Kopli tramm - 1. Omaaegsed konduktorikatsed

Arvatavasti on nüüdseks kõik Kopli trammi peatustes ootajad aru saanud, et päris hulk aega, võib-olla mitu aastat, läheb nii, et trammi oodata ei tasu, sest rööbasteed kesklinnast Koplisse rekonstrueeritakse. Mulle näib, et praegusesse aega sobiksid hästi lugemiseks katkendid mu isa mälestustest „Ühest kaduvast elukutsest ja Tallinna trammist“, mis ilmusid 1983. aasta 3. oktoobril Õhtulehe rubriigis „Kodulinna ajaloost“.

Neid meenutusi, mida ma toona isal, Trammide ja Trollibusside Valitsuse autöötajal, kirjutada aitasin ja mis tema allkirjaga ilmusid,  jätkub mitme blogipostituse tarvis.

Alustuseks sellest, missuguseid katseid pidid 1930. aastatel Kopli trammiliini konduktoriteks tahtjad sooritama. Nüüd peaks loo pealkiri kajastama mitte kaduvat elukutset, vaid kadunud elukutset.

Tsiteerin isa meenutusi:
1.

1930. aastatel valitses Eestis suur tööpuudus. Kindlat, kestvat tööd oli äärmiselt raske saada, kui sul just väga häid tutvusi polnud. Vilunud oskustöölistel oli muidugi kergem. Kui kuskil koht vabanes, võeti neid meelsamini ametisse kui teisi. Oskamatute hulka sattusin 1930. aastal pärast sõjaväeteenistust minagi. Enne seda olin olnud äriteenija, aga neid olid kõik kohad täis. Tuli leppida juhuslike otsadega. Proovisin katusetõrvaja, kaubaagendi, ajalehtede sõnumisaatja, kohtukoja reporteri, kraavikaevaja, hädaabitöölise, vorstivedaja ja muidki ameteid. Siis kuulsin, et Tallinna linna trammi direktor Bürger olla Jaani koguduses mingisugune suur nina. Palusin isa, et tema omakorda Jaani kirikuõpetajalt paluks mulle soovituskirja Tallinna trammi töölepääsuks. Kui direktori juurde läksin, ei maininud ma kirjast midagi, vaid küsisin ükskõik millist tööd. Tema vaatas mu prille ja ütles, et poolpimedaid polevat vaja. Selgitasin siis, et prillid on ainult kaugelevaatamiseks ja näitasin soovituskirja ette. Nüüd lubati mulle Kopli trammiliini konduktorikoht. Seda aga ainult juhul, kui kohe dr. Kirschenbergi juures psühhotehnilised katsed läbi teen.

Katsete eest kolm ja pool krooni tasunud, sain pihku umbes sadakond portreefotot. Siis korjati need kiiresti ära, anti pihku uus pakk ja kästi ära märkida fotod, mis eelmises pakis olid silma hakanud. Katsetati ka, kas suudan värve eraldada. Siis ulatati mulle täiskriipseldatud paber. Sellest joonterägastikust pidin leidma mingi kujundi piirjooned ja siis seda kujundit mõne teisega sobitama. See oli tehniline katse. Prooviti ka kahe käe koostööd. Ühe käega pidin pöörama metallsilindrit selle telje ümber ja teise käega toppima metallvarrast silindri kitsukesse avasse. Kui varras ava asemel silindri külgi tabas, peeti seda suureks veaks. Siis anti mulle gloobusetaoline suur puukera, mis oli naelu täis taotud. Ühe käega tuli kera keerata, teise käega naelte ümber nööri juhtida, et iga nael endale väikese silmuse saaks. Seda tuli aja peale teha. Oli palju muidki katseid, kõiki enam ei mäleta. Üldiselt tundusid nad mulle tookord ajaraiskamise ja rumalusena. Nüüd, mil konduktoriamet ka bussidest ära kadumas, näib lausa imelik, et sellele tööle nii keeruline pääseda oli.

Kopli liini peeti tollal eriliseks. Kui linnaliinidel sõitsid konduktoritena juba naised, mõnikord isegi trammijuhtidena, siis Kopli liinile pääsesid eranditult mehed. Linnaliinidel olid reisijateks põhiliselt ametnikud, äriteenijad ja muu «peenem rahvas», Kopli kandis peamiselt töölised.

/Järgneb/
© Hengo Kruustee, Linda Järve

Foto erakogust, Kopli tramm 1950ndatel aastatel.

Vaata ka:
Kopli tramm - 2. Hobu-, auru ja elektrijõul
Kopli tramm - 3. Konduktori palk ja häbitahvlid.

Üks suhtedilemma

Mõtted on kuidagi kinni jooksnud. Ei istunud mulle seekordne palavus. Tänane jahedam ilm on juba märksa parem ja ajuski on teatavat liikumist märgata. Mis omakorda on väga oluline, sest suurem kirjatöö on ikka veel tegemisel, kuid kuumaga kipub toppama.

See selleks, ju siis on parasjagu käsil üleminekuperiood mõttelaiskuse ja mõttevirkuse vahel. Seniks panen siia ühe tsitaadi, mis mulle meeldis Emily St. John Mandeli tsivilisatsiooni hukkumise järgses romaanis “Jaam Üksteist” *. Ilusaid mõttekäike ja selgeid ütlemisi oli ses teoses palju, aga piirdun selle ühega, sest selles on noore autori kohta väga hästi ära tabatud inimsuhetes alatihti ette tulev moment, igavene dilemma, mis  just nimelt oma sageduse tõttu on väga paljudele tuttav ja painajalik:

"Ma olen mõelnud ühele asjale, mis tundub karm, nii et anna andeks: sa ütlesid, et jääd alati mu sõbraks, aga tegelikult sa ju ei ole minu sõber. Ma taipasin seda alles hiljuti. Sul pole minu elu vastu vähimatki huvi.
See kõlab kibestunult, aga see pole nii mõeldud, V., ma lihtsalt konstateerin fakti: sa helistad mulle ainult siis, kui mina sulle enne helistan. Oled tähele pannud? Kui ma helistan ja jätan teate, helistad sa tagasi, aga esimesena ei helista sa kunagi. Ja minu meelest on see üsna kohutav käitumine, V., kui sa peaksid nagu olema kellegi sõber. Alati tulen mina sinu juurde.
Sa ütled alati, et oled mu sõber, aga sa ei tule kunagi ise esimesena ja ma arvan, et ma pean lõpetama sinu sõnade kuulamise, V., ja arvestama hoopis sinu tegusid. Minu sõber C. arvab, et minu ootused sõprusele on liiga kõrged, aga minu meelest pole tal õigus."

Apokalüptilised fantaasiad ei ole just mu lemmikteema, aga seda raamatut soovitan lugeda küll, just nimelt selle kohatise peensuse ja peenetundelisuse pärast, mis autori kirjeldustes ilmneb ning hukueelset ja -järgset maailmapilti seob.

* Tõlkinud Allan Eichenbaum, Varrak 2016.

Õnnenumber

Täna siis muutuski eluaastate esimene number. See uus on õnnenumber - niisiis tuleb mul õnnelik kümmeaastak 70+. Ma parema meelega ei kahtleks selles.

Aitäh kõigile, kes mind sünnipäeva puhul meeles pidasid!