Lugematu hulk lugemist

Jätkan taas blogisse nende lugude panemist, mida olen kirjutanud ajalehes Videvik eakatele inimestele. Seekord siis sellest, kui tohutu palju on internetis lugemisvõimalusi ainuüksi kõikvõimalikes blogides. Saan selle teksti blogisse panna, sest seda sisaldav lehenumber on jõudnud digitaalarhiivi DIGAR.

Võib-olla on teil kuskil kapinurgas vana patsipaelaga kokku seotud kulunud kladede kuhi või kunagine salamärkmik, kuhu said talletatud teie elu põnevamad hetked, rõõmud, kurbused... Need on vanad päevikud. Mõnikord aga vihikud, kuhu kleepisite meeldinud pilte, kirjutasite laulusõnu või aforisme. Kõik niisugused asjad on ka tänapäeval olemas, aga teistsugusel kujul. Tihti internetis, näiteks blogidena.

Blogi kutsutakse teisisõnu ajaveebiks, veebipäevikuks või kajamiks. Heal lapsel mitu nime. Veebipäevikuks hakati blogi kutsuma siis, kui oldi arvamusel, et blogi peakski kitsalt tähendama ühe autori päevikut, mida ta paksu kaustiku või õhukese märkmiku asemel kirjutab paljudele nähtavana internetis.

Praeguseks on blogide haardeulatus aga palju laiem. Pelgalt päevikuid peetakse vähem, ülipalju on teema- ja huviblogisid (näiteks toidu-, kollektsiooni-, moe-, käsitöö-, foto-, video-, filmi-, muusika-, esoteerika-, trenni-, kaalujärgimise, raseduse, laste arengu, seksi-, kirjandus- jne blogid). Vist on väga raske leida eluala, mis blogimaailmas kajastamata oleks.

Ikka ja jälle mainitakse uudistes mõnda poliitiku, pärisstaari või staarihakatise  blogi. Kõik nad teavad hästi, kuidas populaarsust koguda. Kuigi tuleb tunnistada, et paljud neist on nüüd üle läinud massiliste lühisõnumite edastamise kiirele viisile, mida säutsumiseks ehk Twitteri kasutamiseks nimetatakse.

Isegi presidendid säutsuvad. Kuid selle säutsuleviku kõrval on blogidel ikka tähtis koht. Kes iganes on internetiga kokku puutunud, see on üsna kindlasti ka mõnda blogi näinud, olgu siis üksikisiku, autorite grupi või ettevõtte oma.

Blogisid saab internetis pidada eri keskkondades, mille iga kasutaja saab luua endale sobiva blogi ka siis, kui tal pole programmeerimise oskusi ning ta ei tunne veebimajanduse tehnilisi küsimusi. Neist keskkondadest, mida vahel ka platvormideks kutsutakse, tuntumad on praegu Wordpress (WP) ja Blogger. Blogijate täpset arvu pole küll avaldatud, kuid väidetavalt oli maailmas üldse 2011. a lõpuks 181 miljonit blogi ning nende hulk jätkab kasvamist.

WP väiteil peeti sel platvormil 2011. aastal blogisid 120 keeles. Kõige levinum on inglise keel (üle 66 protsendi), järgnevad hispaania ja portugali keel (kumbki ligi 10 protsendiga). Seejärel tulevad indoneesia, itaalia, saksa, prantsuse, vene, vietnami ja rootsi keeles peetavad blogid. Eestikeelsed blogid moodustavad tillukese osa, aga nendegi arv ulatub tuhandetesse.

Kui vaadata WP kõrval ka teisi blogikeskkondi, on keelte järjestus mõnevõrra teistsugune, kuid kaks esimest ikka inglise ja hispaania keel. Kui palju on veebikohti Hiinas, ei tea vist keegi, sest hiinakeelsete blogide jaoks on oma platvorm, samuti ka venekeelsete (LiveJournal) ning veel mõnedes muudes keeltes blogide jaoks. Nemad kasutavad üldisi Wordpressi ja Bloggeri sarnaseid keskkondi selle võrra vähem.

WP statistikud on kokku arvanud, et igas kuus vaatab selle keskkonna blogisid üle 369 miljoni inimese, kes ühtekokku  loevad rohkem kui 4,1 miljardit lehekülge. Tohutud arvud, kui võrrelda neid eestlasele harjumuspärase suurusjärguga üks miljon.

On üsna loogiline, et lugejaid on rohkem kui kirjutajaid, aga ka blogipidajate "toodang" on tohutu: igas kuus luuakse umbes 49,3 miljonit uut postitust ja kirjutatakse blogidesse 50,7 miljonit uut kommentaari.

