris 1. juulil 1946. Kargopol on linn Arhangelski oblastis. Sealses vangilaagris tegid vangid Stalini ajal rasket metsatööd. Brigitta Polivanova rehabiliteeriti 1989. a.

© Linda Järve.

Piltidest

Kunstnik Marsel-Marija Koente oli üks Kargopollagi vange. Erinevalt Brigitta Polivanovast jäi ta ellu. Hiljem saadeti ta vangilaagrisse Leedus. Siin on tema joonistus "Eestlanna" – laagriteatri kostüümikavand (1953).
Veel panin siia Marsel-Marija Koente akvarelli "Talvemaastik", mis kujutab Kargopollagi ühte küla. Piltide allikas: www.gulagmuseum.org.

Teekond Nõmmelt Euroopasse

Seoses viimase aja poliitiliste sündmustega ja ministrite ümberrivistumistega otsisin üles ühe oma vana loo Õpetajate Lehest. Märtsis 2002 kirjutasin tollasest Nõmme vanemast - Urmas Paet oli noor tubli mees, kelle kohta koolijuhid ütlesid, et haridus- ja kultuuriküsimused huvitavad teda kohe väga.

Loodan, et see link blogis töötab (vahepealsed veebilehe muutused on arhiivi kättesaadavust aeg-ajalt üsna küsitavaks teinud):
http://www.opleht.ee/Arhiiv/2002/22.03.02/tekstid/elu/1.html
Tegu siis artikliga "Nõmme vanem austab haridust", ÕpL 22. märts 2002.

Paet ütles tollal:
"Suudan jätkuvalt eristada olulist ebaolulisest, hinnata seda, mis inimestele tegelikult korda läheb, üritada loogiliselt ja lihtsalt seletada seda, mida teen ja miks ühte või teist asja on vaja nii või naa teha."

Mu meelest suutis ta seda ka välisministrina ja on olnud üks neist poliitikutest, kes aastate jooksul on paremaks ja targemaks küpsenud. Olen tema teekonda ministriametis üsna tähelepanelikult jälginud ja vahel ka valimistel tema poolt hääle andnud. Nüüd on siis tulnud aeg ennast tõestada Euroopa mastaabis ja mitte ära kaduda europoliitikute siit vaadates üsna halli massi.

EDIT 16. nov 2014: eurosaadiku koduleht http://urmaspaet.eu/

"Inimesed, aastad, elu" 3. raamat - "Люди, годы, жизнь. 3."

Ilja Ehrenburgi "Inimesed, aastad, elu" 3. raamatu lugemise lõpetasin juba tükk aega tagasi, aga omajagu aega on võtnud sellest blogikokkuvõtte tegemine ja kirjeldatud inimestest sobivate fotode otsimine.

(Olen küll nende pikkade ja suures osas venekeelsete postitustega juba palju blogilugejaid minema peletanud, aga jätkan siiski, eelkõige iseenese tarbeks. Minu meelest on Ehrenburgi meenutused väga põnevad, oma iseloomult hea kultuuri- ja ajaloo allikas, lisaks veel tema loomingulise köögi tutvustamine. Täielik maiuspala!)

3. raamat hõlmab aastaid 1921-1932, kõrvalepõigetega sealt nii eelnevasse kui ka järgnenud aega. Ehrenburgi elu on olnud kadestamisväärselt rikas nähtu ja kogetu poolest. Ajakirjanikule ja kirjanikule, kelleks ta noil aastail kindlalt kujunes, tõeline aare.

Fotol on Ilja Ehrenburg 1924. a.

3. raamatu alguses suundus Ehrenburg Berliini, kus 1921. a näis kõik illusoorsena ja veel keegi ei mõistnud, kuhu suundub ajalugu:

"В Берлине 1921 года все казалось иллюзорным. На фасадах домов по-прежнему каменели большегрудые валькирии. Лифты работали; но в квартирах было холодно и голодно. Кондуктор вежливо помогал супруге тайного советника выйти из трамвая. Маршруты трамваев были неизменными, но никто не знал маршрута истории."

Jätan ajaloo kulu, Münchenist tulevad mõjutused siinkohal kõrvale. Kohtumistes kultuurirahvaga märkasin vihjekest Eestile - Berliinis luges oma luulet Eestis elav vene poeet Igor Severjanin (1887-1941):

"Как-то я увидел приехавшего из Эстонии Игоря Северянина; он по-прежнему восхищался собой и прочитал все те же "поэзы"."

