Vene jõulufilm Eesti omandisuhetest

Ma ei ole märganud, et sellest kümne aasta tagusest Vene mängufilmist oleks meie lehtedes kirjutatud, kuigi see on väga tugevasti Eestiga seotud. Sattusin sellele juhuslikult ühe Iisraelis elava blogija venekeelses blogis, kus ta filmi kiites ja tutvustades ei unusta ka meie Tallinnat kui selle filmi tegevuskohta.

Režissöör Andrei Razenkovi "Merevaigust tiivad" ("Янтарные крыля", 2003) on tüüpiline jõulumuinasjutt. Tallinna lennujaama saabub Moskvast peategelane, keda mängib Aljona Bondartšuk, kaotab talismani, kohtub muuseas meie Elle Kulliga, jõuab siis oma vanematekoju, kus teda võtab vastu ema, Tallinnas tuntud vene rahvakunstnik, keda mängib Irina Skobtseva.

Kohe üsna alguses on kohal ka Lembit Ulfsak, kes teeb selles filmis järjekordse olulise rolli. Näha saab tontlikuna mõjuvat Ita Everit, oma rollis ainult eesti keelt oskavat Liina Olmaru ja kaunist Merle Palmistet. Eesti näitlejaid on väikestes osades veel, ühtekokku tubli kümmekond.

Peategelane läheb jõulukaunistustes Tallinna vanalinna antiigipoodi, et osta kaotatud talismanile sarnast, jääb hätta eesti keelega ja saab abi salapäraselt tundmatult (Aleksandr Balujev), kellega ta elab Michel Legrand'i kauni muusika saatel läbi romantilise jõulumuinasjutu korstnapühkija ja karjapiiga armastusest. Filmi on Vene meedias nimetatud imeliselt ilusaks, heaks ja nukraks...

Ja mis puutuvad siia Eesti omandisuhted?

Mängu tuleb suur vana eramu kusagil Tallinnas, kuhu muuhulgas sõidetakse ka Rakvere taksoga. Mööda ei saa kinnisvara tagastamisest, baltisakslaste järglastest, lausa seadusepügalate tsiteerimisest (advokaadina teeb hea rolli Arnis Licitis). Väidetavalt on filmile ainestikku andnud see, et NSV Liidu rahvakunstnik Vija Artmane oma kodust selle endistele omanikele tagastamise tõttu lahkuma pidi ja elulõpu suvilas veetis. Vija Artmane oli küll Läti näitleja, kuid ju siis tundus Tallinn selle filmi tegijatele jõulumuinasjutulisema paigana kui Riia. Või läksid neil lihtsalt Eesti ja Läti segi...

Kenasid äratuntavaid jõuluvaateid Tallinna vanalinnast täiendavad ka Keila-Joa kaunidused, luiged Tallinna lahel, Copterline'i helikopter, vene teatri vestibüül, õdusad söögikohad, külmunud õunad linnamüüril jm.

Mismoodi olukorrad lahenevad, seda võib igaüks ise vaadata, sest seda filmi on internetis mitmes kohas. Näiteks siin. Vaja läheb vene keele oskust. Videolaenutuses on seda filmi vist küll saada ka eestikeelsete subtiitritega.

Pildil: talle omaselt hea rolli näitleja Robertina teeb "Merevaigust tiibades" Lembit Ulfsak. Foto internetist.

"Kuni sina oled minuga"

Filmi "Solange Du da bist" plakat (1953).

Eile kohtusin taas tuttavaga, kes mulle ligi pool sajandit tagasi tugeva mulje jättis, aga keda ma vahepeal näinud polnud.

See võis olla millalgi möödunud sajandi kuuekümnendatel aastatel, kui Tallinna kinodes linastus üks Saksa armastusdraama. Mil kombel see SFV film meie ekraanidele jõudis, seda ma ei tea, aga seda ei näidatud kuigi kaua. Olin siis teismeline ja see film meeldis mulle kohe üliväga ning oleksin tahtnud seda veel ja veel vaadata, aga see kadus varsti ekraanidelt. Aastate jooksul läks ka täpne sisu meelest, mällu sööbisid vaid mõned kaadrid, üldmulje toonaste staaride mängust ja pealkiri "Kuni sina oled minuga"...

Internetil on muude omaduste hulgas imeline jõud luua meile taaskohtumisi ka kaugete aastate tagant. Eile tuli mul see film millegagi seoses uuesti meelde, mõtlesin siis, et ei teagi selle täpset pealkirja ega oska otsida, kuid vene keeles võis see olla "Пока ты со мной". Selle nimega ta kohemaid ka leidsime.

Nautisin vaatamist tõeliselt.

Maria Schell ja Hardy Krüger - Eva ja Stefan.

