Jaanus Piirsalu kirjutas Eesti Päevalehes loo
"Siin on käinud esinemas Länik, Veski, Apelsin...", sellest, et Eesti ehitajate rajatud Kitšera asula teisel pool Baikalit tähistab varsti 30 aasta juubelit. Ta ütleb, et Eesti ehitajad lahkusid sealt juba 1987. aastal, kõik sõitsid koju tagasi, ja kirjeldab asula tänast päeva.
Minagi olen Kitšerast kirjutanud. Juba ammu. Peaaegu et asula alguses. Olen seal käinud kaks korda. Ja kui kultuurimeistritest rääkida, siis ühel korral oli kaasas terve orkester Pärnu koos lauljate Ardo Juhkoviga ning Vjatšeslav Tammekännuga ja teisel korral Marju Länik oma pundiga.
Esimene kord jõudsin Kitšerasse 19. oktoobril 1981, see oli ühe pika reisi 10. päev. Sõitsime Eesti kultuurigrupiga läbi kogu BAM-i vastvalminud läänelõigu. Irkutsk - Bratsk - Ust-Kut, seejärel juba Kunerma - Severobaikalsk - Eesti ehitajate Kitšera - Ulkan - Kirenga - Gruusia ehitajate Nija...
Kitšera asub BAM-i 401. kilomeetril. Mäed ees, mäed taga. Palju mände. Ehitajad elasid siis veel ajutise asula vagunites. Püsiasula aga oli juba kivist ja võimalikult kõigi mugavustega. Veel oli nn vana asula oma palk- ja laudhoonetega. Kitšera oli tol hetkel BAM-i ilusamaid asulaid. Eestlased olid seal veel vähe ehitanud, aga juba neid kiideti. Parasjagu aeti püsti tootmisbaasi kaarhalli esimest karkassi. Veidi eemal oli tahvel kirjaga, et Tallinna Ehitustrust alustas siin tööd 10. augustil 1981. Ehitusjaoskonda juhatas Georgi Šor, kes kutsus kogu ehitajate seltskonda tollase Tallinna Ehitustrusti juhataja nime järgi "Hämalane ja kompanii Kitšeras".
Püstitati Räpina metsamajandi kahe korteriga madalaid maju, esimeses olid juba elanikud sees. Raudbetooni saadi Tallinna ja Tartu tehastelt. Eestist veeti esialgu nii puitmaterjale kui ka killustikku. Raske oli, varustamisega polnud kõik korras, sest Eesti asus ju ikka väga kaugel. Pikisilmi oodati oma veeveokit ja autobussi. Kõik, mis Eestist saadeti, oli teel Tallinnast Kitšerasse ligi kolm nädalat.
Toredad inimesed olid need Eestist tulnud ehitajad. Jutud nendega olid nende uute kodude rajamisest, naised tahtsid mäletatavasti saada lilleseemneid, mis oleksid paslikud karmis kliimas kasvatamiseks. Ilu pärast! Valmistuti esimesteks kohalikeks pulmadeks. EstBAMstrois oli ehitajaid sadakond, lapsi paarkümmend. Ja Pärnu orkestri toonane esinemine meeldis neile väga.
Kitšera tähendab burjaadi keeles karurada. Anekdoot kõlas nii: läinud mees pimedal ööl vastavasse puuputkasse asjaõiendusele. keegi ähkinud ta kõrval. "Kulla sõber, laena palun paberit," sirutanud mees käe. Aga kõrval olnud karu...
Teisel korral käisin Kitšeras 26. mail 1985.Siis oli reisisihiks Novõi Uojan, külaskäik Enn Leissoni rühmale, sest Leningradi, Eesti ja Leedu noorterühmad olid selleks ajaks Novõi Uojanis töötanud ja elanud täpselt kümme aastat. Mahavoki kontsert väga suurel peol läks ülimenukalt, Marju Länik oma kollases kleidikeses oli tähelepanu keskpunktis ja pidi andma ka palju autogramme. Õhtuks aga jõudsime Kitšerasse.
Järgmisel kargel hommikul tuli Mahavokil esineda õues, kontorihoone esisel asfaltplatsil. Lähim suur klubi oli alles mõne kilomeetri pärast, ansambel aga pidi kohe pärast esinemist lennukile kiirustama. Marju Länik laulis ja mängis samal ajal publiku hulgas olnud lastega palli. Palju rõõmsat elevust!
Muide, kui tol korral tagasi Tallinnasse jõudsime, oli Mahavokil selja taha jäetud ühtekokku ligi 16 000 lennuki-, rongi- ja bussisõidukilomeetrit, mõnikord tuli kontserdile sõita aga hoopistükkis hiidkalluriga.
* * *
Oma esimesest pikast BAM-i tööreisist, sealhulgas Kitšerast olen kirjutanud mitu lugu kunagises Rahva Hääles ja raamatukeses "Tunnen uhkust ja kadedust" (1983); teisest lühemast tööreisist aga lookese ""Mahavok BAM-il" ajakirjas Noorus (nr 8, 1985).
Mustvalged pildid on Kitšerast oktoobris 1981, värviline Mahavoki ja Marju Läniku esinemisest Kitšeras mais 1985.
Minu fotod.