Fotol on Igor Severjanin u 1925. a.

Ja veel teinegi vihjeke Eestile, hoopis teise inimesega ja eesti konjakiga seotud, juba hilisemast ajast:

"Я знал поэта, который в 1921 году читал полуфутуристические стихи в "Домино"; теперь он перепродавал французскую парфюмерию и эстонский коньяк." 

Kirjanikest, keda lugenud olen, jäi mulle 3. raamatust silma Elsa Triolet (1896-1970), eesti keeleski ilmunud "Avignoni armastajate" ja "Roosid järelmaksuga" autor, Majakovski suure armastuse Lili Briki õde, hilisem prantsuse kirjaniku Louis Aragoni abikaasa:

"Эльза Юрьевна Триоле жила тогда в Берлине, и мы с ней часто встречались. Она - москвичка, сестра Лили Юрьевны Брик. В начале революции она вышла замуж за француза Андре Триоле. Андрея Петровича, которого мы вслед за Эльзой называли просто Петровичем, и уехала с ним на Таити. / - - -/ Андре Триоле после возвращения с Таити остался в Париже, а Эльза Юрьевна уехала в Берлин. Была она очень молода, привлекательна - розовая, как некоторые холсты Ренуара, и печальная. В. Б. Шкловский включил в свою книгу "Цоо" четыре или пять писем Эльзы. Когда книга вышла. Горький сказал Виктору Борисовичу, что ему понравились женские письма. Два года спустя московское издательство "Круг" издало первую книгу Эльзы Триоле "На Таити". Эльза Юрьевна потом жила в Париже, почти каждый вечер я видел ее на Монпарнасе. Там в 1928 году она познакомилась с Арагоном и вскоре начала писать по-французски."

Fotol on Elsa Triolet 1924. a.

Endiselt jätkus Ehrenburgi tutvus Aleksei Tolstoiga (1882-1945), kes ei uskunud, et kirjanikud on emigratsioonis suutelised midagi väärtuslikku looma ja tahtis tagasi kodumaale:

"Алексей Николаевич Толстой сидел мрачный, попыхивая трубкой, молчал и вдруг, успокоенный, улыбался. Как-то он сказал мне: "В эмиграции не будет никакой литературы, увидишь. Эмиграция может убить любого писателя в два-три года…" Он уже знал, что скоро вернется домой."

Fotol on Aleksei Tolstoi u 1930. a.

Tšehhi luuletajast Vítězslav Nezvalist (1900-1958), kes täitis endaga kogu Praha, sarnanes merilõvile ja oli naiivne nagu ööbik või anemoon või suvevihm:

"В присутствии Незвала трудно было кого-либо заметить: он заполнял не только комнату, но, кажется, всю Прагу. Он вдохновенно кричал, читал стихи, вскочив на стол, обнимал каждого из нас и все время помахивал короткими, широкими руками, похожими на ласты. Он вообще походил на морского льва."

"Наивен он был не как ребенок, а как соловей, как анемон, как летний дождь. Ежечасно он открывал мир; он подходил к природе, к человеческим чувствам, даже к предметам обихода, как будто до него не существовало тысячелетий цивилизации."

Fotol on Vítězslav Nezval u 1930. a.

Issaak Babelist (1894-1940) , kes küll ütles, et inimene elab selleks, et end hästi tunda - magada naisega, süüa kuumal päeval jäätist, kuid ise kasutas ka kõige palavamaid päevi kirjutamiseks:

"Он любил поэзию и дружил с поэтами, никак на него не похожими: с Багрицким, Есениным, Маяковским. А литературной среды не выносил: "Когда нужно пойти на собрание писателей, у меня такое чувство, что сейчас предстоит дегустация меда с касторкой…"

"Работал он медленно, мучительно; всегда был недоволен собой. При нервом знакомстве он сказал мне: "Человек живет для удовольствия, чтобы спать с женщиной, есть в жаркий день мороженое". Я как-то пришел к нему, он сидел голый: был очень жаркий день. Он не ел мороженого, он писал."

Fotol on Issaak Babel 1930. a.

James Joyce (1882-1941) kohta ütles Ehrenburg sama, mida paljud on öelnud enne ja pärast teda: "Millest Joyce ka poleks kirjutanud, alati kirjutas ta Dublinist".

