17/07/2014

Lummav köögipool: kirjanikud pildikastis - 3.


ETV2-s näidatavad vestlused kirjandusfestivali HeadRead kirjanikega lähenevad lõpule. Viis kuuest on ära olnud. Kirjutamisjärjega olen jõudnud Sjónini, keda usutles Askur Alas. Sjónist ei teadnud ma enne tema kuulamist midagi peale selle, et ta on islandi kirjanik ja luuletaja.

Sigurjón Birgir Sigurðsson (sünd 1962) on kirjanikunimeks võtnud oma pärisnimes peituva Sjóni, mis tähendab islandi keeles nägemust, visiooni.

Sjón on kirjutanud seitse romaani, mitmeid luulekogumikke, näidendeid, libretosid ja lasteraamatuid. Tema teoseid on tõlgitud 25 keelde. Ta on teinud laulusõnu Björkile, aga ka teistele. Huvitavat oli tal rääkida Reykjaviki kultuurielust. Iseloomustades oma proosapoeemi "Virvarebane" ütles ta, et see ühtaegu tõsielust ja legendidest pajatav raamat on nagu keelpillikvartett:

"...juhtub midagi põnevat, kui võtad kogemuse ühest kunstivormist ja vaatad, mis saab, kui proovida seda teises."

Kirjaniku missioonist: "Me anname lugemise naudingu edasi järgmisele generatsioonile."

Huviga olin oodanud A. S. Byatti (1936) ja Krista Kaera jutuajamist. Olen siin blogis varem kirjutanud, et tema suurromaan "Lumm" ei lummanud mind eriti, kuigi sel on kõik omadused, mis peaksid olema mulle meeldival raamatul. Aga kõike oli minu jaoks natuke liiga palju, ülekuhjatult. Samas aimus kõige tagant suur töö ja kirjaniku elu- ning faktitarkus. Just kirjanikutöö köögipoolest rääkimine paelus mind A.S. Byatti vestluses kõige rohkem. 

A. S. Byatt, kodanikunimega Dame Antonia Susan Duffy, valiti 2008. aastal ajalehes "The Times“ viiekümne suurima Teise maailmasõja järgse briti kirjaniku hulka. "Lumma" lugedes arvasin, et tegemist on meesautoriga, kes aga tunneb väga hästi naiste hingeelu. Tegelikult ongi vana daami teosed enamasti olnud naiste elust ja otsustusvõimalustest kogukondades, kus domineerivad mehed. Sageli on tema peategelaseks tütarlaps, kes on lapsest saati armastanud lugeda ja süvenenud muinasjuttudesse ja müütidesse ning kelles võib täiesti selgelt ära tunda autorit ennast.

A. S. Byatt ütles, et "Lumm" on lahtiseletatult romaan luule olemusest: "...luule on tähtsam kui kriitika. Ja tähtsam kui luuletajate elulood."

Ta on teinud teadlasetööd, olnud õpetaja, aga eelkõige on ta olnud kirjanik - kirjutanud juba viiendast eluaastast, nagu ta ise poolmuigamisi ütles. Teadlasele omane aine valdamine, põhjalik süvenemine, teadasaadust vaid osa ärakasutamine oma kirjandusloomingus - aga see osa on sageli tohutu suur - iseloomustab teda ka praegu. Ja lisaks ütles ta:

"Ma tean, et ei suudaks kirjutada romaane Wikipedia abita. Ma armastan Wikipediat. Seal on kirjas kõik see, mida kipun unustama. /- - -/ Wikipediata ma kirjutada ei saaks, aga ma ei kasuta Wikipediat romaani asemel. Need on kaks ise asja."

Olen päris kindel, et ma mõnda A. S. Byatti raamatut veel lugeda tahan, ka võib-olla "Lumma" uuesti üle vaadata - ehk polnud ma seda lugedes ise õiges meeleolus. Igatahes kirjutaja isiksus tundus tema juttu kuulates lummavana.

Üks HeadRead-televestlus - Antony Beevor - on veel vaadata-kuulata.

Eelmistest olen kirjutanud siin:

Väga hea vaatamine: kirjanikud pildikastis - 1.
Lause kannab: kirjanikud pildikastis - 2.

Foto: lohe, 7. juuli 2014.

16/07/2014

Valeria Novodvorskaja kuulus esivanem ja Tartu


Täna maetakse Moskvas Valeria Novodvorskajat. Sestap tuleb siin juttu ühest tema seosest Eestiga.

Esinedes seitse aastat tagasi (19. juulil 2007) raadiojaama "Эхо Москвы" iganädalases saates "Ilma lollideta" ("Без дураков") ütles Valeria Novodvorskaja saatejuht Sergei Korzunile, et üks tema esivanematest on tihedalt olnud seotud Tartuga, mis tol ajal küll Jurjevi või Derpti nime olevat kandnud.

Ma ei ole juhtunud selle fakti kohta Eesti ajakirjanduses midagi kuulma või lugema. Võib-olla on allpool kirjas olev paljudele juba ammu teada, aga mulle tundus see nii huvitavana, et panen selle ka blogisse.

Selles raadiosaates nimetas Novodvorskaja ennast vabamõtlejaks, ajakirjanikuks ja dissidendiks ("Вольнодумец, журналист и диссидент..."). Saatejuht küsis, kui palju on teda mõjutanud esivanemad - revolutsionäärid, sõjaväelased, n-ö võitluse geen. Novodvorskaja eitas esivanemate mõju, sest tema arvates peab inimene juhinduma mõistusest, aga mitte esiisade kordasaadetust. Suguvõsa au pidas kalliks temagi, kuid ainult siis, kui esivanemad olid end väärikalt ülal pidanud. Kuid siiski:

"...я чувствую историческую зависимость от двух Новодворских, которые были в нашем роду. Один самый первый из известных Михаил Новодворский был воеводой Дерпта, Юрьева при Иоанне Грозном. И узнал, что Курбский собирается в Литву… "

"...ma tunnen ajaloolist sõltuvust meie suguvõsa kahest Novodvorskist. Üks esimestest tuntutest, Mihhail Novodvorski oli Derpti, Jurjevi vojevood Ivan Julma ajal. Ja sai teada, et Kurbski kavatseb Leetu minna..."