Bloggeri kohta ei õnnestunud mul niisugust statistikat leida, kuid võib arvata, et see on umbkaudu samades suurusjärkudes kui WP. USA-s on kõige külastatavamad just Bloggeri blogid 46 miljoni külastajaga kuus. Sellest rohkem tähelepanu osutatakse USA sotsiaalvõrgustikest ainult Facebookile.

Enamik maailma blogijatest on naised, pooled blogijad on 18-34-aastased. Kirjutamissoov on võrdeline haridusega ja blogijad on enamasti haritud või õpingutega seotud inimesed. Pere- ja lasteblogide populaarsust näiteks WP keskkonnas näitab see, et iga kolmas blogija on ema ning 52 protsendil blogijatest on alla 18aastased lapsed.

Noorte hulgas muutub järjest populaarsemaks Tumblr-keskkond, mis aastaga on USA-s oma külastajate ja kasutajate hulka kahekordistanud, olles niiviisi kõige kiiremini kasvav blogikeskkond.

Siinkohal võib mõni eakam Videviku lugeja küsida, miks peaks ta midagi teadma keskkondadest, mis on populaarsed nooremate hulgas. Aga blogimisel pole vanusepiire.

Ma ise hakkasin blogima siis, kui vanusenumbriks 60+ lõi, ja olen bloginud nüüdseks juba üle viie aasta. Alguse sai see nii poja soovitusest kui ka puhttöisest uudishimust. Nimelt tellis Elukirja toimetus mult artikli blogimisest, millest mul siis aimugi polnud. Et seda kirjutada, tuli asjad oma nahal läbi proovida, sest kuidas sa ikka kirjutad teistele sellest, mida ise ei tea. Kirjutasin oma algajakogemustest ja küsitlesin keskealisi, kes juba ammu bloginud olid.

Lugu ilmus, aga mina olengi sellest ajast blogima jäänud. Tõtt tunnistades loodan ka selle ning järgmiste lehelugudega mõne lugeja blogijaks meelitada. Sestap tuleb edaspidi juttu eakate kirjutatud ja eakatele mõeldud blogidest nii meil kui ka mujal maailmas, juba koos blogiaadressidega, samuti sellest, kuidas blogima hakata.

Ilmunud ajalehes Videvik Nr 19 (1090), 16. mai 2013. Vaadata peaks saama digitaalarhiivi DIGAR leheküljelt http://digar.nlib.ee/digar/show/?id=121216 maikuu alt.

Elamuste kogumise kunst

Paulo Coelho on kirjutanud reisimisest eri viisidel. Kui ta oli väga noor, avastas ta, et tema jaoks on rännak parim moodus õppimiseks. Tõlkisin mõned tema soovitused:

1. Väldi muuseume. Kui oled välismaal, on palju huvitavam vaadata olevikku kui minevikku.

2. Külasta sageli baare.Muuseumidest erinevalt leiab neist elu: inimesed tulevad jooki rüüpama, aega veetma ja tahavad alati juttu ajada. Osta ajaleht, loe seda ja vaata, kuidas inimesed tulevad ja lähevad.

3. Ole avatud ja liikuv. Parim teejuht turisti jaoks on keegi, kes elab seal, teab kõike, kuid ei tegutse nagu reisifirma. Mine tänavale, vali keegi välja, kellega tahad rääkida ja küsi temalt, kus see või teine koht asub. Sa leiad meeldiva seltskonna.

4. Reisi üksi või kui oled abielus, siis kaasaga. Sel juhul küll keegi ei valva sinu järele, kuid sa saad tõeliselt lahkuda oma igapäevast. Kui lähed välismaale grupiga, siis räägid ikkagi omaenda keelt, allud grupi liidri käskudele ja tegeled rohkem grupi siseeluga kui selle kohaga, mida külastad.

5. Ära võrdle midagi - ei hindu, puhtust, elukvaliteeti, transpordivõimalusi, üldse mitte midagi. Sa tahad ju teada mitte seda, kelle elu on parem, vaid seda, kuidas teised elavad, mida nad sulle õpetavad, millisena näevad tegelikkust.

6. Saa aru, et igaüks mõistab sind ka siis, kui sa ei oska tema keelt. Sa ei lähe kaotsi, kui sul on hotellikaart taskus ja kui sa näitad seda vajadusel taksojuhile.

7. Ära osta palju. Kuluta raha asjadele, mida sa ei pea tassima: teatri- ja restoranielamused, jalutuskäigud. Nüüd, mil turg on globaalne ja kõik internetis, saad sa kõike, mida vajad, ilma rasket pagasit kaasas tassimata.