"Джойс был уже знаменит, его "Улисс" казался многим новой формой романа; его сравнивали с Пикассо. Меня удивила его простота - французские писатели, достигшие славы, держались иначе. Джойс, шутил, чуть ли не сразу рассказал мне, как, приехав юношей впервые в Париж, он пошел в ресторан; когда подали счет, у него не оказалось чем заплатить, он сказал официанту: "Я вам оставлю расписку, в Дублине меня знают". А тот ответил: "Да я тебя знаю, и вовсе ты не из Дублина, ты уже четвертый раз жрешь здесь за счет прусской принцессы…" Он по-детски смеялся."

"Он покинул Ирландию в ранней молодости, не хотел возвращаться на родину, жил в Триесте, в Цюрихе, в Париже и умер в Цюрихе, но о чем бы ни писал, всегда ощущал себя в Дублине."

Fotol on (mütsiga) James Joyce 1924. a.

Prantsuse luuletaja Robert Desnos (1900-1945, hukkus Terezini koonduslaagris):

"Деснос пытался зарабатывать на жизнь журналистикой, был репортером в "Пари-матиналь" у Мерля, потом в других газетах. Он узнал, что такое власть денег, писал: "Разве газета печатается краской? Может быть, но пишут ее главным образом нефтью, маргарином, углем, хлопком, каучуком, если не кровью…" "

Fotol on Robert Desnos 1924. a.

Algaja krimikirjanik Georges Simenon (1903-1989) köitis Ehrenburgi oma lõbusa meelelaadi ja suurepärase jutustamisoskusega (fotol on Georges Simenon  1931. a - see on üks väheseid pilte, kus ta on ilma piibuta):

"... и брал и давал деньги с легкостью, как будто расточал улыбки или срывал цветы. Еще до того как я с ним познакомился, Париж был потрясен короткой эпопеей «Пари-матиналь» - Мерль решил издавать легкомысленную газету нового типа. Он набрал лучших журналистов. В стеклянной клетке перед толпой зевак молодой человек, Жорж Сим, писал детективный роман; написанную страницу тотчас уносили в типографию. (Жорж Сим стал потом известным писателем Жоржем Сименоном.)"

"Жоржем Сименоном меня познакомил Мерль. Сименон тогда был начинающим автором детективных романов, много лет спустя он достиг совершенства, которое позволило ему приподнять презираемый жанр до уровня высокой литературы. Я не читал его романов, но мне нравился большой веселый человек, прекрасный рассказчик, неизменный курильщик трубки. Он жил на яхте, и помню, как однажды я приехал к нему на Марну. Он смешил меня причудливыми историями, но наиболее забавным мне показался его пес ньюфаундлендер, огромный добряк, который пугал приезжавших к реке в жаркий день выкупаться: верный своему долгу и навыкам породы, пес несся к плававшим людям и вытаскивал их на берег."

* * *
Mõned Ehrenburgi mõtisklused ajast, mil ta noorusaastad hakkasid otsa saama ja meheiga oli  küpsust saavutamas (fotol on Ilja Ehrenburg 1926. a) :

"Все знают, что стихотворцев на свете много, а поэтов мало, и встречи с ними потрясают. Пушкин говорил, что вне часов вдохновении душа поэта "вкушает хладный сон". Не этот ли мнимый холод обжигает окружающих?"

"Путь человека нельзя понять, увидев один его шаг; дорога жизни видна с горы, а не из подворотни. Годы меняют и облик государства, и мысли людей, но нечто самое существенное поэт проносит через все свое творчество."

"...есть крылья разного калибра для разных полетов."

"Трудно привыкнуть к мысли, что поэта убили."

"Говорят, что счастливые концы связаны с оптимизмом; по-моему, они связаны с хорошим пищеварением, со спокойным сном, но не с философскими воззрениями. Мы прожили жизнь, которую нельзя назвать иначе как трагедийной."

"Без обостренной чувствительности не может быть художника, даже если он состоит в десяти союзах или ассоциациях. Для того чтобы привычные слова волновали, чтобы ожил холст или камень, нужны дыхание, страсть, и художник сгорает быстрее - он живет за двоих, ведь помимо творчества есть у него своя кудлатая, запутанная жизнь, как у всех людей, право не меньше."