"И сдать литовцам армию. Не пошел доносить. Хотя его бы озолотили. А попытался остановить Курбского. Объяснил ему, что вот нехорошо, княже, там изменять. Словом Курбский убил его на дуэли. /- - -/

"Ja anda leedulastele sõjaväe. Ta (MN) ei läinud kaebama, kuigi teda oleks ülekullatud, vaid proovis Kurbskit peatada. Seletas talle, et pole hea, kui vürst seal reedab. Ühesõnaga, Kurbski tappis ta duellil."

Teisal, ühes oma loengus on Novodvorskaja asjaolusid pikemalt selgitanud, öeldes, et kui vürst Andrei Kurbski (Liivi sõja ajal, 1563 või 1564) jooksis üle Leetu, oli tema teel ees Novodvorskaja esivanem Mihhail Novodvorski, Derpti vojevood. Kurbskiga võrreldes polnud ta kuigi tähtis inimene, lihtne teeniv õukondlane, mitte vürst. Õukondlasi ei peetud nii tähtsaks, tal polnud ka suurt varandust, kuigi Kurbskigi varanduse suurus oli n-ö problemaatiline. Kurbski varandus jäi tsaarile, aga Kurbski ise pages.

Mihhail Novodvorski olnud väga iseäralik inimene. Ta teadis, et Kurbski kavatseb riigireetmist. Üleminekut mitte üksi, vaid koos sõjaväega. Oleks olnud lihtne tema peale kaevata, kuid Novodvorski toimis teisiti. Ta püüdis Kurbskit veenda ümber mõtlema. Kurbski keeldus temaga rääkimisest. Siis haaras Mihhail Novodvorski mõõga ja kutsus Kurbski duellile, kuigi teadis, et on mõõgavõitluses nõrgem. Kurbski tappis tema ja läks Leetu.

Mihhail Novodvorskist olevat kirjutanud ka Aleksei Tolstoi oma kuulsas näidendis "Ivan Groznõi". Sirvisin seda, kuid MN nimelist tegelast ei leidnud - võib-olla kirjutas Tolstoi temast mõne teise nime all. Derpti vojevoodiga seotud seikadest olevat juttu ka veel ühe Novodvorskaja tuntud esivanema, 19. sajandi vene kuulsa ajaloolase Vitold Novodvorski raamatus "Борьба за Ливонию между Москвой и Речью Посполитой".

Kõigi selles postituses nimetatud isikute kohta saab lugeda lisa Wikipediast ja mujalt internetis. Ivan Julm (Ivan IV ehk Ivan Groznõi) elas aastatel 1530-1584. Postituse illustratsioonil on Tartu (siis küll Derpt või Jurjev) 1553. a (pilt Wikipediast).

03/07/2014

Lause kannab: kirjanikud pildikastis - 2.


Eile vaatasin jälle kirjandusfestivali HeadRead 2014 vestlust kirjanikuga (ETV2 saadete järelvaatamine internetis). Iiri kirjanik John Banville (1945) ja Krista Kaer. Päris lustakas ja kohati ootamatu jutuajamine.

Õigupoolest said enam-vähem vaheldumisi sõna korraga kaks kirjanikku, nagu ka saatetutvustuses kirjas: "rohkete auhindadega pärjatud ja sädelevalt stiilse keelekasutusega prosaist John Banville ning armastatud krimiromaanide autor Benjamin Black." Vaimukad olid mõlemad. Kaks ühes -  ja kirjanik püüab neid mitte segi ajada. Järgmised tsitaatlaused saatest on seega pigem Banville'ilt kui Blackilt.

"Sõnastiku lehitsemine on üks elu  suurimaid rõõme."

"Ühtki jutustajat ei saa usaldada. Me valetame kogu aeg endale ja teistele. See muudab meid huvitavaks. Annab elule tekstuuri. Kui räägiksime kõik tõtt, oleks elu väga igav. Oluline on see, kuidas ennast leiutame."

"Soovin, et võiksin unustada neid asju, mida tahan unustada."

"Püüan ainult lauseid kokku panna. Nii ilusaid lauseid, kui suudan. Mis on ju imeline! Kui minult küsitaks, mis on inimkonna suurim leiutis, ütleksin, et see on lause. Olid terved tsivilisatsioonid - inkad ja asteegid. Ratast neil polnud, aga laused pidid olema. See teeb meist inimesed. Me mõtleme lausetes, kujundame mõisteid. Nendega avaldame armastust, kuulutame sõda. Lause on meie ülitähtis osa. Ja siin ma olen - töötan terve elu selle imelise asjaga. See on suur privileeg."

"Püüan, et viimane lause oleks õige."

"Usun, et lause kannab mind läbi terve raamatu."


Kolm vestlust on veel pildikasti tulemas. Tsitaate neist siia võib-olla ka.

Banville ütles saates, et talle meeldib udu. Sellepärast panen postitust ilmestama ühe hiljutise, 24. juuni hommiku udu uduse moblapildi. Kirjaniku meeleolu innustavat erootiliselt põnevat kontsaklõbinat siit ehk küll ei kosta, aga veidi salapära on ikka.