"Kuni sina oled minuga" originaalpealkiri saksa keeles on "Solange Du da bist". See on režisöör Harald Brauni käe all valminud film, mis esilinastus 27. augustil 1953 ja järgmisel aastal oli esitatud ka Cannes'i filmifestivalile. Osades olid O. W. Fisher (Frank Tornau), Maria Schell (Eva Berger), Hardy Krüger (Stefan Berger), Brigitte Horney (Mona Arendt) jt.

Frank Tornau on režissöör, kes loob filme unelmate maailmast ja kelle kohta keegi ei tea, milliseid mõtteid ta haub oma tumedate prillide taga. Kui noore statisti Eva Bergeriga juhtub filmivõtetel õnnetus, näeb Tornau, missugune on vaeste inimeste elu ja kui palju sellesse viletsusest hoolimata armastust mahub. Tornau otsustab Eva ja tema mehe Stefani elu n-ö ära osta, sellest ometi kord ühe tegeliku elu filmi teha.

Eva saab oma elufilmis peaosa, kuid peab kõike kogetut uuesti läbi elama. See on pingeline aeg nii filmivõtetel kui Eva koduses elus. Stefan ütleb talle mõne nädala pärast: "Sa oled väga muutunud, aga see muinasjutt lõpeb nädala pärast." Kas Eva suudab sellega leppida? Kas Tornau teeb oma unistustefilmi armastusest, aga lõhub selle armastuse?

Ma ei hakka seda pingelist filmi ümber jutustama, sest võib-olla tahab mõni mu blogi lugejatest seda ise vaadata. Näitlejate mäng igatahes on vaatamist väärt. Minu vaadatud versioon oli venekeelse dublaažiga, aga küllap on seda internetist võimalik leida ka muukeelsete versioonidena (näit inglise keeles on pealkirjaks "As Long as You're Near Me").

Filmi algus kauni tantsuga (vene k):


Näide filmist - Maria Schelli ja O. W. Fisheri ilus kooskõla: Eva Berger vaatab koos Frank Tornauga, kuidas on läinud ta proovivõtted (saksa k):



Veidi ka näitlejatest.

Maria Schell (15. jaan 1926 - 26. apr 2005) oli kuulus Austria/Šveitsi filmitäht, tõeline staar. 1956. a sai ta Veneetsia filmifestivalil parima naisnäitleja auhinna filmis "Gervaise" mängitud osa eest. Tema partneriks filmilinal mängitud rohketes osades on olnud Yul Brynner, Marcello Mastroianni, Gary Cooper ja Marlon Brando. Filmis "Nürnbergi protsess" mängitud rolli eest parima näitleja Oscari pälvinud Austria staar Maximilian Schell, kes tänavu 1. veebruaril suri, oli tema noorem vend. 2002. aastal tegi Maximilian Schell ka dokumentaalfilmi "Minu õde Maria".

Otto Wilhelm Fischer (1. apr 1915 - 29. jaan 2004) oli Austria näitleja ja režissöör. Saksa filmikunsti juhtivaid kujusid. Rahvusvahelist kuulsust ta siiski ei saavutanud, 1956. a katkestas filmivõtted Hollywoodis mäluhäirete tõttu. 1970ndatel aastatel jäi pensionile, kirjutas mõned raamatud.

Hardy Krüger (sünd Franz Eberhard August Krüger; 12. apr 1928) on Saksa filminäitleja, kes oma aarialiku väljanägemise tõttu pidi oma filmitee algusaastatel palju mängima Saksa sõdureid. Ta peaks elus olema ka praegu ja teda peetakse üheks silmapaistvamaks Saksa näitlejaks 1960. aastatel. Ta oli ka esimesi Saksa meesnäitlejaid, kes saavutas pärast Teist maailmasõda rahvusvahelise tunnustuse.

Brigitte Horney (29. märts 1911 - 27. juuli 1988) oli Saksa ja USA teatri- ja filminäitleja. Tema parimaks rolliks peetakse Katariina Suure osa filmis "Parun Münchhausen", aga tal on olnud veel väga palju erinevas suurusjärgus rolle.

Siinsed pildid on internetist.

Kapriisne lumehelbeke

Taliolümpia tekitab sel aastal vastakaid tundeid. Pärast mitut kurba dopingusüüdistust meie sportlaste pihta on veidi niisugune tunne, et mis neist võistlustest ikka vaadata. Hetkeemotsioon võitjatest võib ju ilus olla, samas võivad kümmekonna aasta pärast dopinguküttidel olla jälle uued reeglid ning praegused võitjad hoopiski kahtlustatavate rollis.