"Все выдумано в этом городе, все, кроме улыбки. У Парижа странная улыбка, едва заметная, улыбка невзначай."

Kuigi Ehrenburgi lemmiklinnaks jäi Pariis ja südant kütkestas Prantsusmaa, vaimustus ta ka Hispaaniast, kuhu sõitis esmakordselt 1931. a sügisel.

"Осенью 1931 года в моей жизни произошло важное событие: я увидел впервые Испанию. Поездка в эту страну была для меня не одним из многочисленных путешествий, но открытием; она помогла мне много понять и на многое решиться, /- - -/ ... меня привлекали некоторые общие черты, присущие национальному гению Испании (их можно найти и в "Дон-Кихоте", и в драмах Кальдерона, и в живописи): жестокий реализм, неизменная ирония, суровость камней Кастилии или Арагона и одновременно сухой зной человеческого тела, приподнятость без пафоса, мысль без риторики, красота в уродстве, да и уродство красоты."

"... в Рыцаре Печального Образа все душевное обаяние Испании."

1932. aastal sõitis Ehrenburg palju mööda nõukogude suurehitusi.

"Летом и осенью 1932 года я много колесил по Советскому Союзу; побывал на строительстве магистрали Москва - Донбасс, в Бобриках, ставших потом Сталиногорском, в Кузнецке, ставшем потом Сталинском, в Свердловске, в Новосибирске, в Томске."

"В двадцатые годы доживала свой век старая, крестьянская Расея. На заводах, в различных учреждениях еще преобладали люди, сформировавшиеся до революции. Начало тридцатых годов стало переломом. Строительство Кузнецка я вспоминаю с ужасом и с восхищением; все там было невыносимо и прекрасно."

"... действительность не нуждалась в гриме."

Oma elust ning kahtlustest ja kõhklustest mälestusteraamatute kirjutamisel, teisisõnu kirjamehetöö köögipoolest:

"Пока я писал о моем детстве, о ранней молодости, я не раз отодвигал занавеску исповедальни. Дойдя до зрелых лет, я о многом умалчиваю, и чем дальше, тем чаще придется опускать те события моей жизни, о которых мне трудно было бы рассказать даже близкому другу."

"Я начал писать о трестах и различных королях в последний год тучных коров. Внезапно разразился мировой кризис, и в дальнейших книгах мне пришлось описывать годы тощих коров."

"А я сейчас думаю о другом: почему среди моих знакомых, среди моих друзей - писателей, художников - столько добровольно распрощались с жизнью? Разными они были и жили в разных мирах; несхожие судьбы, нельзя сопоставить ни глубоких причин, приведших к развязке, ни непосредственного повода- у каждого была своя "капля", которая, по досужим домыслам, "переполняет чашу". И все же в чем разгадка?"

"После "Хулио Хуренито" я стал профессиональным литератором. Писал я очень много; сейчас подсчитал, и даже неловко признаться: с 1922 по 1931 год я написал девятнадцать книг. Поспешность диктовалась не честолюбием, а смятением; изводя бумагу, я изводил самого себя."

"Около восьми лет я исполнял обязанности корреспондента "Известий" - в Париже, потом в Испании, снова в Париже - вплоть до германо-советского пакта; написал сотни очерков и статей, посылал информацию; порой заметки шли без подписи, порой я подписывал их псевдонимами. Я научился писать на машинке латинскими буквами для телеграфа; хрипел и терял голос, диктуя статьи по телефону."

Meenutuste 4. raamatu lugemist pole ma praegu veel alustanud, kokkuvõtte tegemiseni blogi jaoks ei jõua  niipea.

/Pildid on vabakasutuses internetis./

Vaata ka:
Sissejuhatav postitus "Inimesed, aastad, elu" - "Люди, годы, жизнь".
"Inimesed, aastad, elu" 1. raamat - "Люди, годы, жизнь. 1"
"Inimesed, aastad, elu" 2. raamat - "Люди, годы, жизнь. 2."
"Inimesed, aastad, elu" 4. raamat - "Люди, годы, жизнь. 4."
"Inimesed, aastad, elu" 5. raamat - "Люди, годы, жизнь. 5."
"Inimesed, aastad, elu" 6. raamat - "Люди, годы, жизнь. 6."
"Inimesed, aastad, elu" 7. ja viimane raamat - "Люди, годы, жизнь. 7."