8. Ära püüa lühikese ajaga kõike ära näha. On parem viibida ühes linnas neli-viis päeva kui külastada viit linna nädalas. Linn on nagu tujukas naine, kes vajab aega, et saada võrgutatuks ja avada end täielikult.

9. Reis on seiklus. Henry Miller on öelnud, et on tähtsam leida mõni kirik, millest keegi kuulnudki pole kui  külastada Sixtuse kabelit, kus sinu ümber sagib sadu tuhandeid turiste. Jah, mine Sixtuse kabelisse, kuid ära unusta vaadata ka midagi, mille kohta sa ei tea, mis see on. Niisugused väikesed avastused võivad sinuga jääda kogu eluks.

Mõned mu märkused Coelho soovituste kohta:

On palju inimesi, kes muuseumides ei käi, ja palju ka neid, kes ainult muuseumides aega veedaksidki. Ühed pole paremad kui teised, sest igal on oma huvid. Nõukaajal välismaale sattunud inimene ei saanud enamasti ise valida, kus käia, sest pidi alluma grupisunnile ja grupipiletiga oli ka muuseum odavam, kui olnuks omatahtsi minnes või kui olnuks mõnes baaris viibides kulutatud summa.

Sageli otsustab raha selle, mida vaadata saame. Leti ääres kiirelt rüübatud kohv on odavam kui parima istekohaga lauas, kus oleks võimalik inimesi jälgida. Kuid muidugi on inimeste jälgimine ja nendega suhtlemine alati nagu põnev mäng. Kui see, kellega tahad rääkida, sinuga ei räägi, võib see osutuda pettumuseks. Aga enamasti on inimesed turistide suhtes vastutulelikud ja abivalmis.

Olen teinud pikki teekondi üksinda mitmesugustel lähetustel ajakirjanikuna - olude ja aegade tõttu põhiliselt meist idasuunas. Põnev oli, ei peljanud midagi, nägin palju. Lääne pool olen käinud turismigrupis. Eakamaks saades pole naisterahval enam kuigi mõnus üksinda reisida, aga ikkagi olen püüdnud alati ka suurema reisiseltskonna puhul leida võimalusi ja kohti, kus üksi käia, lihtsalt uitada, ringi vaadata, muljeid ahmida. Niisugused üksioleku momendid muudavad ka turismigrupiga tehtud reisi täiuslikumaks.

Seitsmenda punktiga olen täitsa nõus: elamused talletuvad sinus ka siis, kui mõni reisilt kaasatoodud asi on ammu oma aja ära elanud, kuskile kadunud või lihtsalt mõnes kapinurgas sügaval peidus. Elamust saad sa alati meenutada, nautida, värskendada, jagada teistega. Mõnikord lihtsalt mõtelda, et ma ju olen seal olnud ja seda näinud. Milline ime! Kunagised elamused on sinuga ka siis, kui oled haige või väsinud ning sa võid nendes jällegi tagasi olla ja neist jõudu ammutada.

Ja väikesed reisidel tehtud avastused jäävad sinuga tõepoolest kogu eluks ning sinu reisimuljete kaudu ka su sõpradele, lähedastele, suhtlusringile. Et muutuda kunagi võib-olla ka nende avastusteks.

Minu foto: Malta, mai 2010.

Kurat ja krokodill on saanud värve juurde

Üks emadepäeva uitamine hea kaaslasega igiammu tuttavates kohtades, kus ometi igal kevadel midagi uut võib märgata. Nüüd on kurat ja krokodill saanud värve juurde - küllap seepärast, et nende looja sugulased Brasiiliast neid hiljuti väisamas käisid; nüüd on kõiksugused õied puhkenud, metsa all ülaste ja jänesekapsa välud; mõni trepp on lagunenud ja mõned asjad keset metsa täiesti ootamatud. Endiselt vaatavad vanalinna tornid kaugel mäel seisjatega tõtt ja oravad hüplevad puid mööda, justkui poleks neil midagi muud teha. Võib-olla ei olegi.

Õhtul lugesin Daniel Glattaueri kaht raamatut Emmi ja Leo e-armastusest ("Hea põhjatuule vastu", "Kõik seitse lainet"). Uitamisest väsinule need leheküljed sobisid - võõraid kirju on alati põnev lugeda või vähemalt enamasti, aga teist korda enam ei loeks, sest nii head need raamatud küll pole.

Täna on juba uus päev. Teistsugune...

Meie fotod, 12. mai 2013.