Vaatasin eile õhtul ERR veebist otseülekannet Sotši taliolümpia avamisest - nii kaua, kui vaadata sai. Märkasin, et siis, kui ülekanne katkes, oli vaatajaid neli ja pool tuhat. Kõik nad jäid pika ninaga, kui ERR teatas, et on sunnitud katkestama Sotši olümpiamängude avatseremoonia internetiülekande geoblokeeringu tõrgete tõttu.

Seejärel otsisin uue koha, kust sai veebiülekannet jälgida. Uus koht oli sisuliselt paremgi kui ETV ülekanne, sest polnud meie reporterite kohati väga halvustavaid hinnanguid toimuva kohta - kõike sai rahulikult oma silmaga jälgida ja kõrvaga kuulda.

ERRi katkestuse tõttu ei näinud ma sportlaste sissesammumisest üsna suurt juppi, ka  Eesti delegatsiooni tulekut mitte, kuid üldiselt avamine siiski meeldis. Kapriisne lumehelbeke, mis olümpiarõngaks ei avanenud, meeldis ka, sest see rõhutas omamoodi, et tegu on just taliolümpiaga.

Meeldis olümpialipu tseremoonia ja tore oli näha, et Valentina Tereškova on endiselt elus ja terve. Hiljem, muide, sain teada, et ta (sünd 1937. a) kandideerib ka eelmisel aastal väljakuulutatud "üheotsareisile" Marsile. Meeldis valgete "rahutuvide" tants. Tulesüütamine, mis tõrviku käest kätte andmisega (ja eelnevate kõlakatega tulesüütaja isiku kohta) oli põnevaks tehtud. Olin olnud üsna kindel, et tulesüütajaks saab Irina Rodnina - nii ka läks. Koos Vladislav Tretjakiga moodustasid nad paari, mis tipphetkel Veera Muhhina kuulsusrikast skulptuuri "Tööline ja kolhoositar" meelde tuletas, aga see oli vist ette kavatsemata ning mõjus omamoodi humoorikalt.

Meeldis vägev ilutulestik, mis olümpiatule süütamisel lahvandus - tõesti ilus vaatepilt.

Ei meeldinud avapidustuse kohta loetu "Õhtulehest" ja "Postimehest", kus Sotši sõitnud ajakirjanikud ainult aset leidnud viperusi kirjeldasid ja mustas meeleolus olid. Neid võrdlemisi ebaobjektiivseid tekste lugedes tuli mulle meelde paar päeva tagasi Vene opositsiooniliselt meelestatud ühiskonnategelase kirjanik Boris Akunini blogist loetu. Tsiteerin:

 "Что-то стал жутко раздражать тотальный фейсбучный мазохизм по поводу того, как всё позорно, нелепо и по-хамски организовано в Сочи. Ну да, наверное. Но чего мы с таким сладострастием этим упиваемся-то? Неужели там всё только ужас-ужас и нет совсем ничего красивого, толкового, сделанного с умом? Вообще – ноль? Ведь столько денег и сил убухано. Не всё же было разворовано.
     Нет, ну правда. Может, как-то разделить две темы? Про разворованное и отпиленное – отдельно, а про праздник спорта – отдельно?
Мне все равно, какая команда наберет больше медалей, я в этом смысле не болельщик. Но я очень хочу, чтобы на Сочинской олимпиаде:
1) обошлось без терактов;
2) было много красивого спорта;
3) было поставлен рекорд по рекордам.
4) и пусть все это не выльется в национальный позор.
Ей-богу, не готов жить по принципу "если Путину плохо, то нам это хорошо"."
/http://borisakunin.livejournal.com/122525.html/

(Tõlgin: "Millegipärast on mind hakanud ärritama Facebooki totaalne masohhism selles osas, kui häbiväärne, totter ja kaabaklikult organiseeritud on kõik Sotšis. Miks me nii pahatahtlikult seda kõike enesesse võtame? Kas tõesti on seal ainult jubedused ja pole midagi ilusat, arukat ja mõistlikult tehtut? Kas kõik on null? Nii palju raha ja jõudu on ju kulutatud. Ega siis kõike ei varastatud.
Võib-olla tuleks kaks teemat eraldada: käsitleda varastatut ja raisatut eraldi ning spordipidu vaadelda omaette?
Mul on ükskõik, missugune meeskond saab rohkem medaleid, ma ei ole selles mõttes spordifänn. Kuid ma tahan väga, et Sotši taliolümpial:
1) ei oleks terroriakte;
2) oleks palju ilusat sporti;
3) püstitatakse rekordarv rekordeid;
4) ja et see kõik ei muutuks meie rahvuslikuks häbiks.
Jumala pärast, ma ei ole valmis elama põhimõtte järgi: "Kui Putinil on paha, siis on see meile hea".)

Täna kavatsen võistlusi vaatama hakata, samuti lootuses, et oleks palju ilusat sporti.

Fotod internetist.